Vene-Saksa Gaasijuhtme lõhkamine Läänemeres oli USA sõjaväeline erioperatsioon, mis valmistati ette suvel õppustel BALTOPS 22. Sel ajal paigaldati lõhkekehad, mille käivitas 26. septembril Norra sõjalennukilt alla lastud hüdroakustiline poi. Selle tulemusel õhati kolm gaasijuhet neljast, kirjutab USA uuriv ajakirjanik, Vietnami sõja kajastamise eest Pulitzeri ajakirjanduspreemia pälvinud Seymour Hearsh.

USA mereväe sukeldumis- ja päästekeskuse võib leida niisama ebaselgest kohast kui selle nimi – kunagise maatee ääres Panama City piirkonnas, mis on praegu õitsev kuurortlinn Florida edelaosas, Alabama piirist ligi 100 kilomeetrit lõuna pool. Keskuse kompleks on sama kirjeldamatu kui selle asukoht – see on II maailmasõja järgne igav betoonehitis, mis näeb välja nagu kutsekeskkool Chicago lääneküljel. Praeguse neljarealise maantee vastas asuvad automaat-pesumaja ja tantsukool.

Keskus on aastakümneid koolitanud kõrgelt kvalifitseeritud süvaveesukeldujaid, kes saadetakse Ameerika sõjaväeosadesse üle maailma ja on suutelised tehniliselt sukelduma, et teha head – kasutades C4 lõhkeaineid sadamate ja randade puhastamiseks rusudest ja lõhkemata jäänustest, ja halba nagu välismaiste naftapuurtornide õhkimine, veealuste elektrijaamade sisselaskeklappide ummistamine, oluliste laevakanalite lüüside hävitamine. Panama City keskus, kus on Ameerika suuruselt teine ​​sisebassein, oli ideaalne koht parimate ja kuulekamate sukeldumiskooli lõpetajate värbamiseks, kes tegid eelmisel suvel edukalt seda, mida neil oli lubatud teha 80 meetri sügavusel Läänemere pinna all.

Möödunud aasta juunis panid mereväe tuukrid, kes tegutsesid laialdaselt avalikustatud kesksuvise NATO õppuse nimega BALTOPS 22 katte all, kaugkäivitatavad lõhkekehad, mis kolm kuud hiljem hävitasid kolm neljast Nord Streami torujuhtmest, rääkis allikas, kel on otsesed teadmised operatiivplaneerimisest.

Kaks torujuhet, mida ühiselt tunti kui Nord Stream 1, olid Saksamaad ja suurt osa Lääne-Euroopast odava Venemaa maagaasiga varustanud juba üle kümne aasta. Teine torujuhtmepaar, nimega Nord Stream 2 oli valmis ehitatud, kuid ei olnud veel töös. Nüüd, mil Venemaa väed koonduvad Ukraina piirile ja Euroopat ähvardab veriseim sõda alates 1945. aastast, nägi president Joseph Biden torujuhtmetes Vladimir Putini vahendit maagaasi relvastamiseks oma poliitiliste ja territoriaalsete ambitsioonide jaoks.

Valge Maja pressiesindaja Adrienne Watson, kellelt küsiti kommentaari, ütles meilis: „See on vale ja täielik väljamõeldis.” Luure Keskagentuuri pressiesindaja Tammy Thorp kirjutas samamoodi: „See väide on täiesti ja absoluutselt vale.”

Bideni otsus torujuhtmeid saboteerida sündis pärast rohkem kui üheksa kuud kestnud väga salajasi arutelusid Washingtoni riikliku julgeoleku kogukonnas selle üle, kuidas seda eesmärki kõige paremini saavutada. Suure osa sellest ajast ei olnud küsimus selles, kas missioon täita, vaid kuidas seda teha, ilma et oleks selge, kes vastutab.

Panama Citys asuva keskuse sukeldumiskooli lõpetajatele tuginemine oli oluline bürokraatlik põhjus. Tuukrid olid ainult mereväelased, mitte Ameerika erioperatsioonide väejuhatuse liikmed, kelle varjatud operatsioonidest tuleb USA parlamendile Kongressile teatada ning eelnevalt teavitada senati ja esindajatekoja juhtkonda – nn Gang of Eight (tõlkes: Kaheksa Jõuk). Bideni valitsus tegi kõik endast oleneva, et vältida lekkeid, kuna planeerimine toimus 2021. aasta lõpus ja 2022. aasta esimestel kuudel.

President Biden ja tema välispoliitika meeskond – riikliku julgeoleku nõunik Jake Sullivan, välisminister Tony Blinken ja välisministri asetäitja poliitika alal Victoria Nuland – olid häälekalt ja järjekindlalt vaenulikud kahe torujuhtme suhtes, mis kulgesid kõrvuti 1200 kilomeetri ulatuses Läänemere all kahest erinevast sadamast Venemaa kirdeosas Eesti piiri lähedal, mööduvad Taani Bornholmi saare lähedalt, enne kui lõppevad Saksamaa põhjaosas.

