Soome Harjavalta niklitehase põhiomanik, Moskva ärimees ja miljardär Vladimir Potanin (62) kanti USA sanktsioonide nimekirja alles detsembris. Seda võib pidada erakordseks saavutuseks, sest paljud Venemaa presidendi Vladimir Putini lähikonda kuuluvad ülirikkad oligarhid olid sanktsioonide all palju varem. Paljud neist sattusid sinna hiljemalt eelmisel talvel, kui Venemaa alustas rünnakut Ukrainas. Mõned on olnud sanktsioonide nimekirjas alates Krimmi okupeerimisest 2014. aastal.

Potanin ja tema võrgustik olid Ühendkuningriigi ja Kanada sanktsioonide nimekirjas juba juunis, kuid USA lisas ta oma nimekirja alles veidi enne jõule. Teda ei ole endiselt EL-i sanktsioonide nimekirjas, vahendab Iltalehti.

Potaninit on sanktsioonide eest kaitsnud tema ettevõtte kaevandushiiglane Nornickel, endine Norilsk Nickel, mis on maailma suurim rafineeritud nikli ja pallaadiumi tootja. Potanin on ettevõtte põhiomanik, kellele kuulub väidetavalt 36 protsenti aktsiatest. Ta on ettevõtte tegevjuht ja juhatuse esimees.

Niklit on vaja roostevaba terase ja nt elektrisõidukite akude tootmiseks. Nornickeli kontsern kontrollis eelmisel aastal enam kui viiendikku ülemaailmsest nikliturust ja umbes kolmandikku pallaadiumiturust. Ettevõtte oluliseks peetud toodangu tõttu suutis isegi selle peamine omanik USA sanktsioone pikka aega vältida.

Potanin on praegu Venemaa rikkaim inimene, selgub väljaande Bloombergi nimekirjast. Bloombergi maailma rikkaimate edetabelis on Potanin 43. kohal ja tema varanduse väärtus on väidetavalt umbes 26,5 miljardit eurot.

Nornickeli kaudu on Potan tugevalt seotud ka Soomega. Potanini firma ostis 2007. aastal Harjavalta nikli rafineerimistehase, kus praegu töötab ligikaudu 300 inimest. Lisaks niklikaevandusele kuulus Potanile tütarfirma Nornickel Harjavalta kaudu 40-protsendiline osalus ka Helsingi hokiklubis Jokerit kuni mullu aprillini, mil osaluse ostis endine hokimängija Jari Kurri.

Jokerite jaoks oli Potanin hea omanik, sest erinevalt oligarh Gennadi Timtšenkost ja Rotenbergide perekonnast, kes olid varem omandusega seotud, tema suhtes sanktsioone ei kohaldatud. 2020. aastal Helsingin Sanomatele antud intervjuus ütles Potanin, et ostis Jokerit, kuna tal on Harjavaltas tehas ja tema tehingud Soomes vajavad seetõttu ühiskondlikku heakskiitu.

Potanin on üks seitsmest algsest pankurist, kes 1990ndatel aastatel võtsid üle Venemaa riigiettevõtted ja teenisid sellega tohutu varanduse. Potanini ja teiste pankurite tähetund saabus siis, kui Nõukogude Liit 1990ndate aastate alguses lagunes.

Aastal 1995 tegi Potanin, kes kuulus Venemaa esimese valitud presidendi Boriss Jeltsini lähiringi, presidendile ettepaneku programmiks „Laenud aktsiatest”. Siin garanteerisid pangad rahapuuduses riigile laene, mille tagatiseks olid nõukogude tööstuse kroonijuveelide hulka kuulunud riigiettevõtete aktsiad.

Vastutasuks laenuprogrammi eest lubasid pankurid toetada Jeltsini tagasivalimist järgmisel aastal. Sel ajal jäi Jeltsin kommunistide kandidaadist Gennadi Zjuganovist arvamusküsitlustes maha. Potanin ja teised pankurid kasutasid arvamuste kujundamiseks mitte ainult raha, vaid ka neile kuuluvat meediat.

Riigiettevõtete omandiõigus jagati kahtlaste oksjonitega, mille osalejad valis Jeltsini tütar. Neil oksjonitel omandas Potanin üle 20 nõukogudeaegse riigiettevõtte, nende hulgas nt Norilsk Nickel ja naftafirma Sidanco. Potanin on tegevust põhjendanud vajadusega omada tehaseid tõhusalt.

