Varem oli elu, nüüd ellujäämine. Peost-suhu elamine, sest sukasäärde ei kogune midagi. Kui lapsed kannatavad nappuse käes, on ka vanemate tuju sageli kehv.

Nii kirjeldab Helsingi naine Laura oma kuueliikmelise keskmise sissetulekuga pere igapäevaelu väljaandele Helsingin Sanomat.

Kitsikus sai alguse siis, kui hüpoteeklaenude nullintressid järsku hüppeliselt tõusid. Finantsmuresid ei hajutanud inflatsioon, mis on tõstnud ka muid elamiskulusid.

„Raha ei pruugi teid õnnelikuks teha, kuid muudab elu palju lihtsamaks,” võtab naine kokku.

Läheme korraks ajas kolm aastat tagasi. Laura otsis toona koos abikaasaga pingsalt kodu, kus pere lapsed saaksid oma toad. Nad leidsid ühe kehvas olukorras, aga soodsa hinna ja suure krundiga maja Helsingi kirdeosas.

Nad tegid mõningad arvutused ja mõistsid, et uue maja ehitamine tuleb odavam kui valmis maja ostmine. Nad tegid krundile eduka pakkumise.

Peagi suudeti oma endine kodu maha müüa, mis krundi hinna täielikult kattis. Majaehitusprojekti jaoks küsiti pangast laenu 450 000 eurot.

Tegemist oli 30-aastase laenuga, mille intress oli seotud 12 kuu Euriboriga. Ka koormustest tehti panga nõutud kuue protsendi järgi ja see poleks pere ellujäämisvõimet õõnestanud.

„Siis oli olukord üldiselt hea. Rahvamajanduses muid hinnatõuse silmapiiril ei olnud,” selgitab Laura.

Siis juhtus nii nagu juhtus. Elektri, toidu, kütuse, hobide hinnad, muidugi kõik hüppasid üles.

Kui eelmisel sügisel tuli laenuintresside ülevaatamine, tõusis igakuine osamakse kohe 800 euro võrra. Laura ja tema abikaasa võtsid ühendust pangaga, kes pakkus paindlikumat lahendust.

Lõpuks pikenes laenuperiood viie aasta võrra ja 12 kuu euribor muutus kolmekuuliseks. Ilma muudatuseta oleksin pidanud laenu tagasimaksmiseks uue laenu võtma, ütleb Laura.

Intressimäärade tõus puudutab suurt osa eluasemelaenu võtjatest, kuna Soomes on laenud sageli muutuva intressimääraga, ütleb Tampere ülikooli majandusteaduskonna lektor Matti Hovi.

Intressitõus tabab eelkõige neid, kel on palju võlgu maksta.

Samuti võib leibkondade vahel esineda erinevusi selles, kui suur on laenukapital sissetulekute suhtes.

Kui laenusumma on aastasissetulekuga võrreldes näiteks kolm korda suurem, eeldab maksta jäänud laenu intressimäära kolme protsendipunktiline tõus üheksa protsendipunkti sissetulekut. Ainult nii saab tarbimisharjumusi säilitada, kui sääste pole kogunenud, hindab Hovi.

Lisaks intressimäärade tõusule raskendab kõrge inflatsioon samade tarbimisharjumuste säilitamist.

Endiselt on hea meeles pidada, et intressitõusu põhjus on Euroopa Keskpanga püüd inflatsiooni ohjeldada. „Mida varem eesmärk saavutatakse, seda varem on pangal võimalus intressimäärade tõstmine lõpetada,” nendib Hovi.

Kuid kas saab midagi ette võtta, kui laenukulud tunduvad ebamõistlikud ja sissetulekuid pole võimalik suurendada?

„Ma ütleks, et siis tuleb olla valmis kulusid veelgi kärpima või lõppkokkuvõttes eluase odavama vastu vahetada,” resümeerib Hovi.

Muidugi võidakse ühiskonna tasandil teha poliitiline valik näiteks tulude ülekannete osas, jätkab ta. Poliitika võib mõjutada seda, kui palju eluasemetoetuse suurus sõltub saaja sissetulekust, intressikuludest või laste arvust.

Vaatamata laenutingimuste peenhäälestamisele muutus Laura ja kogu pere elu.

Esmalt pidid nad loobuma teisest autost, mis vähendas igakuised väljaminekud ligi kolmsada eurot. Teist autot nad maha müünud ​​ei ole, sest muidu muutuks laste vedamine ja tööle sõit võimatuks.

Kuigi uues majas on maaküte ja energiasäästlikud lahendused, mindi tähtajaliselt elektrilepingult üle börsielektrile, mille hinda saab regulaarselt jälgida. Sellegipoolest kasvasid elektriarved aastas mitusada eurot.

Eelkõige on sääst mõjutanud toidukulusid, ütleb Laura. Poes käiakse kord nädalas, et impulssoste ei tuleks teha. Pere on hakanud eelistama aeguvat toitu.

Kohustuslike kulude hulka kuulub koos toiduga ka laste kindlustus, mille pealt säästa ei taheta.

Loomulikult jäävad ära puhkusereisid, mida pere juba varem eriti ei teinud.

„Teeme kõvasti tööd ja saadav palk läheb täielikult meie iganädalase elamise peale. Enam ei saa endale lubada luksust nagu suusareis või šokolaaditahvlid. Halbadeks päevadeks puhvri kogumine ei tule kõne allagi.”