Otsetee, mis läks mööda igasugusest vajadusest läbida Ukrainat, oli olnud õnnistuseks Saksamaa majandusele, kes nautis külluslikult odavat Venemaa maagaasi – sellest piisas oma tehaste käitamiseks ja kodude kütmiseks, võimaldades samal ajal Saksa turustajatel üleliigset gaasi müüa kasumiga kogu Lääne-Euroopas. Igasugune tegevus, mida saab seostada USA valitsusega, rikuks lubadusi minimeerida otsest konflikti Venemaaga. Salastatus oli hädavajalik.

Washington ja selle Venemaa-vastased NATO partnerid nägid gaasijuhtmes Nord Stream 1 juba esimestest päevadest peale ohtu Lääne domineerimisele. Selle taga olev valdusfirma Nord Stream AG asutati Šveitsis 2005. aastal koostöös Gazpromiga, börsil noteeritud Venemaa ettevõttega, mis toodab aktsionäridele tohutut kasumit ja kus domineerivad oligarhid, kes on teadaolevalt Putini meelevallas. Gazprom kontrollis 51 protsenti ettevõttest ning neli Euroopa energiaettevõtet – üks Prantsusmaal, üks Hollandis ja kaks Saksamaal – jagasid ülejäänud 49 protsenti aktsiatest ning neil oli õigus kontrollida odava maagaasi müüki kohalikele edasimüüjatele Saksamaal ja Lääne-Euroopas. Gazpromi kasumit jagati Venemaa valitsusega ning riigi gaasi- ja naftatulud ulatusid mõnel aastal hinnanguliselt koguni 45 protsendini Venemaa aastaeelarvest.

Ameerika poliitilised hirmud olid põhjendatud: Putinil oleks nüüd täiendav ja väga vajalik suur sissetulekuallikas ning Saksamaa ja ülejäänud Lääne-Euroopa satuksid sõltuvusse Venemaa tarnitavast odavast maagaasist, vähendades samal ajal Euroopa sõltuvust Ameerikast. Tegelikult juhtus täpselt nii. Paljud sakslased nägid Nord Stream 1 osana endise kantsleri Willy Brandti kuulsa Ostpolitik teooria rakendamisest, mis võimaldas sõjajärgsel Saksamaal taastada ennast ja teisi Teises maailmasõjas hävitatud Euroopa riike, kasutades muuhulgas odavat Vene gaasi kütusena jõukas Lääne-Euroopa turu- ja kaubandusmajanduses.

Nord Stream 1 oli NATO ja Washingtoni hinnangul piisavalt ohtlik, kuid Nord Stream 2, mille ehitus valmis 2021. aasta septembris, oleks kahekordistanud Saksamaa regulaatorite heakskiidu korral odava gaasi koguse, mis oli Saksamaale ja Lääne-Euroopale kättesaadav. Teine torujuhe taganuks ka piisavalt gaasi rohkem kui 50 protsendi osas Saksamaa aastatarbimisest. Pinged eskaleerusid pidevalt Venemaa ja NATO vahel, mida toetas Bideni valitsuse agressiivne välispoliitika.

Vastuseis Nord Stream 2-le puhkes Bideni ametisseastumise eelõhtul 2021. aasta jaanuaris, kui senati vabariiklased eesotsas Texase Ted Cruziga tõstatasid Blinkeni riigisekretäri ametisse kinnitamise istungil korduvalt Venemaa odava maagaasi poliitilise ohu küsimuse. Selleks ajaks oli ühtne senat edukalt vastu võtnud seaduse, mis, nagu Cruz Blinkenile ütles, „peatas [torujuhtme] oma rööbastes”. Saksamaa valitsus, mida toona juhtis Angela Merkel, oleks pidanud avaldama tohutut poliitilist ja majanduslikku survet teise torujuhtme ühendamiseks.

Kas Biden seisaks sakslastele vastu? Blinken ütles jah, kuid lisas, et ta ei ole arutanud tulevase presidendi seisukohtade üksikasju. „Ma tean tema kindlat veendumust, et see on halb idee, Nord Stream 2,” ütles ta. „Ma tean, et ta soovib, et me kasutaksime kõiki veenmisvahendeid, et veenda oma sõpru ja partnereid, sealhulgas Saksamaad, mitte sellega edasi liikuma.”

