Piiri sulgemine on kohalikele elanikele alati halvasti lõppenud, ütleb Ida-Soome ülikooli ajalooprofessor Maria Lähteenmäki.

Kui Soome kodusõda 1918. aasta kevadel lõppes, suleti Soome ja Venemaa piir. Samal ajal katkesid aastakümneid kestnud suhted idaga, vahendab Yle.

Sama juhtus pool aastat tagasi, kui Soome ja Venemaa vaheline piir suleti Venemaa rünnaku tõttu Ukrainale. Soome piiriala muutus veelgi vaiksemaks, kui peatusid turism ja kaubavahetus kahe riigi vahel.

Viimased autod ootasid 29. septembril 2022 Vaalimaa piirijaamas Venemaalt Soome sisenemist. Peale seda piiriületus seiskus.

Kui professor Maria Lähteenmäki toob näiteid Soome idapiirist umbes saja aasta tagusest ajast, siis need on nagu täna: kaubavahetus seiskus, kontakt sõprade ja sugulastega katkes, kultuurikoostöö lõppes.

Nüüd tugevdatakse Soome piiriala garnisone, karmistatakse seadusandlust, tõstetakse aktiivselt riigikaitsevaimu ja suurendatakse riigikaitselisi kulutusi. See oli nii rohkem kui sada aastat tagasi ja see on nii ka praegu.

Outlet ostuküla Zsar avati 2018. aastal otse Vaalimaa piiripunkti kõrval. See oli mõeldud eelkõige Vene turistidele.

Piirid suleti ja turism Venemaalt Soome lõppes. Zsar läks pankrotti 2022. aasta oktoobris.

Terijoki oli vald taasiseseisvunud Soome kagupiiril. 1918. aastal protesteerisid sealsed kohalikud häälekalt Soome ja Venemaa vahelise piiri sulgemise vastu, kuna see takistas nende ärielu ja liikumisvabadust.

Ja osa Kagu-Soome elanikest arvab samamoodi ka praegu. Soov minna Viiburisse või Svetogorskisse tankima, juuksurisse või lõbutsema elab edasi.

Vene turistid tõid ainuüksi Lõuna-Karjalasse umbes miljon eurot päevas. Kaupa osteti suurtes kogustes korraga.

Vaid paar aastat tagasi kohtusid jõuluvana ja näärivana Soomes soojas harmoonias. Nüüd nad enam ei kohtu.

Imatra mees Niilo käib paar korda nädalas Svetogorskis söömas, ostlemas ja lõbutsemas: „Mul pole isiklikku probleemi Venemaal käimisega”.

Nii nagu praegu, kogesid ka sada aastat tagasi Soomes elavad venelased ksenofoobiat ehk võõrviha. Kuigi venelaste arv 1920ndate aastate Soomes polnud kuigi suur, kardeti neid isegi parlamendis.

Valitsus asutas muu hulgas spetsiaalse piiriala komandandi ameti, mille eesmärk oli takistada välismaalaste ehk praktikas venelaste liikumist üle piiri, ütleb ajalooprofessor Maria Lähteenmäki.

Venelased hakkasid 1910ndatel aastatel ehitama Lappeenrantasse õigeusu kirikut. Pärast Soome iseseisvumist läks pooleli jäänud kirik Soome riigi omandusse. Sibulakuplid võeti maha ja kirik muudeti luterlikuks.

Möödunud suvel algas Soomes arutelu riikide vahele tara ehitamise üle. Sama arutelu peeti ka pärast Soome iseseisvumist.

1930ndatel aastatel hakkasid tavalised terijokilased, piiriala inimesed ja piirivalvurid ehitama 120 kilomeetri pikkust okastraataeda Soome lahest Laadoga kallasteni. Muidugi on teada, et hiljem ei pidanud see vastu, kui Nõukogude tankid sealt läbi tulid.

Kui 1918. aastal piir sulgus, hakkas paeluma ka piiritagune elu. Ajaleht Rajaseutu kirjutas 1934. aastal, kuidas „piiri nägemine on huvitav, see on sensatsioon. Turisti salasoov näha samal ajal piiritaguseid inimesi täitus aga väga harva.”

Piirivalvurid avastavad igal suvel ka neid inimesi, kes soovivad külastada piiritsooni ilma loata või käia isegi korraks Venemaa poolel. Igal aastal külastavad Soome idapoolseimat punkti Ilomantsis sajad inimesed.

Idapiiri sulgemine 1918. aasta kevadel oli piiriala elanikele tohutu löök. Näiteks miljonilinn Peterburi asus Terijokist vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel – see oli olnud praktiliselt Peterburi eeslinn.

