Kerdi Lääne oli 9-aastane koolitüdruk Eestis, kui tervis ootamatult halvenes. Eesti arstid määrasid tüdrukule juba surmaotsuse, kuid perekond ei tahtnud alla anda. Kerdi kohtus nüüd, enam kui 20 aastat hiljem mehega, kes ta elu päästis.
Pärast üht teatud päeva halvenes varem särtsaka tüdruku tervis kiiresti. 9-aastane Kerdi oli olnud vanaema juures, kui ta järsku ei suutnud enam neelata, vahendab Ilta-Sanomat.
Tüdruku vanemad viisid ta esmalt kodulinna Jõgeva tervisekeskusse. Sealt saadeti laps edasisele ravile Tartusse. Ei läinud kaua aega, kui tüdruk ei saanud enam ise süüa, rääkida ega kõndida. Tal diagnoositi kvadripleegia (neljajäsemehalvatus).
Sain taas sülelapse, kes vajas hädasti abi, kirjeldab Kerdi ema Kaja Lääne. Raskelt haige tüdruk kuulis arstide ja vanemate murelikke, isegi lohutavaid sõnu. Ta mõistis kõike, mis tema ümber toimus, isegi kui ta ei suutnud oma mõtteid väljendada.
Tundsin end halvasti, sest kartsin, et suren, ütleb Kerdi Lääne nüüd enam kui 21 aastat hiljem. Eesti arstid pidasid tüdruku olukorda lootusetuks. Pooleteise kuu pärast halvenes tema seisund ootamatult.
Tüdruku vanematel soovitati hakata lapsele kirstu valima. Pere siiski alla anda ei tahtnud.
Nad võtsid ühendust psühhiaater Jaan Olariga, kes saatis tüdruku CT- ja MRT-uuringud Helsingisse neurokirurg Juha Hernesniemile. Copterline’i juht Tõnis Lepp korraldas Kerdile kiirabisõidu ja helikopteritranspordi Tallinnast Helsingisse. Eestis heategevusega tegelenud ja Eesti lapsi Soome ravile toonud Eesti Lasteabi tegevjuht Tuula Visa lubas katta ravikulud.
Ta oli nii halvas seisus, et kõik anestesioloogid keeldusid teda narkoosi alla panemast. Kui ma anusin ja ütlesin, et ta on suremas, siis üks andis järele ja läksime operatsioonituppa, meenutab neurokirurg, emeriitprofessor Juha Hernesniemi.
Rohkem kui 16 000 ajuoperatsiooni teinud Hernesniemi peab Eesti tüdruku juhtumit üheks oma karjääri hämmastavamaks paranemiseks. Maailmakuulus ajukirurg kirjutab Kerdi Lääne operatsioonist oma raamatus Brain Surgeon’s Memoirs (WSOY). Hernesniemi nägi tüdruku ajupiltidel tohutut sisemist verejooksu ajutüves. See oli tekkinud aju vaskulaarsest väärarengust, mida meditsiiniliselt tuntakse nimetusega cavernous hemangioma.
Arst räägib, et on oma karjääri jooksul ravinud umbes sadat patsienti, kellel on olnud sama probleem.
Hernesniemi kirjutab oma raamatus, et kuulis enne operatsiooni vaikset sosinat, et selliseid inimesi ei tohi opereerida. Kogu operatsioonisaal oli tüdruku seisundist kohkunud.
Ta oli lihtsalt luu ja nahk – nagu Auschwitzi koonduslaagrist. Käed ja jalad oli kõverasse tõmbunud. Olin aga endas nii kindel, et keegi ei julgenud selle kohta midagi öelda, räägib arst.
Pärast operatsiooni kuulsid tüdruk ja ta vanemad ühtaegu nii uskumatuid kui ka lohutavaid uudiseid. Kerdi ema mällu on need hetked tugevalt sööbinud. Mulle on meenunud Hernesniemi rahulik olek, kui ta tuli mulle ütlema, et operatsioon läks hästi, räägib Kaja Lääne nüüd.