Paar kuud hiljem, kui teise torujuhtme ehitus lähenes lõpule, Biden reageeris. Tolle aasta mais loobus valitsus ootamatu pöördega Nord Stream AG-le kehtestatud sanktsioonidest, kusjuures välisministeeriumi ametnik tunnistas, et torujuhtme peatamine sanktsioonide ja diplomaatia abil on olnud „alati keeruline”. Kulisside taga ärgitasid valitsusametnikud Ukraina presidenti Volodõmõr Zelenskit, keda ähvardas Venemaa sissetungi oht, seda sammu mitte kritiseerima.

Sellel olid kohesed tagajärjed. Senati vabariiklased eesotsas Cruziga teatasid kõigi Bideni välispoliitika kandidaatide viivitamatust blokaadist ja lükkasid iga-aastase kaitseseaduse eelnõu vastuvõtmise kuude võrra, sügiseni edasi. Politico kirjeldas hiljem Bideni meelemuutust teisele Venemaa torujuhtmele kui „otsust, mis ohustas Bideni tegevust väidetavalt isegi rohkem kui kaootiline sõjaline lahkumine Afganistanist”.

USA valitsus oli segaduses, vaatamata sellele, et novembri keskpaigas sai kriisist rahu, kui Saksamaa energiaregulaatorid peatasid teise Nord Streami torujuhtme heakskiidu. Maagaasi hind tõusis mõne päevaga 8 protsenti, kuna Saksamaal ja Euroopas kardeti, et gaasijuhtme peatamine ning Venemaa ja Ukraina vahelise sõja kasvav võimalus toob kaasa väga soovimatu külma talve. Washingtonile ei olnud selge, kus asub Saksamaa äsja ametisse nimetatud kantsler Olaf Scholz. Mõned kuud varem, pärast Afganistani langemist oli Scholtz Prahas peetud kõnes avalikult toetanud Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni üleskutset autonoomsema Euroopa välispoliitika järele, mis viitas selgelt vähemale sõltuvusele Washingtonist ja selle tegevusest.

Kogu selle aja jooksul olid Venemaa väed Ukraina piiridele pidevalt ja kurjakuulutavalt kogunenud ning detsembri lõpuks oli Valgevenes ja Krimmis positsioonidel üle 100 000 sõduri. Häireolukord Washingtonis kasvas, sealhulgas Blinkeni hinnang, et nende vägede arvu võib „lühiajaliselt kahekordistada”.

USA valitsuse tähelepanu oli taas keskendunud Nord Streamile. Niikaua, kui Euroopa jäi odava maagaasi torujuhtmetest sõltuvaks, kartis Washington, et sellised riigid nagu Saksamaa ei taha Ukrainale Venemaa alistamiseks vajalikku raha ja relvi tarnida.

Just sel rahutul hetkel andis Biden Jake Sullivanile loa koondada agentuuridevaheline rühm, et plaan välja mõelda.

Kõik võimalused pidid olema laual. Kuid välja valiti ainult üks.

PLANEERIMINE

Detsembris 2021, kaks kuud enne esimeste Vene tankide veeremist Ukrainasse, kutsus Jake Sullivan kokku äsja moodustatud töörühma – mehed ja naised staabiülemate komiteest, CIA-st ning välis- ja rahandusministeeriumist – ja küsis soovitusi Putini eelseisvale sissetungile reageerimise kohta.

See oli esimene ülisalajaste kohtumiste seeriast, mis toimus Valge Maja kõrval asuva vana valitsushoone ülemise korruse turvaruumis, mis oli ühtlasi ka presidendi välisluure nõuandekogu (PFIAB) kodu. Toimus tavaline niisama lobisemine, mis lõpuks viis otsustava eelküsimuseni: kas grupi poolt presidendile edastatud soovitus oleks tagasipööratav – näiteks nagu sanktsioonide ja valuutapiirangute järjekordne pakett – või pöördumatu – st kineetilised tegevused, mida ei saa tagasi võtta?

Protsessi otseselt tundva allika sõnul sai osalejatele selgeks see, et Sullivan kavatses lasta grupil välja töötada plaani kahe Nord Streami torujuhtme hävitamiseks ja et ta edastas sellega presidendi soovi.

Järgmisel mitmel koosolekul arutasid osalejad rünnaku võimalusi. Merevägi tegi ettepaneku kasutada äsja kasutusele võetud allveelaeva, et torujuhtmeid otse rünnata. Õhuvägi arutas viitsütikuga pommide viskamist, mida saaks eemalt käivitada. CIA väitis, et mida iganes tehakse, peab see olema varjatud. Kõik asjaosalised mõistsid panust. „See ei ole laste värk,” ütles allikas. Kui rünnaku taga avastatakse USA, „tähendaks see sõja kuulutamist.”

