Soome Yle on teinud ülevaate Soome vaestest, kirjeldades nende elu ja toimetuleku võimalusi.

Espoo naise Kirsiga läks nii nagu tavaliselt – sissetulek kukkus pärast abielu lahutust. Enne seda oli elu majanduslikult muretum. Tema abikaasal oli parem sissetulek ja nad elasid Helsingi kesklinna piirkonnas Punavuoris, pärast seda Espoos suures ridaelamus. Nad käsid tihti reisimas, näiteks Kanaari saartel, Gambias, Senegalis, Venetsueelas ja Filipiinidel. Naine käis kontserditel ja festivalidel ning ostis kaasa valmistoitu ja kohvikust capuccinot.

Pärast lahutust oli ta sunnitud kolima korrusmajja kahetoalisse üürikorterisse, mille akendest näeb kaugele üle puulatvade. Tema õpingud olid veel pooleli ja juhutöödest saadud rahast ei jätkunud. Ta taotles toimetulekutoetust.

Toimetulekutoetuse saamine tundus algul vabastav. Tundus meeldiv, kui kõigele vaatamata sai hakkama. Ta oli ette kujutanud, et elu saab olema hirmus. Tundus uskumatu, et sai selliseid toetusi.

Raha oli varasemast palju vähem, aga ta saab ise otsustada selle kasutamise üle. Tal polnud tehtud abieluvaralepingut.

Abielu ajal teadis naine, et kõik pole tema oma. Samas oli teise ülalpidamisel elamine küllalt raske. Sellega kaasnes palju norimist kõige üle.

Nüüd on lahutusest möödas mitu aastat ja kitsad olud on hakanud mõju avaldama. Naine on mõelnud, kuidas teha rohkem tööd.

Kirsi õpetab paaril korral nädalas rahvakoolis idamaist tantsu ja kunsti. Ta saab nii eluaseme- kui toimetulekutoetust, kui tööd pole piisavalt. Töö kõrvalt õpib ta kunstiõpetaja eriala.

Töö tegemist piirab eriti tervis. Ta kannatab vähetuntud vaevuse PMDD ehk menstruatsioonile eelneva düsfoorilise häire käes. See on menstruatsioonivaevuste hullem variant, mis võib põhjustada raskeid psüühilisi häireid nagu depressioon, kurnatus ja ärevus. Ta räägib, et on noorukieast peale tarvitanud depressiooniravimeid.

Teatud osa kuust on ta tugevas stressis. Ta muutub ärrituvaks, tahab põgeneda ja olla omaette. Tal tekib selline ühiskondliku kõlbmatuse tunne, et tahab kuhugi ära.

Hullematel juhtudel muutub olukord ennasthävitavaks, sellises olukorras on ta läinud haigla EMO-sse. Läks aastaid, enne kui ta sai oma vaevustele abi. Nüüd saab ta hormoonravi, mis peaks vaevusi vähendama. Ravimitel on aga tugevad kõrvaltoimed.

Naine räägib oma haigusest avameelselt, et sellest rohkem teataks.

Kirsi on saanud vähesega hakkama oma kulusid kirja pannes. Pärast eelmisest kodust lahkumist hakkas ta pidama exceli tabelit. Ta on kirja pannud kõik viimase paari aasta ostud ja teinud iga kuu kohta eelarve.

Naine räägib, et tal on kalduvus süsteemsusele, aga varem ei pidanud kõike kirja panema. Nüüd peab ta seda tegema, sest raha on vähe ja üllatusi tuleb vältida.

Kirsi sõnul on ta jäänud oma tabelitesse veidi kinni. Arvestuse pidamine tekitab omakorda stressi, aga samas on näha, kuhu raha läheb.

Tabelitest näeb seda, et hinnad on viimasel ajal selgelt tõusnud. Varem oli toidu, hügieenivahendite ja käsimüügiravimite eelarve 400 eurot kuus. Nüüd sellest enam ei piisa. Toit maksis jaanuaris 15 protsenti rohkem kui aasta tagasi.

Aasta lõpus makstud erakorraline lapsetoetus oli Kirsi jaoks „meeliülendav asi”. Tänu sellele sai ta osta jõulukuuse ja kingitused. Ning valmistuda suveks.

Naine ostis lapsele randmepaela Linnanmäki lõbustusparki, nüüd saab suvel sinna minna. Siis on rahvakoolid kinni ja peab hakkama saama toimetulekutoetusega.

Kirsi sõnul oleks vaestel Soomes parem, kui tervishoid toimiks paremini ja teraapiasse saaks lihtsamalt. Praegu saab Kela toetusega teraapiat kolm aastat.

Samuti soovib Kirsi, et vaeseid peetaks vähem petisteks ja laiskadeks. Et neid aidataks rohkem nii, et saaks üldse käia tööl ja toime tulla.

