„Minu lugu on nagu kõigi teiste lugu,” ütleb praegu Lätis elav Vene ajakirjanik Nailia Mullajeva.

Ta seisab kohvitassiga kontoris, mida kasutavad eksiilis elavad sõltumatud ajakirjanikud. Kontor asub otse Riia kesklinnas. Venelanna Mullajeva hakkab meenutama läbiotsimist, mille politsei tema Venemaa Kaasani kodus korraldas, vahendab Helsingin Sanomat.

Politsei tuli varahommikul, kuid läks kogemata kõigepealt valel aadressil, ülemise korruse korterisse. „Seal olid ainult lapsed, kes kartsid kohutavalt.”

Mullajeva oli filminud meeleavaldusi sõjavastasele meediale, nagu Sota Vision, ja jagas sotsiaalmeedia Telegrami kanalis videoid. Ta langes esimesse tagakiusamise lainesse, mida ajakirjanikud kogesid vahetult pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse. Mullajeva kodu otsiti läbi. Sealt konfiskeeriti tehnika. Teda kutsuti mitu korda ülekuulamisele.

Mullajeva alustas ettevalmistusi riigist lahkumiseks juba märtsis. Alles septembris välja kuulutatud mobilisatsiooni käivitamine ajas Mullajeva nii paanikasse, et ta põgenes Lätti. Nüüd ta kahetseb seda. Ma oleksin pidanud jääma sündmusi filmima, ütleb ta. Novembris otsustas ta kaheks nädalaks kodulinna naasta. See oli viga, kuna tema kodu otsiti uuesti läbi. Mullajeva pandi nädalaks arestimajja.

Ta tunneb koduigatsust, kuid ei julge praegu Venemaale naasta.

Sajad Vene ajakirjanikud on kodumaalt põgenenud pärast seda, kui Venemaa alustas täiemahulist sissetungi Ukrainasse. Lahkunute arvu kohta täpsed andmed puuduvad.

Sõltumatu ajakirjaniku töö on olnud venelastele ohtlik ning pärast eelmise aasta veebruari sagenesid tagakiusamine ja tsensuur. Praktiliselt kõik sõltumatud meediad on pidanud oma tegevuse lõpetama või viima selle väljapoole Venemaa piire – paljud on läinud Lätti.

Lätlanna Sabine Sille tegutseb paljude kodust lahkunud ajakirjanike kaitsjana. Ta alustas toetuste taotlemist aasta tagasi ja juunis asutati Riias meediakeskus, mis on ühiskasutuses kontor.

Ruume rendib linnas asuv Stockholmi Majandusülikool, kus enne koroonapandeemiat töötas Sabine Sille.

Nüüd korraldab Sille loodud organisatsioon ajakirjanike ja nende perede majutust ja aitab esimestel kuudel elamiskulude katmisel.

Vajadusel pakub Sille Vene ajakirjanikele transporti piirilt Riiga. Alati pole neil võimalust Vene piirist edasi sõitu ise korraldada. Sanktsioonide tõttu ei saa venelased pangaülekandeid teha ning pangakonto avamine on keeruline. Enamikul saabunud ajakirjanikest säästud puuduvad. Mõni on lahkunud vaid ühe seljakotiga.

Peterburi ajakirjanikepaar Aleksei Strelnikov ja Jelena Strelnikova said tulekul abi Sabine Sillelt ning nüüd on nad ühiskontori regulaarsed kasutajad.

Enne sõda oli elu korras. Strelnikov töötas suures Vene väljaandes Vedomosti ja Strelnikova kultuurireporterina.

Sõjariigis on raske elada, ütlevad nad. „Ma ei saanud magada ja ma ei näinud tulevikku,” ütleb Strelnikova.

Kui tsensuur kohe pärast Venemaa sissetungi karmistus, hakati otsima võimalust lahkumiseks – kaheaastase lapsega. „Me ei taha vaikida ja oma põhimõtetest loobuda. Saime aru, et kas ootame oma korda või lahkume,” räägib Strelnikov.