Sel ajal juhtis CIA-d William Burns, leebe endine Venemaa suursaadik, kes oli töötanud Obama valitsemise ajal välisministri asetäitjana. Burns volitas kiiresti agentuuri töörühma, mille ad hoc liikmete hulka kuulus juhuslikult keegi, kes oli tuttav mereväe süvameresukeldujate võimalustega Panama Citys. Järgmise paari nädala jooksul hakkasid CIA töörühma liikmed välja töötama plaani salaoperatsiooniks, mis kasutaks süvamere sukeldujaid, et vallandada torujuhtmel plahvatus.

Midagi sellist oli varem tehtud. 1971. aastal sai Ameerika luurekogukond seni avalikustamata allikatest teada, et Venemaa mereväe kaks tähtsat üksust suhtlesid Venemaa Kaug-Ida rannikul Ohhotski merre lastud veealuse kaabli kaudu. Kaabel ühendas piirkondliku mereväe väejuhatust mandri peakorteriga Vladivostokis.

Luure Keskagentuuri (CIA) ja Riikliku Julgeolekuagentuuri (NSA) töötajatest koosnev hoolikalt valitud meeskond koondati kusagil Washingtoni piirkonnas sügava saladuskatte all ning nad töötasid mereväe tuukrite, modifitseeritud allveelaevade ja sügavee päästevahendi abil välja plaani, mis õnnestus pärast seda, kui Vene kaabli asukoha leidmiseks tehti palju katseid ja vigu. Tuukrid paigaldasid kaablile keeruka kuulamisseadme, mis edukalt kuulas pealt Venemaa infovahetust ja salvestas selle lindile.

NSA sai teada, et Vene mereväe kõrgemad ohvitserid, olles veendunud oma sideühenduse turvalisuses, vestlesid oma ametikaaslastega krüptimata side abil. Salvestusseadet ja selle linti tuli vahetada iga kuu ning projekt kestis lõbusalt kümmekond aastat, kuni selle paljastas 44-aastane tsiviilisikust NSA tehnik Ronald Pelton, kes rääkis vabalt vene keelt. Peltoni reetis 1985. aastal üks venelasest ülejooksik ja ta mõisteti vangi. Venelased maksid talle operatsiooniga seotud paljastuste eest vaid 5000 dollarit ning 35 000 dollarit muude Venemaa operatiivandmete eest, mida ta esitas ja mida kunagi ei avalikustatud.

See veealune edu, koodnimega Ivy Bells, oli uuenduslik ja riskantne ning andis hindamatut teavet Vene mereväe kavatsuste ja plaanide kohta.

Sellegipoolest suhtus agentuuridevaheline grupp CIA entusiasmi varjatud süvamererünnaku korraldamiseks alguses skeptiliselt. Vastamata küsimusi oli liiga palju. Läänemere vetes patrullis tugevalt Vene merevägi ning puudusid naftapuurtornid, mida saaks kasutada sukeldumisoperatsiooni kattevarjuna. Kas tuukrid peaksid missiooniks treenima minema Eestisse, kust otse üle piiri asuvad Venemaa maagaasi laadimisdokid? „See oleks kuramuse riskantne,” öeldi agentuurile.

Allikas ütles, et kogu selle skeemitamise ajal ütlesid mõned CIA ja välisministeeriumi töötajad: „Ärge tehke seda. See on rumal ja on poliitiline õudusunenägu, kui see välja tuleb.”

Sellegipoolest teatas CIA töögrupp 2022. aasta alguses Sullivani agentuuridevahelisele grupile: „Meil on võimalus torujuhtmed õhkida.”

See, mis järgnes, oli vapustav. 7. veebruaril, vähem kui kolm nädalat enne Venemaa sissetungi Ukrainasse, kohtus Biden Valges Majas oma kontoris Saksamaa kantsleri Olaf Scholziga, kes pärast mõningast kõhklemist kuulus nüüd kindlalt Ameerika leeri. Järgnenud pressibriifingul ütles Biden trotslikult: „Kui Venemaa tungib … Nord Stream 2 enam ei ole. Teeme sellele lõpu.”

Kakskümmend päeva varem oli välisministri asetäitja Nuland edastanud sisuliselt sama sõnumi välisministeeriumi briifingul, kuid seda on ajakirjanduses vähe kajastatud. „Ma tahan teile täna väga selgelt öelda,” ütles ta vastuseks küsimusele. „Kui Venemaa tungib Ukrainasse, siis ühel või teisel viisil Nord Stream 2 edasi ei liigu.”

Mitmed torujuhtme missiooni kavandamisega seotud isikud olid jahmunud sellest, mida nad pidasid kaudseteks viideteks rünnakule.

„See oli nagu Tokyos aatomipommi välja toomine ja jaapanlastele ütlemine, et me õhkame selle,” ütles allikas. „Plaan oli, et variandid viiakse ellu pärast sissetungi ja neid ei reklaamita avalikult. Biden lihtsalt ei saanud sellest aru või ignoreeris seda.”