Aastal 1996 kontrollisid Potanin ja ülejäänud kuus oligarhi koos enam kui 50 protsenti Venemaa majandusest. Kui Potanin aitas Jeltsinil valimised võita, sai ta koha riigi valitsuses.

Potanin oli lühikest aega Venemaa peaministri asetäitja, kes vastutas riigi majanduse eest, ja riigipanga juht. Sel puhul soetas ta endale rohkem riigivara ja samas kasutas oma positsiooni enda ettevõtete positsioonide parandamiseks.

Pärast Jeltsini tagasiastumist asus 2000. aastal Venemaa presidendiks saanud Vladimir Putin võimu omaenda toetajatele oligarhidelt ära võtma. Paljud neist kaotasid suuresti oma mõjuvõimu, kuid Potanin läks peagi Putini poole üle.

Kuigi Potaninit ei peeta Putini siseringi kuuluvaks, on ta osavalt Kremlile truuks jäänud. Potanin on avalikult teatanud, et teda poliitika ei huvita ja see võis tema positsiooni päästa.

Selle asemel on Potanin investeerinud Putinile olulistesse spordiprojektidesse ja mänginud regulaarselt koos presidendiga jäähokit. Potanin aitas oluliselt kaasa ka Putini ja Venemaa 2014. aasta taliolümpiamängudele Sotšis, rahastades mängude jaoks üle kahe miljardi maksnud mäesuusakeskust. Lisaks on ta endiselt nt Venemaa Olümpiafondi juhatuse liige ning Venemaa Jalgpalliföderatsiooni juhatuse liige

Suhtumisest Putinisse räägib ka Nornickelile 2020. aasta suure naftareostuse eest määratud kahe miljardi euro suurune trahv, mille Potanin kurtmata vastu võttis. Leke oli ettevõtte tehases Siberis Norilski linnas, kui naftamahuti põhi üles ütles ja 21 000 tonni naftat voolas veekogudesse. Selle puhul manitses Putin Potaninit isiklikult.

Vahetult pärast naftareostust selgus, et Nornickeli tehastest oli tundraaladele voolanud ka raskmetalle sisaldav reovesi. Veidi hiljem teatati, et kontserni tütarettevõtte Norilsk Transgazi torust voolas loodusesse umbes 45 tonni lennukikütust. Neid keskkonnaõnnetusi on kirjeldatud kui ühed halvimatest Venemaa ja Arktika piirkonna ajaloos.

Agressioonisõda Ukrainas pole Potanini jõulist rikkuse kogumist peatanud. Ta on seda teinud eelkõige sanktsioonide tõttu Venemaalt lahkuvate ettevõtete arvelt. Suurbritannia põhjendas Potanini kandmist sanktsioonide nimekirja sellega, et ta on jätkanud Putini režiimi toetamist, omandades Venemaa Rosbanki ja Tinkoff Banki.

Potanin ostis Rosbanki osaluse ühelt Prantsusmaa pangalt, mis otsustas Venemaalt lahkuda. Ta võttis Tinkoffi panga naeruväärse hinnaga üle selle asutajalt Oleg Tinkovilt, kes oli vastu seisnud Venemaa rünnakule Ukraina vastu ja väitis, et Kreml oli sundinud teda oma osalusi müüma.

Viimastel aastatel on Potanin rõhutanud, et kulutab palju raha ka heategevusele. Ainsa venelasena on ta liitunud Bill Gatesi ja Warren Buffetti asutatud algatusega Giving Pledge, kus miljardärid lubavad annetada vähemalt poole oma varandusest heategevuseks.

Potanin on hinnanud, et ta annetab oma fondi kaudu aastas kümneid miljoneid dollareid. Suurim raha on tema sõnul läinud hariduse ja kultuuri toetamiseks. Ta abistab muuseume ja on rahastanud 26 000 üliõpilasstipendiumit. Potanin on öelnud, et annetab aastas üle miljoni dollari näiteks Solomon R. Guggenheimi Fondile.

Viimastel aastatel on Potanini ja talle kuuluvate ettevõtete kohta tehtud mitmeid rahapesu teateid. 2000ndatel aastatel on Potanini ettevõtet kahtlustatud ka USA endise presidendi Donald Trumpi lähiringi finantstegevuse toetamises.

Soomes meenutatakse Potanini Harjavalta firmat 2014. aasta keskkonnakahjuga, kui Kokemäenjoki jõkke lekkis 66 tonni niklit. Tagantjärele on olnud üllatav, kui vähe teatati lõpuks lekkest võrreldes veidi varem Sotkamos Talvivaara kaevanduses toimunud leketega, kus lekkis vaid kaks tonni niklit.