Laste huvitegevuse kulud on viidud miinimumini, mis säästab umbes 150 eurot kuus. Disainerriietest võib vaid unistada ja läbi tuleb ajada vana mobiiltelefoniga.

Laura ega tema abikaasa pole endale ammu midagi ostnud. Tore oleks vahel juuksuris käia või riideid osta, aga nad lihtsalt ei saa seda endale lubada.

„Ma saan ilma kulutamata hakkama, aga teine ​​asi on teismelisele selgitada, et ta ei saa minna McDonaldsisse sööma ega sõpradega reisile,” räägib Laura.

On selge, et inflatsiooni all kannatab kõige rohkem just keskklass, ütleb E2 Researchis töötav Juho Rahkonen.

Keskklass kulutab rohkem kui madala sissetulekuga inimesed või pensionärid, kes naudivad pensioniindeksi tõusu vastavalt inflatsioonile. Keskklassil on autod, eramud – ja lapsed.

Just laste arv on korrelatsioonis sellega, kui palju inflatsioon igapäevaelu mõjutab.

„Kui üksiku inimese inflatsioonimäär on viis protsenti, on neljaliikmelise pere näit hoopis midagi muud,” ütleb Rahkonen.

Võib-olla mõjutab olukord kõige enam madalamat keskklassi, kellel on oma tarbimist raskem kohandada kui kõrgemal keskklassil. Kaugtööle ei saa jääda ja töölesõidu kulusid kärpida, sest töö tuleb ära teha.

Samamoodi on madalamal keskklassil väiksemad võimalused puhvrit suurendada kõrvaläri ja lisatulu kogumisega.

Teisalt soovib Rahkonen märkida, et inimesed on sotsiaalsed loomad. Kõiki karistava inflatsiooniga on kergem leppida kui olukorraga, kus inimene muutub töötuse või lahutuse tõttu oma võrdlusgrupi suhtes vaesemaks.

Seega oleme ühes paadis. Vaevalt, et naaber kunagi sama entusiastlikult Levile suusatama või Taisse puhkama läheb, täpsustab Rahkonen.

„Oluline on, et rasketel aegadel jäetaks kodanikele mulje, et raskused jagunevad võrdselt. Inimene talub mitmesugust igavust ja tüütust, kuni on tunne, et temaga käitutakse õiglaselt,” mõtiskleb „Et vaesume koos, kui vaesume.”

Viimane õlekõrs Laura jaoks on kolida väiksemasse koju või üürida eluaset.

Vaevalt oleks aga nii suure pere jaoks elamise üürimine väljapääs, kuna see tähendaks sama kõrgeid eluasemekulusid kui praegu. Ja kodu, see on alati kodu, isegi oma kätega ehitatud ja piisavalt ruumikas.

„Kuni see pere meil seal on, on kodu oluline ja väärtuslik. Seda sai omal ajal ise projekteeritud ja ehitatud ning see pole lihtsalt kast, milles juhtumisi elatakse.”

Laura unistab, et saaks kodu hoida vähemalt seni, kuni lapsed täiskasvanuks saavad ja pesast lendavad. Ta mõistab, et majas on peidus usaldusväärne investeering ja kapital, mille saab tagasi pärast müümist.

See teadmine lohutab rasketel aegadel, mil iga euro tuleb täpselt välja arvutada paari ühiselt finantskontolt.

IT-valdkonnas töötav Laura kaalub vahel mõnel muul töökohal töötamist. See, kui üldse, lahendaks rahalised probleemid, kuid tooks endaga kaasa muid raskusi. Pere jaoks ei jääks aega, vähesest vabast ajast rääkimata.

„Rahamurede eest põgenemine võib viia haiglasse, kui pole aega puhata ega taastuda. Lõpuks oleks see ka kuluartikkel.”

Ka Juho Rahkonen nentis, et inflatsioon mõjutab eelkõige keskklassi.

Laura sõpruskonnas on teisigi peresid, kes on oma tarbimist võimalikult palju piiranud. Ta on Rahkoneniga samal seisukohal, et majanduslangus tabab keskmise sissetulekuga gruppi. Kui nad on nö teotusaugus, arvab Laura.

Tema jaoks tundub augus olemine nagu osa suurest hallist massist, millest ei räägita, rääkimata muretsemisest.

„Kui on väga väike sissetulek, saab toetusmeetmetes osaleda. Kui sul on tõesti suur sissetulek, siis toetusi pole vaja,” jätkab ta.

„Kuid kui sul on keskmine sissetulek ja sellele on enne inflatsiooni oma elu üles ehitatud, siis tuleb terve nahaga ellujäämiseks kõvasti tööd teha. Kõikumised tabavad meid kõige valusamalt, kuid leevendust pole kusagilt võtta.”

Terisisõnu perele toetust ei pakuta, ei laste huvitegevuse toetuste ega elektriarvete leevenduskampaaniate näol.

On ilmne, et kui leibkonnas ei elaks lapsi, vaid oleks ainult täiskasvanud, oleks sellega lihtsam hakkama saada. Laura tunnistab, et võiks veel palju kärpida.

„Ometi eeldab ühiskond, et saadakse lapsed ja tullakse toime, kui majanduslik olukord muutub. Ja tulebki toime, kui ollakse nõus kõigest loobuma. Häda korral ka oma kodust.”