Kui see nii oli, võis Bideni ja Nulandi ebadiskreetsus mõnele planeerijale meelehärmi valmistada. Kuid see lõi ka võimaluse. Allika sõnul leidsid mõned CIA kõrged ametnikud, et torujuhtme õhkulaskmist „ei saa enam pidada varjatud võimaluseks, sest president teatas just, et me teame, kuidas seda teha”.

Nord Stream 1 ja 2 õhkimise plaan muutus varjatud operatsioonist, mis nõudis Kongressi teavitamist, operatsiooniks, mida peeti USA sõjalise toetusega kõrgelt salastatud luureoperatsiooniks. Seaduse kohaselt selgitas allikas: „Enam ei olnud seaduslikku nõuet teatada operatsioonist Kongressile. Kõik, mida nad pidid nüüd tegema, on lihtsalt seda teha, kuid see pidi siiski olema salajane. Venelastel on Läänemere üle ülivõrdes järelevalve.”

Agentuuri töögrupi liikmetel ei olnud Valge Majaga otsest kontakti ja nad soovisid innukalt teada saada, kas president mõtles seda, mida ta ütles, st kas see missioon oli nüüd käimas. Allikas meenutas: „Bill Burns tuli tagasi ja ütles: Tehke see ära.”

OPERATSIOON

Norra oli ideaalne koht operatsiooni alustamiseks.

Ida-lääne kriisi viimastel aastatel on USA sõjavägi märkimisväärselt laiendanud oma kohalolekut Norras, mille läänepiir kulgeb 2200 kilomeetrit piki Atlandi ookeani põhjaosa ja ühineb polaarjoone kohal Venemaaga. USA kaitseministeerium Pentagon on kohalike vaidluste keskel loonud kõrgelt tasustatud töökohti ja lepinguid, investeerides sadu miljoneid dollareid, et uuendada ja laiendada Ameerika mere- ja õhujõudude rajatisi Norras. Uute rajatiste hulka kuulus, mis kõige tähtsam, kaugel põhjas asuv täiustatud sünteetilise avaga radar, mis oli võimeline tungima sügavale Venemaale ja jõudis võrku just siis, kui Ameerika luurekogukond kaotas juurdepääsu Hiinas asuvatele pikamaa kuulamise kohtadele.

Hiljuti renoveeritud Ameerika allveelaevade baas, mida ehitati aastaid, hakkas tööle ja rohkem Ameerika allveelaevu said nüüd teha tihedat koostööd Norra kolleegidega, et jälgida ja luurata suurt Venemaa tuumaarsenali 400 kilomeetrit ida pool Koola poolsaarel. Samuti on Ameerika laiendanud märkimisväärselt Norra õhuväebaasi põhjas ja tarninud Norra õhujõududele Boeingu ehitatud P8 Poseidoni patrull-lennukite pargi, et tugevdada kaugmaa luuramist kõikjal Venemaal.

Vastutasuks vihastas Norra valitsus liberaale ja mõningaid mõõdukaid oma parlamendis mullu novembris, võttes vastu täiendava kaitsekoostöö lepingu (SDCA). Uue kokkuleppe kohaselt oleks USA õigussüsteemil Norras teatud „kokku lepitud piirkondades” jurisdiktsioon Ameerika sõdurite suhtes, keda süüdistatakse kuritegudes väljaspool baasi, aga ka nende Norra kodanike suhtes, keda süüdistatakse või kahtlustatakse baasi töösse sekkumises.

Norra oli 1949. aastal külma sõja algusaegadel üks algselt NATO lepingule alla kirjutanud riike. Praegu on NATO kõrgeim ülem Jens Stoltenberg, pühendunud antikommunist, kes töötas kaheksa aastat Norra peaministrina, enne kui 2014. aastal Ameerika toetusel kõrgele NATO ametikohale siirdus. Ta oli karmi positsiooni pooldaja kõiges, mis puudutas Putinit ja Venemaad ja oli pärast Vietnami sõda Ameerika luurekogukonnaga koostööd teinud. Sellest ajast peale on teda täielikult usaldatud. „Ta on kinnas, mis sobib Ameerika käele,” ütles allikas.

Washingtonis teadsid planeerijad, et nad peavad minema Norrasse. „Nad vihkavad venelasi ja Norra merevägi on täis suurepäraseid meremehi ja sukeldujaid, kellel on põlvkondade pikkune kogemus väga tulusate süvamere nafta- ja gaasiuuringute osas,” ütles allikas. Samuti võib neid usaldada, et nad hoiavad missiooni saladuses. (Norralastel võisid olla ka muud huvid. Nord Streami hävitamine – kui ameeriklased suudaksid selle ära teha – võimaldaks Norral müüa Euroopasse tunduvalt rohkem oma maagaasi.)

