Eelmisel sügisel, kui Ukraina võitis vasturünnakutega tagasi suuri territooriume, lõi ta Vene vägesid Ameerikas toodetud suurtükkide ja rakettidega. Osa selle suurtükiväe juhtimisest oli omatehtud sihtimissüsteem, mille Ukraina töötas välja lahinguväljal.

Ukrainas toodetud tarkvara on muutnud hõlpsasti kättesaadavad tahvelarvutid ja nutitelefonid keerukateks sihtimistööriistadeks, mida praegu kasutatakse laialdaselt Ukraina sõjaväes, vahendab CNN.

Tulemuseks on mobiilirakendus, mis edastab satelliidi- ja muu luurepildi reaalajas sihtimisalgoritmi, mis aitab eesliini lähedal asuvatel üksustel suunata tuld konkreetsetele sihtmärkidele. Ja kuna see on rakendus, mitte riistvara, on seda lihtne kiiresti värskendada ja täiendada ning see on saadaval paljudele võitlejatele.

Seda tööriista tundvate USA ametnike sõnul on see olnud väga tõhus Ukraina suurtükitule suunamisel Venemaa sihtmärkide pihta.

See sihtimise-äpp on üks kümnetest näidetest lahinguvälja uuenduste kohta, millega Ukraina on peaaegu aasta kestnud sõja jooksul välja tulnud, leides sageli kallitele probleemidele odavaid lahendusi.

Pea kohal vaikselt sumisevad väikesed plastikust droonid viskavad granaate ja muid laenguid Vene vägede pihta. 3D-printerid toodavad nüüd varuosi, et sõdurid saaksid raskerelvastust kohapeal parandada. Tehnikud on muutnud tavalised pikap-autod mobiilseteks raketiheitjateks. Insenerid on välja mõelnud, kuidas kinnitada keerukad USA raketid vanematele Nõukogude hävitajatele nagu MiG-29, aidates hoida Ukraina õhuvägesid tegevuses pärast üheksa kuud kestnud sõda.

Ukraina on isegi välja töötanud oma laevavastase relva Neptune, mis põhineb Nõukogude rakettide konstruktsioonidel, mis võivad sihtida Venemaa laevastikku peaaegu 300 kilomeetri kauguselt.

Selline Ukraina leidlikkus on avaldanud muljet USA ametnikele, kes on kiitnud Kiievi võimet leida oma lahinguvälja vajadustele „MacGyveri” lahendusi, mis täidavad olulisi taktikalisi lünki, mille on jätnud suuremad ja keerukamad Lääne relvad.

Kuigi USA ja teiste lääneriikide ametnikel ei ole alati täiuslikku ülevaadet sellest, kuidas Ukraina eritellimusel valmistatud süsteemid täpselt töötavad – suures osas seetõttu, et nad pole kohapeal –, väidavad nii ametnikud kui ka avatud lähtekoodi analüütikud, et Ukrainast on saanud tõeline lahingulabor odavate, kuid tõhusate lahenduste jaoks.

„Nende uuendused on lihtsalt uskumatult muljetavaldavad,” ütles Strateegiliste ja rahvusvaheliste uuringute keskuse rahvusvahelise julgeolekuprogrammi direktor Seth Jones.

Samas on Ukraina sõda pakkunud ka Ameerika Ühendriikidele ja tema liitlastele harukordse võimaluse uurida, kuidas nende endi relvasüsteemid intensiivse kasutamise tingimustes toimivad – ja milline laskemoon mõlemal poolel selles tulise võitlusega kaasaegses sõjas võidu toob. USA operatsiooniohvitserid ja teised sõjaväeametnikud on samuti jälginud, kui edukalt on Venemaa kasutanud Ukraina elektrivõrgu hävitamiseks Iraani pakutavaid odavaid droone, mis plahvatavad kokkupõrke tagajärjel.

Ukraina on „absoluutselt relvalabor igas mõttes, sest ühtegi sellist varustust pole kunagi kahe tööstuslikult arenenud riigi vahelises sõjas kasutatud,” ütles üks Lääne luurega kursis olev allikas. „See on reaalse maailma lahingu-testlabor.”

USA sõjaväe jaoks on sõda Ukrainas olnud uskumatuks andmeallikaks nende enda süsteemide võimekuse kohta.

Mõned ukrainlastele antud arenenud süsteemid nagu droon Switchblade 300 ja rakett, mis on mõeldud vaenlase radarisüsteemide sihtimiseks, on osutunud lahinguväljal oodatust vähem tõhusaks, kinnitasid nii lahinguväljal toimuvaga kursis olev USA sõjaliste operatsioonide ohvitser, kui ka hiljutine Briti mõttekoja uuring.

