Euroopa Liidus on ambitsioonikas plaan hankida ühiselt Ukrainale kiiresti vajaminevat laskemoona ja panna Euroopa kaitsetööstus tööle uueks vastasseisuks Venemaaga.

Sellest on saanud Euroopa ühiste kaitsealaste jõupingutuste ülioluline proovikivi, kuid see on hirmuäratav väljakutse organisatsioonile, mis sündis majandusliku rahuprojektina, ilma sõjalise eesmärgita, vahendab Politico.

Mitmed EL-i liikmed pole kindlad, et Brüssel sellega hakkama saab.

Kuivõrd Ukraina kulutab laskemoona kiiremini, kui kogu läänemaailma relvatehased suudavad seda välja lasta, on viimase 30 aastaga kahanenud tootmisvõimsuse suurendamine nüüd bloki prioriteet. EL on valmis kulutama 1 miljard eurot, et saata Kiievile rohkem oma liikmete olemasolevaid laskemoonavarusid, ja veel ühe miljardi, et ühiselt tellida Euroopa tööstuselt kõige sagedamini kasutatavad 155-millimeetrised NATO standardsuurtükimürskusid.

Kaheksateist riiki, sealhulgas Euroopa Liitu mittekuuluv Norra, on leppinud kokku oma tellimuste ühendamises ELi kaudu, plaanides saata sel aastal Ukrainasse miljon mürsku. ELi liidrid peavad käimasolev tippkohtumisel allkirjastama plaani, mis on kujundatud bloki COVID-19 pandeemia ajal vaktsiinide kollektiivse ostmise eeskujul.

Saksamaa, kus asub üks Euroopa kolmest suurimast laskemoonatootjast Rheinmetall, ühines pärast mõningast kõhklust kollektiivse ostu- ja tööstuse laiendamise plaaniga, kuid teeb panuse, jätkates ka riiklike relvaostudega ja kutsudes Euroopa partnereid liituma oma hankeraamistikuga.

Kui Euroopa Komisjoni kaitsetööstuse volinik Thierry Breton tegi eelmisel nädalal ringreisi Kesk-Euroopa laskemoona ja lõhkeainete tootjate juures ning rääkis EL-i „sõjamajanduse” käivitamisest, tunnistas komisjon, et ei pruugi suuta Ukraina vajadusi rahuldada.

„Suurte Euroopa tasandil konsolideeritud lepingute allkirjastamine saadab tööstusele vajaliku signaali tegutsemiseks. Kuid see ei garanteeri õigeaegset kohaletoimetamist,” ütles volinik Mairead McGuinness Euroopa Parlamendile.

Selle probleemi lahendamiseks on ELi uus kaitsealaste ühishangete rakkerühm kaardistanud tootmisvõimsuse 27 riigist koosnevas blokis, määrates kindlaks 11 riigis 15 tootjat, kes toodavad erinevat tüüpi Ukrainas kasutatavat laskemoona, kuid see ei pruugi olla piisav.

Üks väljakutse on püüda ühtlustada sõjalisi nõudeid, et viia mürskude tellimused vastavusse Ukrainale tarnitavate suurtükkide ja tankide valikuga, kuna kõik 155-millimeetrised mürsud ei ole ühesugused. Seejärel tuleb navigeerida keerulises tarneahelas, mida juba pingestab ülemaailmne tooraine puudus. Töörühm on juba tuvastanud peamised kitsaskohad, mis tuleb ületada, eriti lõhkeainete hankimisel.

Samuti on tõsiasi, et BAE Systems – teine ​​Euroopa juhtiv laskemoonatootja koos Prantsusmaa Nexteriga – on Brexiti tõttu ELi programmist välja lülitatud. Ehkki tal on lepingud Briti valitsusega tootmise suurendamiseks, et varustada Ukrainat, ei saa ta ELi ühistellimusi.

Bloki plaani kohaselt hüvitab riiklikud tellimused osaliselt Euroopa rahutagamisrahastu (EPF), eelarveväline fond, mida on kuni 2027. aastani täiendatud kuni 5,9 miljardi euroga Kiievi relvatarnete osaliseks rahastamiseks. Võib-olla oli poliitiliselt kõige tundlikum vaidlus selle üle, kes juhib ühist korraldust – EL või juhtriik.