Millalgi märtsis lendasid mõned algatusgrupi liikmed Norrasse, et kohtuda Norra salateenistuse ja mereväega. Üks võtmeküsimusi oli see, kus täpselt Läänemeres on parim koht lõhkekehade paigutamiseks. Nord Stream 1 ja 2, millest kumbki on kaks torujuhtmete komplekti, on suures osas üksteisest eraldatud vaid paari kilomeetri ulatuses ja need suubuvad Saksamaa kirdeosas asuvasse Greifswaldi sadamasse.

Norra merevägi leidis kiiresti õige koha, Läänemere madalas vees mõne kilomeetri kaugusel Taani Bornholmi saarest. Torujuhtmed kulgevad üksteisest ligi 2 kilomeetri kaugusel mööda merepõhja, mis on vaid 90 meetri sügavusel. See sobib hästi sukeldujatele, kes Norra Alta klassi miinijahtija juures tegutsedes sukelduksid balloonidest voolava hapniku, lämmastiku ja heeliumi seguga ning paigaldaksid neljale betooniga kaetud torujuhtmele taimekujulised C4 laengud. See oleks tüütu, aeganõudev ja ohtlik töö, kuid Bornholmi vetel on veel üks eelis: puuduvad suured veealused hoovused, mis sukeldumist oluliselt raskendaksid.

Pärast mõningast uurimist olid ameeriklased kõik nõus.

Sel hetkel tuli taas mängu mereväe süvasukeldumisrühm Panama Citys. Panama City süvamerekooli, mille praktikandid Ivy Bellsi operatsioonil osalesid, näevad teisejärgulisena Annapolise mereväeakadeemia eliitkooli lõpetajad, kes tavaliselt soovivad saada eriüksuse SEAL liikmeks, hävitajapiloodiks või allveelaevnikuks. Kui keegi saab „musta kinga” – see on koha vähem ihaldusväärsel veepealse laeval –, on alati vähemalt võimalik edasi liikuda ristlejale või dessantlaevale. Kõige vähem glamuursed on miinilaevad. Selle valdkonna sukeldujaid ei näe kunagi Hollywoodi filmides ega populaarsete ajakirjade esikaanel.

„Parimad süvasukeldumise kvalifikatsiooniga sukeldujad on kokkuhoidev seltskond ja operatsioonile värvatakse ainult parimad ning neil kästakse olla valmis, et nad kutsutakse CIA-sse Washingtonis,” ütles allikas.

Norralastel ja ameeriklastel oli asukoht ja operatiivtöötajad, kuid oli veel üks murekoht: igasugune ebatavaline veealune tegevus Bornholmi vetes võib tõmmata Rootsi või Taani merevägede tähelepanu, kes võiksid sellest teatada.

Taani oli samuti üks algselt NATO-ga liitunud riikidest ja luureringkondades tuntud oma eriliste sidemete poolest Ühendkuningriigiga. Rootsi oli taotlenud NATO liikmestaatust ja näidanud oma suurepäraseid oskusi veealuste heli- ja magnetandurisüsteemide haldamisel, mis jälgisid edukalt Vene allveelaevu, mis aeg-ajalt Rootsi saarestiku kaugetesse vetesse ilmusid ja pinnale tõusid.

Norralased ühinesid ameeriklastega, nõudes, et mõningaid Taani ja Rootsi kõrgemaid ametnikke tuleks teavitada üldisest võimalikust sukeldumistegevusest selles piirkonnas. Sel viisil saaks keegi kõrgem inimene sekkuda ja hoida teated käsuahelast väljas, isoleerides nii tegevust torujuhtmel. „See, mida neile öeldi ja mida nad teadsid, olid tahtlikult erinevad,” rääkis allikas. (Norra saatkond, kellelt paluti seda lugu kommenteerida, ei vastanud.)

Norralased olid võtmetähtsusega teiste takistuste lahendamisel. Venemaa mereväel oli teadaolevalt seiretehnoloogia, mis oli võimeline veealuseid miine märkama ja käivitama. Ameerika lõhkekehad tuli maskeerida nii, et need paistaksid Venemaa süsteemile osana looduslikust taustast – miski, mis eeldas kohanemist vee spetsiifilise soolsusega. Norralastel oli lahendus.

Norralastel oli lahendus ka üliolulisele küsimusele, millal operatsioon peaks toimuma. Viimase 21 aasta jooksul on Ameerika 6. laevastik, mille lipulaev seisab Itaalias Gaetas, Roomast lõuna pool, iga aasta juunis toetanud Läänemerel toimuvat suurt NATO õppust, mis hõlmab paljusid liitlaslaevu kogu piirkonnas. Praegune juunis toimuv õppus oleks tuntud kui Baltic Operations 22 või BALTOPS 22. Norralased pakkusid, et see oleks ideaalne kate miinide paigaldamiseks.