Uusimaa mees Mikko on saanud toimetulekutoetust nii kaua kui mäletab. Ta on olnud töötu ja teinud vahel juhutöid ehitustel, koristustöödel ja ladudes. Aga ka siis sissetulek ei kasva, kuna selle eest kannab hoolt täitemenetlus. Mikkol on täitevõlad, mis on tekkinud õppelaenudest, maksmata üüridest, kiirlaenudest ja tarbimislaenudest.

Mikko jaoks pole hinnatõus jäänud tähelepanuta. Leib, juust, vorst ja liha maksavad rohkem kui varem. Tal on paljud hinnad mälus.

Toit on äärmiselt kallis ja üha kallineb. Vahel peab ta kassas mõne toote tagasi panema. Peab millegi pealt kokku hoidma, räägib Mikko.

Toidu kallinemine on näha ka toiduabis ehk leivajärjekorras. Mikko käib aeg-ajalt sealt toitu võtmas.

Algul tundis mees häbi, kui läks toiduabisse. Ta tõmbas kapuutsi pähe, et keegi ära ei tunneks. Aga siis ta sai seal inimestega tuttavaks ja nö siseringi liikmeks ning hakkas asju teistega vahetama. Seal ei vaata keegi teisele viltu.

Mikko märgib, et parem võtab toitu sealt, kui laseb sel raisku minna. Nüüd on aga toiduabis samuti valik koomale tõmbunud. Leiba on vähem ning liha ja salateid alati polegi. Mikko arvates on poodides vähem aeguvat kaupa, mida toiduabisse saata.

Mikko sõnul harjub vaesusega ära. Aga sellega ei harju, kui külmkapis pole toitu. Sellest tekib hull ärevus. Hakkad mõtlema, kust saaks raha või kas saaks laenu, et toitu osta.

Mikko sõnul meenutab see tema lapsepõlve, mil samuti polnud külmkapis alati toitu. Aga rohkem ta oma lapsepõlvest avalikult rääkida ei taha.

Mikko on veidi üle 30-ne. Elu on läinud vahelduva eduga. Ta on aga hakkama saanud. Nagu ta ise ütleb, et on elus ja see on hea.

Hiljuti oli Mikko mõnda aega kodutu ja elas, kus juhtus. Lõpuks sai ta ühe üürikorteri, mida ta on viimasel ajal sisustanud.

See on päris lõbus. Internetis annavad inimesed päris palju asju niisama ära. Pole häda, kui diivan on veidi narmendav mõnest kohast. Väga palju asju ta korterisse ei taha, et poleks kitsas.

Kodus vaatab ta meeleldi telekast kokandussaateid, nagu Burgerimies. Ta armastab telekat vaadata küünlavalgel. Õhtul on meeldiv põletada kasvõi lõhnaküünlaid, et oleks hea lõhn.

Mikko lülitab päeval tuled välja ja kasutab pesumasinat öösel, kui elekter on odav. Kela maksab elektriarve kinni, aga Mikko säästab sellele vaatamata, et arve ei kasvaks suureks ja Kela ei hakkaks uurima.

Mehe arvates võiks vaeseid aidata nii, et oleks võimalik poest midagi saada. Selle sisse ei kuuluks alkohol ja suitsud. Selliseid asju saab ka nüüd teha, aga see võetakse maha toimetulekutoetusest.

Mikko sõnul võiks toimetulekutoetuse baasosa suurendada, et see kataks hädavajalikud asjad. Praegu on toimetulekutoetuse baasosa 555,11 eurot üksi elavale. Sellest ei piisa, ükskõik kuidas püüad kokku hoida.

Paljude jaoks on see lootusetu sentide veeretamine. Peaks rohkem välja tooma, kui vähe seda on võrreldes toidu hinnaga.

Aastavahetusel tegi Mikko radikaalse eriala vahetuse, nagu ta ise ütleb. Ta kandideeris kokanduskooli ja sai sisse. Ta räägib, et talle meeldib süüa teha ja tahab õppida tegema mitmekülgsemaid roogasid. Põhilisega saab ta hakkama, aga oleks huvitav teha midagi enamat.

Kooli puhul on hea ka see, et sealt saab osta üle jäänud toitu poolmuidu hinnaga. Seal tehakse iga päev suured kogused toitu.

Õpingud ei sisalda ainult toidu valmistamist. Seal on ka koristus, korraldus, tellimuste vastuvõtmine ja üllatavalt palju matemaatikat. Peab arvestama tooraineid ja jäätmetesse minevaid koguseid.

Kui kõik läheb hästi, saab Mikkost mõne aasta pärast kokk. Ta teab juba, kuhu tahab tööle minna: Rootsi laevale. Sest talle meeldib merel, kuigi töö on seal heitlik. Ta tahab endale tõestada, et saab sellega hakkama.