Oma korra ootamisega viitab Strelnikov ajakirjanike vastu suunatud hagidele ja vahistamistele. Need on suvalised: isegi ebaoluline sotsiaalmeedia postitus võib olla meetmete algatajaks.

Kaalul on vabakutselistena töötava paari Lätis viibimine. Korter on küll veidi väike, aga elamiskulusid ei suuda nad oma sissetulekutega kaua katta.

„Meil on sääste vaid 500 eurot,” ütleb Strelnikov. Väikese lapse vanematena ei saa nad mõlemad täiskohaga töötada ja lasteaed on elamisloa puudumisel kallim.

Riiklik D-viisa võimaldab riigis viibida maksimaalselt ühe aasta. Nad on taotlenud elamisluba, kuid otsuse kohta info puudub ja tulevikku pole võimalik planeerida.

Strelnikov ja Strelnikova ei ole nende passides olevad perekonnanimed. Need on nimed, millega nad kirjutavad meediale, näiteks Lätis tegutsevale Meduzale.

Koostöö väljaandega võib Venemaal kaasa tuua kriminaalvastutuse. Lisaks on Strelnikov olnud sõjaväes, mistõttu võidakse teda kutsuda Ukrainasse sõdima – teoreetiliselt oleks võinud juba kutsuda, kuid paar ei tea, kas kutset üritati Venemaal kodusele aadressile toimetada.

Perekond Strelnikov on seni hakkama saanud oma töö, Sabine Sille korraldatud abi ja toetustega.

„Kas Sabine rääkis sulle, et tema vanaisa saadeti Siberisse? Ta suhtub venelastesse väga hästi, kuigi tema enda perekond on nõukogude korra tõttu kannatanud,” räägib Strelnikov üllatunud pilguga pead vangutades.

Sille on saabunud esitlema enda korraldatud tööruumi: lisaks hubaselt sisustatud avatud kontorile on seal konverentsiruumid ja kaks uut podcasti stuudiot. Nüüd töötab siin regulaarselt 75 ajakirjanikku. Enamik neist tulid Venemaalt. Lisaks on mõned Ukrainast ja Kesk-Aasia riikidest.

„See kõik võib tunduda luksusena,” ütleb Sille ja näitab käega. „Aga eesmärk on panna inimesed end koduselt ja turvaliselt tundma. Stressi leevendamiseks.”

Sõltumatute Vene ajakirjanike kogetud stressi hakkas Sille tundma juba enne Venemaa täiemahulist rünnakut Ukrainale. See väljendus ärritusena väga väikeste asjade pärast.

„Kõikjal, kus me konverentsidele läheme, seisavad sõja vastu olevad Vene ajakirjanikud samuti silmitsi väga agressiivsete küsimustega. Nad ei saa isegi oma tulevikule mõelda, sest nad on põgene või võitle režiimis.”

Mediahubil on kaks „intensiivset taastusprogrammi”: ​​üks Venemaa ja teine ​​Ukraina ajakirjanikele. Eelmisel kevadel analüüsis ekspert mõlema grupi stressitaset.

„Peaaegu kõigil mõlemas grupis oli posttraumaatilise stressi tase kõrge,” ütleb Sille. Tema sõnul on stressitase sarnane Iraagi ja Afganistani sõdade veteranide omaga. Ajakirjanike kogemus meenutab sõdurite sekundaarset traumat; nad on pidevalt traumeeritud šokeerivatest lugudest, mida nad näevad ja kuulevad, kuigi nad ise pole ohus.

„Muidugi kahtlustasime, et see on neile vaimselt raske, kuid me polnud aru saanud, kui hull olukord on.”

Antud abist alati ei piisa. Eelmisel nädalal üritas üks kogukonna liige end tappa.

Ühiskontoris ei loe, kes on kõige rohkem kannatanud: Venemaa või Ukraina ajakirjanikud, kõigil on oma probleemid.

