Kui viirushaigustest doktoritööd kirjutav meditsiiniteadlane Lari Pyöriä (31) 2019. aasta jaanuaris Haartmani Instituudi laboris ajukoetüki põhjal tehtud viirusanalüüsi vaatas, tabas teda tõeline üllatus.

Pyöria oli aasta varem lõpetanud Helsingi ülikooli arstiteaduskonna arstina. Kui ta õppis, olid professorid alati öelnud, et aju on väga steriilne. Nii et tema arvates ei tohtinud neis peituda mikroobe nagu bakterid ja viirused. Kuid nüüd olid selles viirused, vahendab Helsingin Sanomat.

Õnnetusjuhtumis hukkunud 67-aastase mehe ajukoest leiti viirused HHV-6B, mis põhjustavad väikelastel palavikuga haigust tuulerõugeid.

Ja oli veel üks lastehaiguste põhjustaja: parvoviirus B 19, mis põhjustab kergete sümptomitega nakkuserüteemi.

Samuti leiti koest TT viirust. See oli müsteerium.

„On teada, et TT-viirus ilmub enamiku inimeste organismi väga kiiresti pärast sündi. Aga seda ei ole seostatud ühegi haigusega,” räägib Pyöriä.

Pyöriä ja tema doktoritöö juhendaja, Kolumbias sündinud teadlane Maria Perdomo lõpetasid hiljuti Helsingi ülikooli arstiteaduskonna viroloogia osakonnas olulise uuringu.

Uurimusest pole veel avalikult räägitud, kuid see avaldati märtsis mainekas teadusajakirjas Nucleic Acids Research.

„Tegemist on maailma esimese uuringuga, mis kaardistab ulatuslikult erinevate viiruste peidukohti meie kehas. See näitab, et isegi terve inimese kehas on tohutul hulgal viiruseid ehk viroom,” ütleb Perdomo.

Võib juhtuda, et see üldpilt muudab meie arusaama viirustest samamoodi, nagu on viimastel aastatel muutunud bakterite kuvand.

Uued uuringuandmed toovad esile näiteks soolebakterite suurt tähtsust tervise hoidjatena ja põletikuliste haiguste pidurdajatena.

Viiruste puhul ollakse seevastu harjunud, et neid peetakse pahalasteks. See on osa tõest, kuid mitte kogu pilt.

Pyöriä ja Perdomo uurisid oma töös 31 hiljuti surnud inimese koeproove.

See oli konkreetselt vajalik „tavalise” inimese viroomi koostise väljaselgitamiseks, mistõttu valiti lahkamisel saadud proovid inimeste seast, kes olid hukkunud õnnetustes või saanud näiteks äkilise infarkti.

Pyöria ja Perdomo arvavad, et kehasse jäänud viirused võivad mõjutada krooniliste haiguste teket või nende progresseerumist.

Lisaks ajule võeti proove käärsoolest, maksast, kopsudest, südamest, neerudest, nahast, verest ja juustest. Proovidest analüüsiti viiruste geneetilist materjali, kasutades uue põlvkonna geenide amplifikatsiooni ja sekveneerimise meetodeid. Uuring keskendus inimese DNA viirustele.

Pärilikkuse järgi jagunevad viirused DNA ja RNA viirusteks. Näiteks koroonaviirused on RNA viirused ja herpesviirused DNA viirused.

Seni on viirustest arusaam suuresti olnud selline, et neid leidub haige inimese veres ja ka tervete inimeste seedesüsteemis ning keha välispindadel, näiteks nahal.

„Kuid meie uuringud näitavad, et see arusaam on liiga kitsas. Viirusi võib leida kogu kehast, isegi juustest ja isegi inimestel, keda peetakse põhimõtteliselt terveteks,” räägib Perdomo.

Ta ütleb, et koeproovides tuvastati kokku 17 erinevat viiruse liiki. Need olid peamiselt herpes-, parvo-, papilloomi-, polüoomi- ja anelloperekondade viirused.

Paljudele tuttavas klassikalises sarjas Once Upon a Lifetime kirjeldatakse viiruseid kui siniseid kurjategijaid, kes hiilivad kehasse vargsi, peituvad ja naeravad ringi joostes. Siis jääb inimene haigeks.