Helsingi naine Katja haigestus õpingute ajal depressiooni. Tema jaoks oli ootamatu, et jääb täielikult ilma sissetulekuta. Aga nii juhtus.

Tal lõppes õppetoetus ja ta sai teada, et ei saa ka muid toetusi. Põhjuseks oli tema abikaasa sissetulek.

Katja elab Helsingis Hakaniemis koos elukaaslase ja kahe kassiga. Elukaaslane käib tööl ja ta saab Soome keskmist palka. Parasjagu niipalju, et Katja mingeid sotsiaaltoetusi ei saa.

Katja räägib, et poleks eales arvanud, et heaoluühiskonnas öeldakse, et sa ei saa midagi ja pead ise hakkama saama. Ta on täiesti sõltuv oma elukaaslasest ja teistest inimestest. Tema jaoks on jube, kui peab teiste käest raha küsima.

Intervjuu päeval oli naisel arvel kolm eurot ja ta ei teadnud, millal saab lisa. Ta on mõelnud, kas saab end pidada väikse sissetulekuga inimeseks. Tal on elukaaslane ja sugulased, kes saavad talle raha anda. Elukaaslane on maksnud korteri eest enam kui aasta.

Naine arutleb, et nad pole kindlasti kõige vaesemad. On inimesi, kel pole üldse millegi jaoks raha ja see on jube olukord. Elukaaslane aga hoiab raha kokku, kuna ta tegeleb allveeragbiga ja tahab sõita Kanadasse MM-võistlustele.

Katja ise tegeleb postitantsuga. Pärast tantsutundi on enesetunne hea. Rahapuuduse tõttu ei saa ta aga oma hobiga tegeleda nii palju kui tahaks.

Katja märgib, et vaesusest räägitakse avalikkuses viisil, mis tundub raskustes inimestele võõras. Umbes nii, et väikse sissetulekuga pead kõike eriti hoolikalt arvestama.

Palju võib lugeda sellistest inimestest, kes otsivad poodides punasega hinnasilte ja kontrollivad kõiki hindu. Kui ise ei jaksa kõike vaadata, kas siis tohib üldse kaevata.

Rahapuudus masendab Katjat nii palju, et ta ei taha selle peale isegi mõelda. Arved lükkab ta tavaliselt avamatuna lihtsalt kõrvale.

Naine räägib, et arved lähevad tavaliselt täitemenetlusse, enne kui ta need ära maksab. Seda ei oska ta seletada, aga mingil hetkel maksab ta need ikka ära.

Tal on ka selliseid „masenduspäevi”, mil ta maksab kõik arved tähtajaks ära. Naine on käinud oma raha-asjadega seoses ka teraapias ja terapeut on öelnud, et see on depressioonis inimeste puhul tavaline. Uuringud on näidanud, et mure toimetuleku pärast vähendab inimese võimet hakkama saada. Stressi kogevad põhiliselt juhtivatel kohtadel töötavad ja töötud.

Algul tundus masendus palana kurgus, siis päris füüsiliselt. Samasugune tunne oli Katjal ka palju nooremana. Nüüd käivitas selle antibiootikumi tablett.

Seda oli lausa füüsiliselt tunda, et midagi on kurgus. Oli lämbumise tunne, et ei saa hapnikku.

Katja õppis kutsekõrgkoolis andmetöötlust ja käis samal ajal osaajaga tööl. Ta tundis, et on kurnatud. Ta mõtles, et see läheb üle, kuna räägitakse, et läheb üle. Asi lõppes sellega, et ta oli nii stressis, et päeval ainult magas. Hiljem sai ta teada, et koolist oleks võinud võtta ka haiguspuhkust, et õppetoetus ei katkeks. Seda ta siis ei teadnud.

Vähevaaval hakkas ta teraapia abil toibuma. Ta läks osalise tööajaga tööle IT-firmasse ja asus uuesti õppima. Märtsikuus alustab ta põhikohaga tööd rakenduste arendajana. Veidi aega tagasi lõppesid õpingud. Tal on hea meel, et sissetulek tõuseb, aga samas on mure, kas ta saab hakkama. Töö on aga ootuspärane ja ta usub, et tal on jaksu.

Katja ütleb, et tõtt-öelda pole tal alternatiivi. Nad on elukaaslasega kokku leppinud, et nüüd on mehe kord oma õpingud lõpetada ja töötada selle kõrvalt niipalju, et saaks tegeleda allveeragbiga. Samas on viimasel ajal mängud läinud nii kehvasti, et pole teada, kas üldse võistlustele pääsetakse. Abikaasa nimel aga tahaks Katja nüüd teha täiskohaga tööd.