„Siin, turvalises kontoris, on meil väga vedanud, et Ukraina ja Venemaa ajakirjanikud töötavad kõrvuti. Seda kohtab väga harva,” räägib Sille. Ta juhib tähelepanu, et Ukraina ajakirjanikke ähvardab kriitika ka kodumaal, kui nad suhtuvad Ukraina tegudesse kriitiliselt.

„Meedia ülesanne on fakte kajastada,” rõhutab ta.

Sille sõnul ei taha paljud Ukraina ajakirjanikud riigist põgeneda. Nad võivad tulla Riia meediakeskusesse mõneks ajaks taastuma. Paljud on läbi põlenud: öösiti häirivad sireenid und ja taastumist ning rindel pereliikmete eest hoolitsevad ajakirjanikud ei saa puhata ka nädalavahetustel.

Ühiskontorit kasutab üks Ukraina paar. Nad on pärit Ukraina idaosast, Luhanski oblasti põhjaosast, mille Venemaa okupeeris ligi aasta tagasi. Naine tuli täna kohale, mees ei jõudnud. Lätis on nad olnud alates maikuust.

Mees töötab ajakirjanikuna ja on okupatsiooni vastu. Mehe Ukraina tööandja kaevati kohtusse ja paar põgenes. Naine sai Luhanskist lahkuda koos sõbrannaga Ukraina lääneossa ning Euroopasse tuli mees järgi hiljem läbi Venemaa.

Ukrainlased ei taha oma nime ja pildiga loos esineda, sest neil on Venemaa poolt okupeeritud aladel veel sugulasi. „Seal on vanemad, pere – kogu elu,” ütleb naine. Ka koju helistamine on ohtlik ja asjadest otse rääkida ei saa.

Ukrainlanna sõnul töötavad Riia meediakeskuse ruumides eri rahvused nagu üks perekond. Ta peab oluliseks tunnet, et ta pole üksi. „Oleme kõik erinevad inimesed ja erinevatest riikidest, kuid meid ühendab see, et oleme sõja vastu.”

Kevadel pärast Venemaa sissetungi tundus, et Lätist on saamas pagulusse läinud Vene ajakirjanike tõeline turvapaik. Talve poole hakkas aga võimude retoorika karmistuma.

Läti meediajärelevalve organ otsustas detsembris tühistada Venemaal keelatud ja Riiga kolinud opositsioonikanali Dožd kaabellevilitsentsi. Võimude sõnul ohustas kanal riigi julgeolekut ja avalikku korda.

Kuigi Sille peab Doždi kohtlemist ebaproportsionaalseks, mõistab ta ka võimude reaktsiooni. Olid lähenemas valimised ja kartus, et venelaste sissevool muutub kontrollimatuks. Keegi ei saanud kevadel aru, et nii palju vene ajakirjanikke tuleb.

Põhjuseks on ka raske lähiajalugu. 30 aastat tagasi Nõukogude okupatsioonist vabanenud Balti riigid suhtuvad Venemaasse kahtlustavalt. „Traumast on raske üle saada, kui kõrval on kiusav naaber,” ütleb Sille.

Sellele vaatamata peaksid Läti ja ka teised Euroopa riigid tema hinnangul hakkama mõistma, et Vene ajakirjanike olukord paguluses ei ole ajutine. Kaaluda tuleks alternatiive, kuidas seadustada Vene ajakirjanike pikem riigis viibimine.

Strelnikovide jaoks on Venemaale naasmine hakanud ähvardustele vaatamata ühe võimalusena esile kerkima. Peterburis oleks vähemalt oma korter, mille eest ei pea üüri maksma. Naasmine võib olla nii hea kui halb.

„Me ei taha sellele mõelda. See on loterii,” räägib Aleksei õlgu kehitades. Nad loodavad Euroopa võimudelt sama, mida Sille: pikema viibimise seadustamise võimalust. Siis võiks hakata tulevikku planeerima kasvõi paguluses elavale lapsele.