Need, kes on Ukraina ja Venemaa vahelise rahukokkuleppe vastu, väidavad tavaliselt, et agressioonile tuleb reageerida jõuga. Kui diktaator tungib välisriiki, peate diktaatorile vastu võitlema või andma välisriigile abi, et nad saaksid vastu võidelda.
NATO riigid on algusest peale võtnud pragmaatilise kompromisspositsiooni. Kuna Ukraina ei kuulu NATOsse, pole NATO riikidel doktrinaalset alust vägede ja õhutoetuse saatmiseks Ukrainasse. Selle asemel on NATO riigid, eriti Ameerika Ühendriigid saatnud ukrainlaste relvastamiseks tohutuid sõjalisi vahendeid õhutõrjerakettidest kuni padrunite, tarkvara ja viimasel ajal tankideni. Kuid nad pole vägesid saatnud, kirjutab Dave Anderson väljaandes Jerusalem Post.
Tekib õigustatud küsimus, kas põhjendamatule agressioonile tuleks vastu astuda nii suure jõuga, kui on vaja vaenlase võitmiseks. Ukraina puhul on Ukraina armee ja armeega koos võitlevad tsiviilisikud edukalt takistanud Venemaad saavutamast oma peamist eesmärki, milleks oli Ukraina täielik ülevõtmine. Ühesõnaga, Ukraina on võitnud Venemaad oma eesmärgi osas Ukrainasse tungimisel.
Kui Ukraina peaks praegu sõlmima Venemaaga rahuleppe, ütleme nii, et see annab neile kaks neljast Ukraina oblastist, nimelt Donetski ja Luhanski, kas see oleks mõeldav?
Selle üle võib vaielda, aga see võimaldaks Ukrainal säilitada kontrolli valdava enamuse üle oma riigist ja on kindel, et see ei oleks lihtsalt mõeldav, vaid see oleks kvalifitseeritav kui võit.
Veelgi enam, kuna Venemaa ja Ukraina on neis kahes piirkonnas võidelnud kaheksa aastat, siis selle sõja lõpetamine praegu, mis on lahutamatult seotud 2022. aasta veebruaris alanud sõjaga, lõpetaks tõesti kaks sõda korraga.
Lisaks on 2022. aasta sõja osaks oleva 2014. aasta sõja võitmise kulud potentsiaalselt katastroofilised, sest keegi ei tea, kas Putin kasutab tuumarelva, kui Ukraina hakkab saavutama täielikku võitu, kus Venemaa ei saa midagi. Lõppude lõpuks võib Venemaa suurema osa Ukrainast tuumarelvaga hävitada, jättes Ukraina mitte ainult osaks Venemaast, vaid suures osas hävitatud kümnete miljonite ukrainlastega.
Seetõttu tuleb aksioomi, et agressioonile tuleb reageerida jõuga, vaadelda kontekstis: selles olukorras on kaks osa, mis eristavad seda näiteks Teisest maailmasõjast. Seega pole küsimus selles, kas USA ja teised NATO riigid suudavad jätkuvalt varustada Ukrainat Venemaa alistamiseks vajalike relvadega, sest Putin võib ühel hetkel kasutada tuumarelva.
Aksioom vastata põhjendamatule agressioonile jõuga on hea, kuid see ei ole sõja absoluutne põhimõte. Tõepoolest, 2023. aastal on siin maailmas alles jäänud väga vähe absoluutseid põhimõtteid. Kanti kategooriline imperatiiv, kui laenata William Butler Yeatsi refrääni, „on surnud ja kadunud ning O’Learyga hauas”.
Tankid, mille USA, Saksamaa, Prantsusmaa ja Poola Ukrainasse saadavad, aitavad Ukraina armeel venelasi tagasi lüüa. Ikka jääb küsimus, kas lääs peaks Putini näo päästmise pärast muretsema. Putin ei ole Hitler ja tema kohtlemine nagu Hitler on ohtlik.
Ukrainal võib olla võimalus loobuda mõnest territooriumist, võib-olla isegi ühest neljast lõunaosa oblastist, vastutasuks rahu eest Venemaaga ja NATO liikmelisuse eest.
Katse tappa iga viimanegi Vene sõdur ja president Vladamir Putin täielikult alistada seab nii Ukraina kui NATO ebakindlasse olukorda. Kui te seda presidenti piisavalt alandate, siis on prognoosimatu, mida ta teha võib.
