Kindlasti ei tohiks keegi Ukraina sõda näha positiivsena. Mõlema poole inimohvrid, Ukraina infrastruktuuri hävitamine ja Venemaa inimõiguste rikkumised, rääkimata suurtest kuludest lääneriikide majandustele paisuva eelarve defitsiidi ja kõrge inflatsiooni ajastul, toovad kõik kaasa kohutava katastroofi. Keegi ei saa konfliktiga rahul olla, välja arvatud võib-olla Hiina, kes saab järjest enam kasu Venemaa surumisest oma ebavõrdses Euraasia partnerluses üha madalamasse staatusesse.
Võime soovida, et see sõda oleks ära hoitud ja et Lääs, eriti USA, oleks Venemaale eelnevalt selgeks teinud, et ta ei nõustu sissetungi ja anneksiooniga. Ometi oli Moskva näinud, et Obama valitsus ei reageerinud Krimmi okupeerimisele. Veelgi enam, vaadates, kuidas Bideni valitsus nõustus alandava lahkumisega Afganistanist, võis Venemaa mõistlikult järeldada, et võib Ukraina väheste tagajärgedega alla neelata, kirjutab endine USA välisministeeriumi poliitikanõunik ja mõttekoja Hoover Institution vanemanalüütik Russell Berman väljaandes The Hill.
Ometi oli võimalik sissetungi siiski ära hoida, kui tõhus Ameerika diplomaatia oleks Venemaad jõuliselt hoiatanud päästikule vajutamise eest. Enne 24. veebruari 2022 võis Washington oma saatkonda Kiievis tugevdada – selle asemel, et see evakueerida –, tõsta diplomaatilisi panuseid sissetungi vastu või paigutada isegi sümboolse vägede kontingendi, nn tripwire (sütiktraat), et saata signaal pühendumisest Ukraina suveräänsusele. Võib-olla oleks Putin kõhelnud, kui president Biden poleks korduvalt rõhutanud, mida USA ei teeks. Selle ülevaatliku sõnumivahetuse ja lubaduse mitte saata USA vägesid ainsaks tulemuseks oli kutsuda Moskva otse sisse marssima, nagu oleks uuesti Praha 1968. Kõigi üllatuseks pani Ukraina aga vastu.
Vasakul ja paremal on vandenõuteoreetikud, kes tõlgendavad Washingtoni sissetungi eelseid sõnumeid kui tahtlikku lõksu Venemaa sõtta meelitamiseks. Seda tüüpi spekulatsioonid on tõenäolised. Sellele on palju lihtsam seletus: halb juhtimine Ameerikas ja letargiline diplomaatia.
Aga praegu on see kõik tagantjärele tarkus. Sõda, mida oleks võinud parema Ameerika visiooniga ära hoida, on kestnud juba üle aasta ja selle kestusega on tekkinud uued panused.
Ukraina jaoks on eesmärkideks Venemaa välja ajamine alates 24. veebruarist 2022 okupeeritud territooriumilt, samuti Krimmi okupatsiooni lõpetamine. Need eesmärgid (territoriaalsed vaidlused, millele viitas Florida kuberner Ron DeSantis) on kooskõlas rahvusvahelise õiguse, rahvusvaheliselt tunnustatud piiride austamise ja USA välja öeldud poliitikaga. Ometi on USA-l lisahuvi, mis on prioriteetsem: Venemaale ühemõtteline lüüasaamine.
Seda eesmärki ei olnud konflikti alguses olemas; siit ka ameeriklaste esialgne kõhklus ukrainlasi toetada. Kuna aga sõda on jätkunud ja mõlema poole panused on kasvanud, on nüüd kaalul Ameerika usaldusväärsus rahvusvahelise korra peamise kaitsjana. Kui Vene agressor ei koge selget kaotust, saab USA mainekahju. Lääne lüüasaamine Ukrainas pärast kaootilist lahkumist Afganistanist saab Ameerika nõrkuse süpmboliks. Maailmakord muutub vähem turvaliseks.
Võimalus Venemaale kaotust peale suruda on kiirendada Ukraina sõjalist toetamist, st nii relvade tarnimise kiirus kui ka nende kvaliteedi tõstmine. Ent aeg, mil ukrainlased saavad nii tõhusalt relvi kasutada, on juba ammu möödas. Mida kauem sõda kestab, seda suurem on tõenäosus, et meie alati poolikud Lääne-Euroopa liitlased kukuvad ära: Saksamaad halvas hiljuti üleriigiline streik ja Prantsusmaa on takerdunud vägivaldsetesse protestidesse pensionireformi üle. Peagi õõnestavad sellised siseriiklikud mured nende kohustusi julgeoleku tagamisel vaba maailma idarindel. On rumal ja lühinägelik jätta Ukrainale andmata võidu saavutamiseks vajalikud tööriistad. Nende võit on Ameerika riiklikes huvides.