Lõpuks saabuvad valged verelibled ja antikehad kangelastena ning pühivad viirused kehast välja ja inimesel läheb paremaks.

Perdomo ja Pyöriä uuringud näitavad aga, et paljud viirused on tõelised meisterpeitjad, rohkem kui seni teada. Nad tulevad ja ei lahku kunagi.

„Peaaegu kõik meist saavad lapsepõlves viirusnakkused. Need viirused on nagu külalised, kes tulevad mõneks päevaks külla, kuid otsustavad elu lõpuni toanurka jääda,” selgitab Perdomo.

„Paljud viirused, näiteks grippi põhjustavad A- ja B-gripiviirused ei jää meie kehasse, vaid immuunsüsteem viskab nad välja.”

Perdomo täpsustab, et tegemist on keerulise mehhanismiga: meie immuunsüsteem tapaks kiiresti pärmseenes olevad viirused, kui viirused poleks väga kavalad. Sellised kavalad viirused on näiteks eespool mainitud herpesviirused.

Ent viirused võivad elada ka meie kehaga sümbiootilises suhtes. „Viirused manipuleerivad rakke ja meie immuunsüsteemi, et saaksid meie kehas edasi olla. Probleem on selles, et meil pole ligilähedaseltki põhjalikku uurimisteavet selle kohta, mida need peidetud viirused võivad põhjustada,” märgib Perdomo.

Pyöria ja Perdomo aga arvavad, et kehasse jäänud viirused võivad mõjutada krooniliste haiguste nagu vähk ja autoimmuunhaigused tekkimist või progresseerumist. Juba on teada, et näiteks tuulerõugeid põhjustav tuulerõugete viirus võib organismis aktiveeruda aastaid pärast tuulerõugetesse nakatumist ja põhjustada vöötohatisi.

Herpesviiruste taasaktiveerumine tekitab seevastu palju probleeme inimestele, kelle immuunkaitse normaalselt ei tööta – näiteks elundisiirdamisega patsientidel.

Enteroviiruste seost I tüüpi diabeediga on palju uuritud. Epsteini-Barri viirus, mis põhjustab valulikku kurguvalu, mononukleoosi ehk läkaköha, näib olevat multiskelroosi tekkes hädavajalik, eriti kui viirus saadakse alles täiskasvanueas.

Kui seriaal Once Upon a Lifetime nüüd tehtaks, ei kujutataks viiruseid võib-olla nii mustvalgete raevukate kurjategijatena. Viirused võivad elada ka meie kehaga sümbiootilises suhtes, kuid Perdomo ja Pyöriä sõnul ei teata sellest teemast kaugeltki piisavalt.

Näiteks TT-viirust leiti peaaegu kõigist proovidest, kuid kõnealust viirust pole seostatud ühegi haigusega.

„Samamoodi leiti näiteks herpesviirus 7 peaaegu kõigil meie poolt uuritud isikutel. Miks on see viirus meiega olnud miljoneid aastaid, kui tundub, et see ei põhjusta mingeid nähtavaid sümptomeid ega haigusi?” imestab Perdomo.

On juba teada, et iidsetel aegadel inimesele üle kantud viirused aitavad näiteks rasestuda: nendest saadud geenid loovad valke, mis aitavad moodustada platsentat ja toodavad hormoone, mis aitavad rasedal endas kasvavat „sissetungijat” omaks võtta.

Hiirkatsed on näidanud, et teatud viirused võivad kaitsta hiiri bakteriaalsete nakkushaiguste eest. Samuti on tõendeid selle kohta, et organismis varjatud herpesviirus, tsütomegaloviirus võib kaitsta gripi eest.

„Kuid viiruseid uuritakse tavaliselt individuaalselt ja konkreetse haiguse osana. Meie uuringud viitavad sellele, et viiruseid tuleks uurida tervikuna ja püüda välja selgitada näiteks, kas viirused teevad organismis koostööd omavahel või teiste mikroobidega,” räägib Pyöriä.

„Viirustel on ilmselt palju muid kasulikke mõjusid, näiteks immuunkaitse treenimine ja reguleerimine. Keha, viiruste ja teiste mikroobide koostoimel on kindlasti oluline mõju meie tervisele,” lisab Perdomo.