Ema ei uskunud oma silmi, kui haiglaõed tüdrukule pärast operatsiooni taldriku kanasuppi tõid. Ema ei suutnud vaadata ja lahkus toast, arvates, et tüdruk ei saa neelata. Nii kaua oli laps saanud kõik toitained ja vedelikud nina-maosondi kaudu.
Aga supp kadus taldrikult Kerdi kõhtu. Imeline taastumine oli alanud. Järgmiste kuude jooksul õppis Kerdi uuesti rääkima ja kõndima. Kerdi oli otsustanud taastuda. Tema silmis oli tuli, mis näitas, kui väga ta tahab paraneda. Hernesniemi oli meid päästnud ja Kerdi enam ei peatunud, räägib ema.
Tüdruku soov taastuda ja uuesti kõndima õppida oli nii suur, et last hoida aidanud vanaema oli sageli kurnatud. Kerdi tõusis pidevalt püsti, et tasakaalu harjutada. Ema kartis, et tüdruk kukub. Kõndimine ei olnud alguses nii kindel.
Eestis sai Kerdi logopeedilist tuge rääkimise ja füsioteraapiat liikumise toetamiseks. Perekond käis peaaegu iga päev ujumas. Kui suvi läbi sai, võis Kerdi juba septembris kooli tagasi minna.
Eesti ajalehed kirjutasid sellest tol ajal palju. Uudiste kohaselt oli Kerdi seisund pärast operatsiooni läbi teinud radikaalse muutuse paremuse poole: vahe oli nagu öö ja päev.
Lumises Helsingis lähenevad jõulud, mil endine lapspatsient, tema poeg, abikaasa ja ema kohtuvad esimest korda viimase kahekümne aasta jooksul Kerdi elu päästnud neurokirurg Juha Hernesniemiga. Kohtumine on täis emotsioone: ema ja tütre silmis on pisarad.
Ma olen lihtsalt nii õnnelik. Ta on meile nagu kuningas, ütleb Kaja Lääne, kes on juba kahe lapse vanaema.
Tallinnast laevaga Helsingisse sõitnud perekond annab lillekimbu tänutäheks nii Hernesniemile kui ka Tuula Visale, kes on perega operatsioonist saati suhelnud.
Kerdi vanemal vennal on kaheksa-aastane poeg. Kerdi aga on õppinud ülikoolis lasteaiaõpetajaks ja elab praegu perega Tartus. Märtsini on ta lapsehoolduspuhkusel.
Aasta pärast operatsiooni tõi Tuula Visa doktor Hernesniemile naeratava kauni koolitüdruku foto Kerdist.
Mul on hea meel Kerdit esimest korda pärast operatsiooni näha. Teadsin küll, et ta on hästi paranenud, sest kuulsin aastate jooksul, kuidas tal läheb, räägib Hernesniemi.
Aastate jooksul on ema ja tütar seda koledat perioodi arutanud vaid paar korda. Kerdi ütleb, et praegu on tal tagantjärele raske mõista, et see kõik juhtus temaga: et ta astus üheksa-aastaselt läbi surma väravate. Selle asemel, et minevikul peatuda, on pere otsustanud vaadata tulevikku. See on lihtne, sest haigus pole Kerdi ellu jälgi jätnud. Aasta ja kaks kuud tagasi sünnitas ta terve pisipoja, kes kaalus veidi üle nelja kilogrammi. Sünnitus kestis vaid neli tundi. Keisrilõiget polnud vaja teha.
Sünnitus oli lihtne. Remi on rahulik tüüp, kes magab hästi. Seni pole temaga probleeme olnud, ütleb õnnelik ema.
Pisipoiss oli esimest korda koos ema ja isaga nädalavahetusel Soomes reisil, kus praegu elavad tema vanavanemad.
Kui käes oli hüvastijätmise aeg, kallistas kõiki oma elu eest tänulik, praegu 30-aastane Kerdi Lääne.
