USA välispoliitika asjatundjad, suursaadik Michael Gfoeller ja esinduse juht David H. Rundell kirjutavad väljaandes Newsweek avaldatud arvamusloos, miks Ukraina ei saa seda sõda võita ja milleni viib Lääne toetuse jätkumine.
Ameerika kodusõja algusaastatel taotles president Abraham Lincoln piiratud konflikti inimeste vastu, keda ta pidas endiselt kaasmaalasteks ja kellega ta otsis leppimist. Alles pärast kolmeaastast ummikseisu jõudis ta „Granti tingimusteta alistumiseni”, olles lasknud valla kindral William Tecumseh Shermani, et „panna Georgia ulguma” ja aidata viia sõda otsustavalt vägivaldse lõpuni.
Venemaa president Vladimir Putin ootas vaid kuus kuud, enne kui siirdus sõjaliselt erioperatsioonilt täiemahulisele sõjale Ukraina vastu. Putini esialgne rünnak piirdus vaevalt 150 000 sõduriga. Ta ootas kiiret võitu, millele järgnenuks läbirääkimised tema põhiprobleemide üle: Venemaa kontroll Krimmis, Ukraina neutraalsus ja Donbassi vene elanikkonna autonoomia, kuid ta eksis. Putin ei olnud arvestanud Ukraina jäiga vastupanuga ega Lääne massilise sõjalise ja majandusliku sekkumisega. Seistes silmitsi uue olukorraga muutis Putin oma strateegiat. Nüüd laseb ta valla oma kindral Shermani ja paneb Ukraina ulguma.
Eelmisel kuul andis Putin kindral Sergei Surovikinile üldise juhtimise Venemaa sõja üle Ukrainas. Surovikin on pärit tehnoloogiliselt keerukatest lennuvägedest, kuid on võidelnud Afganistanis, Tšetšeenias ja Süürias, kus teda peetakse Assadi režiimi päästjaks. Surovikin on avalikult teatanud, et Ukrainas poolikuid meetmeid ei tule. Selle asemel on ta asunud metoodiliselt hävitama Ukraina infrastruktuuri täppisraketirünnakutega.
Armeed vajavad raudteid ja kui Sherman lõhkus süstemaatiliselt Atlantasse viivaid rööpaid, hävitab Surovikin Ukraina raudteid toitavat elektrivõrku. See on muutnud Ukraina linnad külmaks ja pimedaks, kuid Surovikin näib nõustuvat Shermaniga, et „sõda on julmus ja te ei saa seda ilustada”.
Venemaa on nüüd seadnud oma majanduse sõjalisele alusele, kutsunud välja reservid ja koondanud sadu tuhandeid sõdureid, kelle hulgas on nii ajateenijaid kui ka vabatahtlikke. See armee on varustatud Venemaa kõige keerukamate relvadega ja vastupidiselt paljudele Lääne teadetele pole see kaugeltki demoraliseerunud. Ukraina on seevastu oma relvavarud ammendanud ja sõltub sõja jätkamiseks täielikult Lääne sõjalisest toetusest. Nagu märkis eelmisel nädalal staabiülemate ühendkomitee esimees kindral Mark Milley, on Ukraina teinud kõik endast oleneva.
Kui Ukraina rikkalik mustmuld on külmunud, algab tohutu Venemaa pealetung. Tegelikult on see juba alanud olulises transpordisõlmes Bahmutis, millest on saanud Ukraina oma Verdun. Ootame Bahmuti langust ja prognoosime, et ilma suurema läänepoolse toetuseta vallutab Venemaa järgmiseks suveks tagasi Harkivi, Hersoni ja ülejäänud Donbassi.
Nagu Lääs tegi Vietnamis, Afganistanis ja Iraagis, oleme komistamas järjekordse vabatahtliku tähtajatu sõjalise kohustuse otsa. Ukraina vägesid koolitatakse Euroopas. Lääne kaitsetöövõtjad hooldavad juba Ukraina sõjatehnikat ja käitavad HIMARS raketisüsteeme. Tegevteenistuses olevad Ameerika sõjaväelased on nüüd Ukrainas, et jälgida relvatarneid. Kuna Venemaa rünnak saab hoogu juurde, ootame valju häälega üleskutset saata Ukraina kaitsmiseks riiki üha paremaid relvi ja lõpuks NATO väed. Need hääled tuleks mitmel põhjusel ühemõtteliselt vaigistada. Siin on mõned argumendid.
