Kui 2022. aasta algas, tunti muret, et pandeemia ja piirangud ei lõpe ikka veel. Siis juhtus asju, mida paljud ei uskunud oma elu jooksul kogevat. Venemaa suurrünnak naaberriigi vastu. Sõjahirm ka Soomes.
Nüüd on käes energiakriis. Maailmamajanduse struktuurid rappuvad. Diktatuuride ja demokraatiate vahel on tekkimas uus Külm sõda. Sündmused liiguvad millegi tundmatu poole, vahendab Helsingin Sanomat.
Annus horribilis. Hull aasta. Need on nimed, mida kasutatakse ajaloo tormiliste aastate kohta. Sageli on need aastad, mil teatud periood lõpeb. Pikka aega vindunud arengud kerkivad pinnale ja algab uus ajastu.
Kas 2022 oli ajaloo hull aasta? Selline, millele mõne aastakümne pärast vaadatakse tagasi kui ajale, mil kõik muutus?
Soome ajaloorofessor Laura Kolbe osutab oma kabinetis laual olevatele paberi- ja raamatuhunnikutele. Kuskil on Déclaration des droits de l’homme et du citoyen, st inim- ja kodanikuõiguste deklaratsioon.
Deklaratsioon anti välja seoses suure Prantsuse revolutsiooniga 1789. aastal. Paljud selle ideed olid inspireeritud Ameerika iseseisvusdeklaratsioonist. Deklaratsioonid esitasid revolutsioonilise idee: inimesed sünnivad vabade ja võrdsetena.
Tänapäeval võib arvata, et 1789. aasta oli heas mõttes hull aasta. Prantsuse revolutsioonis kukutati absoluutne monarhia ja mõisate privileegid. Uued väärtused levisid ka ülejäänud Euroopasse, mis pani aluse rahvavõimule, õigusriigile ja inimõigustele.
„Oleme endiselt seal Prantsuse revolutsioonis, samas protsessis,” ütleb Laura Kolbe. Ta on just õige inimene mõtlema, kuidas 2022. aasta on seotud pööraste ajalooaastatega. Ta on Helsingi ülikooli Euroopa ajaloo professor, laia haardega teadlane ja terav väitleja.
Kolbe ütleb, et ka tema jaoks on möödunud aasta olnud emotsionaalne. Nii palju ärritust meeltele, nii palju asju, millega seoses on pidanud uut lähenemist kaaluma. „Kriisid on mälu kokkusurumine. Nii palju sündmuste ajalugu on nendega läbi põimunud. Seetõttu nad paeluvad teadlasi,“ räägib Kolbe.
Kolbet huvitab, kuidas on ajalooperioodid üles ehitatud. Milliseid muutusi kriis käivitab – või otsustab.
Euroopa ajalooraamatutes on üks kuulsamaid hulle aastaid 1848. Siis toimus Prantsusmaal taas revolutsioon. Ülestõusud puhkesid muu hulgas ka Saksamaal, Austria-Ungari linnades ja Itaalia linnriikides.
Aastal 1848 meenutati 59 aasta taguse Prantsuse revolutsiooni liberaalseid ideaale, kuid viimistleti ka uusi ideid, näiteks rahvuslust. Impeeriumidesse kuulunud rahvused ja keelerühmad hakkasid nõudma oma õigusi ja enesemääramist. Tulemuseks olid uued iseseisvad riigid – kui mitte kohe, siis järgmiste aastakümnete jooksul. Sündis rahvusriikide Euroopa.
Ja vabadusvõitlus rõhuja vastu ei ole lõppenud. „1840. aastatel oli see Ungari. Täna on see Ukraina,” märgib Kolbe.
Ajaloo pöördepunkt võib loomulikult olla ka selline, mis lõpetab arengu. Professor Kolbe tuletab meelde 19. sajandi lõpu arenguoptimismi. Industrialiseerumine kiirenes, tuli uus tehnoloogia, tõusis töölisliikumine, hoogustus linnastumine, kultuurielus kajastusid uued ideed, näiteks rahvusluse idee. Usk tulevikku oli tugev.
„Topelius kirjutas ka, et nüüd on kõik muutumas ja see viib teid endaga kaasa,” ütleb Kolbe, viidates ajalooprofessor Zachris Topeliusele. Kiire areng jätkus 20. sajandi alguses. Siis tuli järsk peatus. Aasta 1914. Maailmasõda. „Nägime Vana-Roomast tuttavat kaart. Tõus ja langus,” räägib Kolbe. 1914. aasta polnud uue loomise mõttes hull aasta. See oli annus horribilis, puhas õudus. Ja neid sõja alguse aastaid, hävingu alguse hetki nähti hiljem 20. sajandi Euroopas palju rohkem.
Meediat kritiseeritakse sageli selle pärast, et see keskendub uudistes ebameeldivatele asjadele, kriisidele ja probleemidele. Kolbe toob välja, et ka ajaloouuringud on kriisikesksed. „Erakordset ja erilist on toredam uurida kui õnnelikku igapäevaelu,” märgib teadlane. Seetõttu on ajaloolased alates keskajast uurinud sõdu, näljahädasid, streike, revolutsioone ja muid kriise. Nende kohta on palju teavet. „Meie ajalooteadlikkus on liiga tugevalt üles ehitatud sellistele murrangutele. Jääb mulje, et muutus on huvitavam kui järjepidevus,“ märgib Kolbe.
„Kuigi must-valge on põnev, siis tegelikkuses üritab enamik meist ka kriisiajal halli elu elada,” ütleb Kolbe. See tähendab, et me püüame ellu jääda, töötada, hoolitseda lähedaste eest, jätkata normaalset elu.