Tohutu hulk soomlasi oli käinud Peterburis tööl ja kaubelnud Peterburis. Samal ajal olid tuhanded venelased oma Soome villades ja Terijoki randades puhkamas käinud.

Piiriäärsetel inimestel said korraga otsa nii töö kui raha.

Kui piir sulgus, tähendas see elanikele nälga. Tekkisid rahutused, millele valitsus pidi kõva käega reageerima, ütleb ajalooprofessor Maria Lähteenmäki.

Soome valitsus asus idapiiri vasakpoolsetest ja venemeelsetest puhastama. Idapiirile loodi piiritsoon ning sealt eemaldati kommunismi pooldanud ja selles kahtlustatavad isikud.

Kardeti, et piiri sulgemise tõttu sagenevad rahutused idapiiril. Pärast Soome iseseisvumist pidas valitsus riigi kagunurka julgeoleku seisukohalt kõige kriitilisemaks ja haavatavamaks paigaks – ja tundub, et see on nii ka praeguses Soomes.

Kainuu ja Põhja-Karjala piirialal oli läbikäimine venelastega enne iseseisvumist olnud nii loomulik, et sellega ei kohanetud kergesti, kui see katkeks.

Poliitilise ajaloo dotsent Ville Jalovaara avaldas hiljuti teose Lähemmäksi muuta Suomea – Rajaseututyötä 100 vuotta (tõlkes: Lähemale muule Soomele – piiritöö 100 aastat). Selles vaatleb ta, kuidas valitsus ja erinevad organisatsioonid püüdsid idapiiri lähedal elavate inimeste elu lihtsamaks teha.

Valitsusele tegi muret elatustaseme langus, mille põhjustas piirikaubanduse, piiriülese turismi ja muude asjade lõppemine. Samal ajal tundis valitsust muret, kas piiriala inimesed on vastuvõtlikud kommunistlikule propagandale.

Nõukogude propagandale olid eriti vastuvõtlikud madala elatustasemega inimesed. Kodusõja ajal põgenesid tuhanded soomlased Venemaale ja jätkasid sealt soomlaste meelitamist.

Soomluse liit asutas 1923. aastal piiriregiooni sektsiooni, mis neli aastat hiljem eraldus iseseisvaks Soome Piirialaühinguks. Ühingu tegevusel oli valitsuse heakskiit.

Ühing toetas paljude juba olemasolevate organisatsioonide, näiteks Martade liidu ja põllunaiste tegevust. Nii parandati piirialal tervishoidu, hügieeni ja näiteks toiduainete säilivust.

Piiriäärne elu oli 1920ndate aastate Soomes väga algeline. Elatustaseme tõstmiseks oli vaja praktilisi nõuandeid.

Suojärvi oli enne maade loovutamist Soome idapoolseim vald. Palkmajasid oli palju.

Ka Suojärvis olid pered suured, laste saamist toetas oluliselt ka valitsus. Hiljem aga märgati, et emad olid laste suurest arvust kurnatud ja samal ajal pidid nad tegelema põlluharimise ja pere igapäevaelu korraldamisega.

Oluliseks töövormiks oli põllumajandusalane nõustamine, et vanad põlluharimisviisid saaks asendada uutega. Piiriäärsesse piirkonda tuli ehitada teid ja inimesed pidid saama tööd. Talud olid väikesed ja leiba ei jätkunud terveks aastaks.

Eesmärk oli, et inimesed saaksid piiri lähedal õnnelikult soomlastena elada.

Samas olid piiriala inimesed elusaks kaitsemüüriks, kes oleksid pidanud Soomet kaitsma, kui rünnak algab. 1939. aasta talvesõjas oli näha, et piir pidas selles mõttes hästi vastu, räägib Jalovaara.

Ühingu keskne eesmärk oli ka piiriäärse turismi suurendamine. See andis välja piiriregiooni reisijuhte ja püüdis seeläbi meelitada Helsingi piirkonna soomlasi piiriäärset piirkonda külastama nii Põhja-Soomes kui Karjalas.

Eesmärk oli, et kõik soomlased tunneksid, et elavad samas riigis. Helsingiga tutvuma sõidutati ka piiriala lapsi, räägib Jalovaara.

Terijokisse rajati üks suuremaid turismisihtkohti.

Terijokit hakati 1920ndatel aastatel ehitama Soome turismi mekaks, Soome Rivieraks ja paradiisiks – sellisena mäletavad Terijokit enamus soomlasi, ütleb Ida-Soome ülikooli ajalooprofessor Maria Lähteenmäki.