Kuid Ameerikas toodetud mitmikraketiheitja M142 ehk HIMARS on olnud Ukraina edu jaoks kriitilise tähtsusega – isegi kui ametnikud on saanud väärtuslikke õppetunde selle kohta, kui palju hooldusremonti need süsteemid nii suure kasutuse korral on nõudnud.

See, kuidas Ukraina on kasutanud oma piiratud varu HIMARS-rakette, et tekitada kaost Venemaa komando- ja juhtimispuntides, rünnates komandopunke, peakortereid ja varustusladusid on silmi avav, ütles kaitseametnik ja lisas, et sõjaväejuhid analüüsivad seda aastaid.

Veel on olnud oluline kasu haubitsast M777, võimsast suurtükist, mis on olnud Ukraina lahinguvälja edu oluline osa. Kuid haubitsate torud kaotavad oma võimekuse, kui lühikese aja jooksul tulistatakse liiga palju mürske, ütles teine ​​kaitseametnik, muutes suurtükiväe ebatäpsemaks ja vähem tõhusaks.

Ukrainlased on teinud ka taktikalisi uuendusi, mis on Lääne ametnikele muljet avaldanud. Sõja esimestel nädalatel kohandasid Ukraina komandörid oma operatsioone nii, et Venemaa poolt Kiievi pealetungi ajal kasutati väikeseid jalaväerühmi. Olles relvastatud õlale paigaldatud rakettidega Stinger ja Javelin, suutsid Ukraina väed niimoodi märkamatult Vene tankide juurde hiilida.

USA on konflikti põhjalikult uurinud ka õppetundide saamiseks selle kohta, kuidas 21. sajandil sõda kahe kaasaegse riigi vahel võiks pidada.

Operatsioonide ohvitser ütles, et üks õppetund, mida USA võib sellest konfliktist võtta, on see, et pukseeritav suurtükivägi – nagu haubitsasüsteem M777 – võib olla minevik. Neid süsteeme on raskem kiiresti liigutada, et vältida vastutuld – ja kõikjal leiduvate droonide ja õhuseire maailmas on „tänapäeval väga raske midagi varjata,” ütles see inimene.

Kui rääkida õppetundidest, siis „sellest tuleb kirjutada raamat,” ütles esindajatekoja luurekomisjoni liige, Connecticuti demokraatide rahvaesindaja Jim Himes.

USA kaitsetööstuse esindajad on samuti võtnud teadmiseks uudse võimaluse oma süsteeme uurida ja turustada.

BAE Systems on juba teatanud, et Venemaa edu nende kamikaze-droonidega on mõjutanud seda, kuidas ta kavandab armee jaoks uut soomustatud lahingumasinat, lisades rohkem soomust, et kaitsta sõdureid ülalt tulevate rünnakute eest.

Ja USA valitsuse ja tööstuse erinevad osad on püüdnud katsetada uudseid süsteeme ja lahendusi võitluses, mille jaoks Ukraina vajab kogu abi, mida on võimalik saada.

USA riiklik georuumilise luure agentuur saatis konflikti esimestel päevadel USA erioperatsioonide väejuhatusele Euroopas viis kerget kõrge eraldusvõimega seiredrooni – juhuks, kui need võivad Ukrainas kasuks tulla. Hexagoni nimelise ettevõtte valmistatud droonid ei kuulunud kaitseministeeriumi nn ametlikku programmi, mis vihjab konflikti eksperimentaalsele olemusele.

Riikliku georuumilise luure agentuuri toonane juht, mereväe viitseadmiral Robert Sharp kiitles isegi avalikult, et USA on Euroopas selle süsteemiga „sõjalise partneri” välja õpetanud.

„See võimaldab teil minna pilvkatte alla ja koguda oma [geoluure] andmeid,” ütles Sharp CNN-ile eelmisel kevadel Denveris toimunud satelliidikonverentsi ajal.

Hoolimata väikese grupi USA ametnike ja tööstuse tehtud jõupingutustele on endiselt ebaselge, kas need droonid on kunagi lahingusse jõudnud.

Samal ajal ütlesid mitmed luure- ja sõjaväeametnikud CNN-ile, et nad loodavad, et USA kaitsetööstuse jaoks muutub peamiseks prioriteediks odavate ühekordselt kasutatavate droonide loomine. „Soovin, et suudaksime teha 10 000 dollarit maksva ühekordse ründedrooni,” ütles üks neist ametnikest kurvalt.