Bretoni ning välispoliitika ja kaitse kõrge esindaja Josep Borrelli esitatud strateegia kohaselt hakkab Euroopa Kaitseagentuur (EDA) olema projekti arvelduskoda ja lepinguosaline. Kriitikud aga ütlevad, et väikesel valitsustevahelisel organil, mis loodi 2004. aastal liikmesriikide vahelise kaitseintegratsiooni edendamiseks, on vähe kogemusi selliste keeruliste lepingute haldamisel. Anonüümseks jääda soovinud Saksa ametnik ütles, et EDA on pigem mõttekoda kui hankeagentuur.

Tuleb tunnistada, et Berliinist tulev kriitika on ulatuslik. Saksamaa enda relvahange on nii aeglane ja bürokraatlik, et parlamendi relvajõudude volinik Eva Högl teatas eelmisel nädalal, et Saksamaa kantsleri Scholzi aasta tagasi välja kuulutatud 100 miljardi eurosest kaitse erifondist pole veel sentigi kulutatud.

EDA tegevjuht Jiří Šedivý tunnistas ühes intervjuus, et nii suure kollektiivse ostu haldamine oleks tema 2022. aastal 171 töötajaga asutuse jaoks tõepoolest uus valdkond, kuid ta ütles ka, et organisatsiooni koordineerimise roll on ülioluline.

„See on osaliselt uus, kuid meil on juriidiline raamistik ja agentuuri määratletud rollide hulgas on ka võimalus tegutseda hankeagentuurina,” ütles ta Politicole. Ja EDA-l on juba teatav kogemus Carl Gustafi tankitõrjerelvade laskemoona hankimisel viiele riigile, samuti satelliitside ja -piltide hankimisel liikmesriikidele, „kuid see ei ole meie põhitegevus,” ütles ta.

Šedivý märkis, et eeldas, et on ka paralleelsed liinid, kus mõned riigid ostavad laskemoona EDA kaudu ja teised ühinevad juhtiva riigi hankelepingutega – ja mõned teevad mõlemat.

Ometi võib selline kahepoolne lähenemine kaotada mastaabisäästu ja viia ELi ja tema enda suurima liikmesriigi vahel pakkumissõjani nappide ressursside pärast.

Samal ajal kaebab tööstus, et ettevõtted ei näe tegelikke pikaajalisi lepinguid, mis võimaldaksid neil tootmist laiendada, hoolimata poliitikute suurtest sõnadest. Rheinmetalli laskemoona tellimuste raamat oli 2022. aastal paisunud 40 protsenti, kuid ettevõtte sõnul töötab tootmine praegu vaid kahe kolmandiku võimsusega, kuni oodatakse uusi valitsuse lepinguid.

„Mul on korraldusi vaja. Ilma tellimusteta ei tooda ma midagi,” ütles Rheinmetalli tegevjuht Armin Papperger Bloombergile, kui ettevõte teatas eelmisel nädalal rekordkasumist. „Igasugune laskemoona nappus ei ole kaitsetööstuse süü,” lisas ta.

Tootjad ei suuda Ukraina vajadusi rahuldada, kui valitsused ei suurenda kulutusi tootmisvõimsuse kahekordistamiseks, ütles Papperger. Seitsmeaastase investeerimiskava ettepanek laskemoona tootmise laiendamiseks keskpikas kuni pikas perspektiivis on aga plaani kolmest osast nõrgim, kuna see sõltub tulevasest rahastamisest ELi ühisest eelarvest või EPF-ist, mis pole kindel ja selle üle võidakse pidada pikki läbirääkimisi.

Komisjoni nõustanud Euroopa Lennundus-, Julgeoleku- ja Kaitsetööstuse Assotsiatsiooni tegevjuht Jan Pie ütles, et paljud takistused tuleb ületada ja seni on Euroopa relvakoostöö tulemused kehvad.

Olenemata sellest, kuidas te palute tööstusel oma tootmist kiirendada, olgu selleks liikmesriigid kahe-, kolme- või mitmepoolsete lepingutega, kas nad teevad suuremaid hankeid Euroopa instrumentidega või ilma, on otsustajad eelkõige liikmesriigid ise,” ütles ta Politicole. „Selleks pole EL, selleks pole komisjon, selleks pole tööstus.”

„Sa ei saa lihtsalt raha süsteemi valada ja oodata, et tootmine mingil moel suureneb. Seal on tohutu administratiivne väljakutse,” ütles Pie. Ettevõtted vajavad kindlust, et valitsused võtavad mitmeaastase kohustuse märkimisväärselt suurendada oste, et õigustada tootmisvõimsuse suurendamise ärilist tasuvust.

Nii et kui EL tahab saavutada usaldusväärsust kaitsevaldkonnas, peaks see plaan õnnestuma. Kuid esimesed märgid ei ole julgustavad.