Soomlased söövad nii uusaastaööl, jaaniõhtul kui ka 1. mai tähistamise puhul enamasti ühte ja sama toitu: viinereid ja kartulisalatit. Miks see nii on?

Soome ajaloolane Ritva Kylli on asja uurinud, aga täit selgust pole saanud. Igatahes oli see kombinatsioon viineritest ja kartulisalatist Soomes kasutusel hiljemalt 1930ndatel aastatel ja eriti aastavahetuse pidustuste ajal, kui viinerid (nakit) oli muutunud populaarseks toiduks, eriti linnades, vahendab Iltalehti.

Juba siis oli linnade tänavatele ilmunud uut sorti jäätmed, sinepised viinerite pakkepaberid.

Toiduvalmistamisvõimalused linnakorterites olid sageli piiratud, kuna korterid olid väikesed. Sinna ei mahtunud isegi koduabilist.

„Leiva, õlle ja sinepiga serveeritud kuumad viinerid ja külma kartulisalati sai kätte väga vähese vaevaga: viinereid oli võimalik osta varem valmis ja külma kartulisalati sai teha enne külaliste saabumist ka kehva varustusega köögis,” räägib Kylli.

Kartuli söömist võib seostada ka sellega, et eriti 1920ndatel ja 1930ndatel aastatel olid soomlased vitamiinidega juba tuttavad. Arvati, et kartulis sisalduv C-vitamiin säilib paremini, kui keedukartulit enne söömist enam ei kuumutata. Seega oli kartulisalat ka vitamiiniteadliku perenaise valik, räägib Kylli.

Väljaandes Aamulehti 1939. aastal ilmunud Karjakeskuskunta reklaamis tutvustati kartulisalati valmistamist nii: „Kartulisalatiks tükeldada eilsed külmad keedukartulid, tuubist Karjakeskuskunta majoneesi, veidi kappareid. Petersell kaunistab meie toitu.”

Reklaamis on kirjas, et viinereid ei tohi keeta, vaid ainult kuumutada, asetades need umbes 10 minutiks keevasse kuuma vette.

Kui nüüd on paljudes kodudes täiustatud toiduvalmistamise võimalusi, miks siis sellest traditsioonist kinni peetakse?

Pidudega seotud maitsemälestused jäävad sageli kümnendist kümnendisse muutumatuks, nendib Kylli.