Naine, kellele tehti operatsioon rindade ja emaka eemaldamiseks, kaebab kohtusse tervishoiuteenuse osutajad, kes on väidetavalt tema soovahetust hõlbustanud.

34-aastane Michelle Zacchigna on esitanud kohtuasja kaheksa arsti ja vaimse tervise spetsialisti vastu, kes määrasid talle testosterooniravi ning tegid talle kahepoolse mastektoomia ja hüsterektoomia ajal, mil tema sõnul oli tal vaimse tervise kriis, vahendab Daily Mail.

Enam kui kümne aasta jooksul käis naine kõigepealt psühhiaatri juures ja siis saadeti ta hormoonravile arstide poolt, kellega tal oli vähe kokkupuudet, sealhulgas üks arst rääkis temaga vähem kui tund. Naine lasi teha pöördumatu soovahetuse operatsioonini, kuni selgus, et teda vaevavad hoopis vaimse tervise probleemid, milleni jõuti alles 2020. aastal.

„Ma elan kogu ülejäänud elu ilma rindadeta, jämeda hääle ja meessoole omase kiilanemisega ning ilma võimaluseta rasestuda,” kirjutas naine. „Täiesti terve emaka eemaldamist kahetsen kõige enam.”

Michelle väidab, et spetsialistid ei suutnud tema vaimse tervise probleemidega korralikult tegeleda ning võimaldasid tal teha oma kehaga pöördumatuid protseduure ja testosterooniga naiselikke omadusi alla suruda.

Michelle kaebab kohtusse kaheksa meditsiinitöötajat, sealhulgas arstid ja vaimse tervise spetsialistid nende osalemise eest tema soovahetuses kümne aasta jooksul.

Pärast 2008. aasta enesetapukatset hakkas naine käima dr Nadine Lulu juures, arstist sai tema regulaarne terapeut ja ta nimetas naise 2010. aasta juulis hormoonravi „ideaalseks kandidaadiks”.

Sel kevadel oli ta rääkinud Toronto tugirühma terapeudiga väidetavalt vähem kui ühe tunni, enne kui talle soovitati hormoonravi.

Üks grupi juhtivatest terapeutidest Rupert Raj on kohtuasjas süüdistatav, aga ka dr Rick Lindal, kes ilmselt polnud Michelle’iga kohtunud enne, kui talle hormoonravi soovitas.

Nende mitmete meditsiinitöötajate soovitustega alustas Michelle soovahetust 2010. aastal. Dr Pamela Lecce, dr Cavacuiti ja dr Suzanne Turner ilmselt ei konsulteerinud enne Michelle’ile testosterooni väljakirjutamist psühholoogiga.

Michelle käis vaimse tervise probleemidega ühe arsti juurest teise juurde, kuni Lulu saatis ta doktor Rowdeni juurde täielikule psühholoogilisele läbivaatusele, mille käigus pandi mitmeid diagnoose, kuid tema sooline düsfooria jäi uurimata.

Kaks aastat hiljem, võideldes endiselt oma identiteediga, suunas spetsialist ta emaka eemaldamise protseduurile, mis viidi lõpule 2018. aasta mais.

Kuid just 2015. aasta diagnoosid tõi ta välja, kui otsustas 2020. aastal uuesti naiseks saada.

Ta kirjutas Gender Dysphoria Alliance’i postituses ärevast kooliajast, mille käigus tekkisid ärevus ja depressioon: „Väikese tüdrukuna kiusasid mind iga päev – eakaaslased, vanemad lapsed ja mõnikord isegi nooremad lapsed. Tundus, et kõik mu põhikoolis teadsid, et ma olen teistsugune.”

„Mu ema meenutas kunagi aega, kui koolibuss sõitis mu maja juurde ja ta kuulis, kuidas kogu bussitäis lapsi talle koledaid asju ütles.”

Hilisemas elus, ütleb ta, et ta „hakkas LGBT-kogukonnaga võrgus ühendust võtma” ja „sai teada, et paljud inimesed, kes end aseksuaalidena tunnevad, on ka valest soost”.

Ta kirjutas, et mõtles rohkem soole ja veendus, et teda „oli kiusatud, kuna oli transmees ega teadnud seda.”

Pärast soovahetust leidis Michelle, et tema vaimne tervis paranes mõnda aega, enne kui uuesti halvenes.

Ta ütles ühisrahastusvideos: „Mul kulus 10 aastat, et aru saada, miks ma võisin midagi sellist ekslikult uskuda ja miks nii paljud spetsialistid võisid seda valesti julgustada.”

„Ma kujutan ette, et on palju inimesi, kes lõpuks leiavad end minu olukorrast, mõned neist on haavatavad täiskasvanud nagu mina ja mõned liiga noored, et mõista pikaajalisi tagajärgi.”

Soovahetusoperatsioonide edu on vaieldav.

Soome riiklikult tunnustatud pediaatriakeskuse peapsühhiaater ütles, et neli viiest noorest, kelle ellu spetsialistid ei sekku, hakkavad oma keha aktsepteerima.

Ta hoiatas, et Ameerika arstide seas, kes sunnivad vanemaid noori soovahetust tegema, on probleem „sihipärase desinformatsiooniga”.

Uuringud on näidanud, et noored on tõenäolisemalt transid, kui neil on sõpru, kes on juba transid, kuigi põhjust ei saa seose põhjal järeldada.

Süstemaatiline ülevaade ja metaanalüüs transseksuaalsusega inimeste elukvaliteedi kohta pärast operatsiooni 2020. aastal, milles vaadeldi 1099 patsienti, näitas, et elukvaliteet oli üldiselt parem nende inimeste jaoks, kellele tehti operatsioon, kuid transinimestel on endiselt risk jääda elama madala elukvaliteedi ja vaimse tervise probleemidega.

Selles märgiti, et „[transseksuaalsus] võib muutuda identiteedikriisi allikaks seoes… mõjuga indiviidide isiksusele ja käitumissüsteemile ning nende sotsiaalsele kohanemisele”.

Autorid kirjutasid, et elukvaliteedi subjektiivsest kogemusest on raske aru saada ja et inimestel „võivad olla oma elukvaliteedi kohta väga erinevad arvamused ja nad esitavad seda erinevalt”, mistõttu on raske otsustavalt hinnata.

Terapeutilised hormoonid ja kirurgilised protseduurid võivad parandada rahulolu ja enesekindlust soo ja identiteedi ühtlustamise kaudu, kuid uuringus märgitakse, et transsooliste inimeste elukvaliteet on üldiselt halvem.