Ameeriklased andsid ühe olulise elemendi: nad veensid 6. laevastiku planeerijaid lisama programmi uurimis- ja arendustegevuse. Mereväe poolt avalikustatud õppusel osales 6. laevastik koostöös mereväe „uurimis- ja sõjakeskustega”. Merel toimuv üritus korraldatakse Bornholmi saare ranniku lähedal ja selles osalevad NATO tuukrite meeskonnad, kes panevad miinid ning konkureerivad meeskonnad kasutavad nende leidmiseks ja hävitamiseks uusimat veealust tehnoloogiat.

See oli nii kasulik harjutus kui ka geniaalne kate. Panama City poisid teeksid oma asja ja C4 lõhkekehad oleksid BALTOPS22 lõpuks paigas, küljes 48-tunnine taimer. Kõik ameeriklased ja norralased oleksid pärast esimest plahvatust ammu kadunud.

Hakati päevi lugema. „Kell tiksus ja me olime lähenemas operatsiooni täideviimisele,” ütles allikas.

Aga siis: Washingtonil tekkisid teised mõtted. Pommid paigutatakse endiselt BALTOPSi ajal, kuid Valge Maja muretses, et kahepäevane aken nende lõhkamiseks on õppuse lõpule liiga lähedal ja on ilmne, et Ameerika oli kaasatud.

Selle asemel oli Valgel Majal uus palve: „Kas suudetakse hiljem korralduse peale torujuhtmeid õhku lasta?”

Mõned planeerimismeeskonna liikmed olid presidendi näilise otsustamatuse pärast vihased ja pettunud. Panama City sukeldujad olid korduvalt harjutanud C4 paigaldamist torujuhtmetele, nagu nad tegid seda ka BALTOPSi ajal, kuid nüüd pidi Norra meeskond välja mõtlema viisi, kuidas anda Bidenile see, mida ta soovis – võimaluse anda korraga välja edukas korraldus tema valikul.

CIA oli harjunud korraldama viimasel hetkel tehtud ülesande muudatusi. Kuid see taastas ka mure kogu operatsiooni vajalikkuse ja seaduslikkuse pärast.

Presidendi salajased korraldused tõid esile ka CIA dilemma Vietnami sõja päevil, kui president Johnson, seistes silmitsi kasvava Vietnami sõjavastase meeleoluga, käskis agentuuril sõjavastaste isikute järele luurates rikkuda oma põhikirja – mis keelas konkreetselt tal tegutseda Ameerikas, et teha kindlaks, kas neid kontrollib kommunistlik Venemaa.

Agentuur nõustus lõpuks ja 1970ndate aastate jooksul sai selgeks, kui kaugele ta oli valmis minema. Pärast Watergate’i skandaale avaldati ajalehtedes info agentuuri luuramisest Ameerika kodanike järele, osalemisest välisriikide liidrite mõrvamises ja Salvador Allende sotsialistliku valitsuse kahjustamisest.

Need paljastused viisid 1970ndate aastate keskel senatis Idaho Frank Churchi juhtimisel toimunud dramaatilise istungite seeriani, mis tegi selgeks, et agentuuri toonane direktor Richard Helms nõustus, et tal on kohustus teha seda, mida president tahtis, isegi kui see tähendas seaduse rikkumist.

Suletud uste taga tunnistusi andes selgitas Helms, et kui president annab salajase korralduse, toimub midagi püha eostamise taolist. „Olgu see õige või vale, aga asi on selles, et [CIA] töötab teistsuguste reeglite ja põhireeglite alusel kui ükski teine ​​valitsuse osa.” Sisuliselt ütles ta senaatoritele, et CIA juhina sai ta aru, et ta on töötanud valitsuse, mitte põhiseaduse huvides.

Norras töötavad ameeriklased tegutsesid sama põhimõtte alusel ja asusid kohusetundlikult tegelema uue probleemiga – kuidas Bideni käsul lõhkeaine C4 kaugjuhtimisega plahvatama panna. See oli palju raskem ülesanne, kui Washingtonis olijad aru said. Norras ei saanud meeskond kuidagi teada, millal president võib nuppu vajutada. Kas see oleks mõne nädala, mõne kuu või poole aasta pärast või hiljemgi?