Terved põlvkonnad Lääne liidreid töötasid edukalt, et vältida otsest sõjalist konflikti Nõukogude Liiduga. Nad tõdesid, et erinevalt Moskvast on Läänel väga vähe strateegilist huvi selle osas, kes Donetskit kontrollib. Kindlasti ei olnud nad nõus Harkivi pärast tuumasõjaga riskima. Ukraina ei ole NATO liige ja alliansil pole kohustust seda kaitsta. Samuti pole Putin ähvardanud ühtki NATO liiget, kuid ta on selgelt öelnud, et kõiki Ukrainasse sisenevaid välisvägesid koheldakse vaenlase võitlejatena. NATO vägede saatmine Ukrainasse muudaks seega meie proxy-sõja Venemaaga tõeliseks sõjaks maailma suurima tuumariigiga.
Mõned on seda konflikti esitanud kui moraalimängu hea ja kurja vahel, kuid tegelikkus on keerulisem. Ukraina ei ole õitsev demokraatia. See on vaesunud, korrumpeerunud, ulatusliku tsensuuriga üheparteiriik, kus opositsioonilised väljaanded ja erakonnad on suletud. Enne sõda mõistis USA Kongress sügavalt hukka sellised Ukraina paremäärmuslikud natsionalistlikud rühmitused nagu Azovi brigaad. Kiievi sihikindel kampaania vene keele vastu on analoogne Kanada valitsuse katsega keelata prantsuse keel Quebecis. Ukraina mürsud on Donbassis tapnud sadu tsiviilisikuid ja üha rohkem on teateid Ukraina sõjakuritegudest. Tõeliselt moraalne tegevussuund oleks lõpetada see sõda läbirääkimistega, mitte pikendada Ukraina rahva kannatusi konfliktis, mida nad tõenäoliselt ei võida ilma ameeriklaste eludega riskimata.
Ja siis tuleb alati ootamatu pööre, kus pinged ühes piirkonnas koonduvad ja kanduvad üle mujale. Kasvab võimalus, et Iraan annab Iisraelile ennetava sõjalise löögi. Iraani revolutsiooniline režiim seisab silmitsi üha tõsisema rahvaülestõusuga. Iisraeli uus valitsus on otsustanud takistada Iraanil tuumarelva omandamast. Kokkulepe JCPOA on hääbumas ja sellega kaob ka igasugune lootus Iraani ebaõnnestunud majanduse sanktsioonide leevendamiseks. Sõda ühendaks Iraani elanikkonna patriootlikus võitluses, kahjustaks Iisraeli võimet Iraani lüüa ja survestaks Läänt pidama läbirääkimisi sanktsioonide lõpetamise üle.
Pole kahtlust, et USA oleks kaasatud mis tahes konflikti Iisraeli ja Iraani vahel. Meid teeb murelikuks see, et Iraan on varustanud Venemaad Ukraina sõja jaoks relvadega ja Moskva võib tunda kohustust tulla appi oma liitlastele Teheranis. Just sellisest doominoefektist sai alguse Esimene maailmasõda. Kes oleks osanud arvata, et Austria suurvürsti mõrvamine Serbia anarhisti poolt Bosnias toob kaasa tuhandete ameeriklaste surma Prantsusmaal? Me ei vaja selle kordust.
Võibolla me eksime. Võibolla Venemaa talvepealetungi ei tule või suudavad Ukraina relvajõud selle peatada. Kui meil on aga õigus ja veebruaris on kindral Surovikin Kiievi väravate all, peame kainelt läbi mõtlema ning riigi ja liiduna arutama oma pühendumuse ulatust Ukrainale ja milliseid riske oleme valmis enda julgeolekule võtma.