Kriis paneb sind värisema, sest ajab rutiini sassi. Mõnikord aga pulbitseb maailm nii kutsuvalt, et inimene lööb kaasa ühiskondlikes liikumistes, kus tehakse ajalugu. 1968 oli kindlasti hull. Aasta sisaldas ka jõhkrust, nagu sõda Vietnamis, Martin Luther Kingi mõrv USA-s või kultuurirevolutsioon Hiinas. 1968. aasta tähistab Euroopas aga ajaloo pöördeliste aastate hulgas eelkõige loomingulist hullust, mõistuse mässu.
Kerkis esile uus põlvkond. Radikaalsed üliõpilased nõudsid võimustruktuuride muutmist, seisid kapitalismi vastu ja seadsid paika uusi väärtusi. Paljud ideed said alguse USA-st, kuid levisid Euroopasse, sealhulgas Soome.
Mitmed tehtud muudatused puudutasid inimeste omavahelisi suhteid: sooline võrdõiguslikkus, seksuaalne vabanemine, vähemuste õigused. Tabusid murti filmides, raamatutes ja muusikas. „Sotsiaalse uuenduse liikumine”, resümeerib Kolbe. Aastat 1968 on erinevates riikides palju uuritud ja see on Kolbe arvates siiani huvitav. „See mõjutas igasuguseid ühiskondi peaaegu kõikjal maailmas. Kindlasti tuleme saja aasta pärast tagasi, et mõelda, mis siis tegelikult juhtus.”
Kui rääkida Euroopast, siis paljud kriisiaastad on läbi ajaloo olnud Venemaa põhjustatud. Kolbe ütleb, et Venemaal on kaks erinevat trendi. Üks on Peeter Suure (1672–1725) ajal omaks võetud soov siduda Venemaa Euroopa kultuuri ja tehnoloogilis-majandusliku arenguga. Teine on slaavi rahvuslik traditsioon, mis rõhutab Venemaa erinevust ja erilisust.
„Need kaks on siis 300 aasta jooksul pidevalt võistelnud, kas võtta omaks midagi, mis oleks läänest saadav, või hoida kultuurilist ja ideoloogilist distantsi,” märgib teadlane. Aga kui mõelda Euroopa demokraatia ja inimõiguste väärtustele, siis pole need Venemaal kunagi juurdunud. Kõigepealt oli tsaari monopol, seejärel kommunistliku partei monopol ja nüüd Putini monopol. Naaberriikidele on see tähendanud pidevat võitlust Venemaa ja/või selle kehtiva süsteemi poolt alla neelamise vastu.
Paljud Ida-Euroopa riigid kogesid seda saatust ka 20. sajandil. Kuid rahvad mässasid 1989. aastal. See oli tõesti üks hullumeelsemaid aastaid. Ida-Euroopas kukutati sotsialistlikke süsteeme, Nõukogude Liidu sees hoogustusid ka iseseisvusliikumised, mis paari aastaga saatsid laiali kogu impeeriumi. „Aasta 1989 oli ajaloomuutus, mis ulatus perekonna tasandilt süsteemi tasemele. Terved riigid pühiti minema ja nende asemele tekkisid uued. See oli tohutu jõud, mis liikuma pani,” räägib Kolbe.
Muidugi oleme endiselt hädas Nõukogude Liidu lagunemise pärandiga. Ukrainas, Venemaal ja Soomes ka. Venemaa orientatsioon Euroopale on selleks korraks läbi. Kolbe näeb ka teistsugust epohhi-laadset muutust: Nõukogude Liidu lagunemisest alguse saanud ja liberaalsele turumajandusele tugineva üleilmastumise lõppemine.
„On räägitud, et mingi ajastu hakkab läbi saama. Hea kolmekümneaastane ajastu, mil maailm avanes ja inimesed ja kaubad liikusid ning kultuur õitses…,” märgib teadlane. See lõppes nagu vastu seina, kui koroona külmutas maailma majanduse. Selgusid probleemid, nagu Euroopa sõltuvus Hiina toodangust või pikad globaalsed tootmisahelad. Siis oli Venemaa isoleeritud, vähemalt lääneriikide majandustest. Vastastikuse sõltuvuse maailm lagunes. Praegu ehitatakse uusi müüre.
Kuidas on mööduv aasta 2022 seotud nende pööraste ajalooliste aastatega? See ei ole veel teada.
„Me peame saama veel paar aastakümmet ajaloosündmusi, et panna see ajastu oma ajaloolisse perspektiivi,” ütleb Kolbe.
Teisisõnu, praegu kogetav segadus saab lõpuks mõtte alles siis, kui teame, kuhu see kõik välja viib.
Võib-olla naaseb Euroopasse rahu ja möödunud aasta ilmub hiljem pöördepunktina, mille järel algasid uued õnnelikud 20ndad. Nii juhtus sada aastat tagasi 1920ndatel aastatel.
„Aga kui olukord hakkab eskaleeruma ja ees ootab suur ülemaailmne sõda, siis tuleb seda ajastut selle valguses hinnata,” jätkab teadlane. Kolbe tulevikku ei ennusta. Kuid tal on lohutav mõte minevikust. „Ajalugu on täis võite kurjuse üle,” lisab ta. Mõte on isegi ülev. Aga see on tõsi.
Oleme näinud rahvavõimu võitu diktatuuride üle, mõõdukuse võitu äärmusluse üle, rahu võitu sõja üle. Iga kriis on lõpuks lõppenud. Siis on lootusrikkalt uut elu ehitatud. Kas see pole tore mõte uueks aastaks?