Torujuhtmete külge kinnitatud C4 käivitaks sonari poi, mille lennuk lühikese etteteatamisega maha kukutab, kuid protseduur hõlmab kõige arenenumat signaalitöötluse tehnoloogiat. Kui need on paigas, võivad nelja torujuhtme külge kinnitatud viitsütikuga seadmed kogemata käivituda ookeani taustamüra keerulise segu tõttu tiheda liiklusega Läänemerel – nii lähedal kui kaugemal liikuvate laevade, veealuste puurimiste, seismiliste sündmuste, lainete ja isegi mereolendite peale. Selle vältimiseks saadetakse sonaripoi, kui see on paigas, lastakse unikaalseid madala sagedusega helisid – sarnaselt flöödi või klaveriga –, mille viitsütik tuvastab ja pärast eelseadistatud viivituse tundide möödumist vallandab plahvatuse. („Vaja on signaali, mis on piisavalt tugev, et ükski teine ​​signaal ei saaks kogemata saata impulssi, mis lõhkeaine plahvatama paneks,” selgitas MIT-i teaduse, tehnoloogia ja riikliku julgeolekupoliitika emeriitprofessor dr Theodore Postol. Postol, kes on töötanud Pentagoni mereväeoperatsioonide juhi teadusnõunikuna, ütles, et probleem, millega grupp Norras Bideni hilinemise tõttu silmitsi seisab, oli juhuslikku laadi: „Mida kauem lõhkekehad vees on, seda suurem on juhuslikkuse oht, et tuleb signaal, mis käivitab pommid.”

Norra mereväe seirelennuk P8 tegi 26. septembril 2022 pealtnäha rutiinse lennu ja viskas alla sonaripoi. Signaal levis vee all, algul Nord Stream 2-le ja seejärel Nord Stream 1-le. Mõni tund hiljem vallandusid võimsad C4 lõhkekehad ja kolm torujuhtmest neljast löödi rivist välja. Mõne minuti pärast võis näha veepinnal levimas torustikesse jäänud metaangaasi mulle ja maailm sai teada, et juhtus midagi pöördumatut.

LÕPPMÄNG

Vahetult pärast gaasijuhtme plahvatust vahendas Ameerika meedia seda kui lahendamata mõistatust. Venemaad nimetati korduvalt tõenäoliseks süüdlaseks, seda kannustasid teabelekked Valgest Majast, kuid ilma kättemaksuta ja ilma, et ta oleks kunagi tuvastanud selget motiivi selliseks enesesabotaažiks. Mõni kuu hiljem, kui selgus, et Venemaa võimud olid vaikselt saanud hinnanguid torujuhtmete remondikulude kohta, kirjeldas New York Times uudist kui „teooriat selle kohta, kes oli rünnaku taga”. Ükski suurem Ameerika ajaleht ei uurinud Bideni ja välisministri asetäitja Nulandi varasemaid ähvardusi torujuhtmetele.

Kuigi polnud selge, miks Venemaa üritab oma tulusat gaasijuhet hävitada, andis presidendi tegevusele kõnekama põhjenduse välisminister Blinken.

Mullu septembris toimunud pressikonverentsil küsimusele Lääne-Euroopa süveneva energiakriisi tagajärgede kohta kirjeldas Blinken olukorda kui potentsiaalselt head:

„See on suurepärane võimalus lõplikult kaotada sõltuvus Venemaa energiast ja seega võtta Vladimir Putinilt ära energia relvana kasutamine kui vahend tema imperialistlike plaanide edendamiseks. See on väga oluline ja pakub järgmisteks aastateks tohutut strateegilist võimalust, kuid seni oleme otsustanud teha kõik endast oleneva, et tagada, et selle kõige tagajärjed ei jääks meie riikide kodanike kanda üle maailma.”

Hiljuti väljendas Victoria Nuland rahulolu teise torujuhtme lõpu üle. Jaanuari lõpus Senati välissuhete komisjoni istungil tunnistusi andes ütles ta senaator Ted Cruzile: „Nagu teie, olen ka mina ja arvan, et kogu valitsusel on väga hea meel teada, et Nord Stream 2 on nüüd, nagu teile meeldib öelda, metallist tükk mere põhjas.”

Allikal oli palju maalähedasem vaade Bideni otsusele saboteerida talve lähenedes rohkem kui 2400 kilomeetrit Gazpromi torujuhet. „Noh,” ütles ta presidendist rääkides, „ma pean tunnistama, et mehel on munad. Ta ütles, et kavatseb seda teha, ja ta tegigi.”

Küsimusele, miks ta arvab, et venelased ei vasta sellele, vastas ta küüniliselt: „Võib-olla ootavad nad võimalust teha samu asju, mida tegi USA.”

„See oli ilus kaanelugu,” jätkas ta. „Selle taga oli varjatud operatsioon, mis kasutas selle ala asjatundjaid ja seadmeid, mis töötasid varjatud signaaliga.”

„Ainus viga oli otsus seda teha.”