Ukraina esileedi Olena Zelenska ütles intervjuus BBC-le, et Ukraina peab vaatamata külmale ja Venemaa rakettide põhjustatud elektrikatkestustele selle talve vastu ning võitlus jätkub tema sõnul maailmavaadete sõjana, sest „ilma võiduta ei saa olla rahu”.
Ukraina rahvas on pälvinud kiidusõnu selle eest, et peab kindlalt Venemaa rünnakute all vastu. Kuid see on järjekordne valus proovikivi.
„Oleme valmis seda taluma,” kinnitab Olena Zelenska, „Meil on olnud nii palju kohutavaid väljakutseid, näinud nii palju ohvreid, nii palju hävingut, et elektrikatkestused pole halvim, mis meiega juhtuda saab.”
Zelenska viitab hiljutisele küsitlusele, milles 90 protsenti ukrainlastest ütles, et on valmis kannatama elektripuudust kaks kuni kolm aastat, kui nad näevad väljavaadet Euroopa Liiduga ühinemiseks.
See tundub kohutavalt pikk ja külm teekond ning Zelenska teab seda. „Teate, maratoni on lihtne joosta, kui tead, mitu kilomeetrit seal on,” ütleb ta. Praegusel juhul ukrainlased aga ei tea, kui pika teekonna nad läbima peavad. „Mõnikord võib see olla väga raske,” ütleb ta. „Kuid on mõned uued emotsioonid, mis aitavad meil vastu pidada.”
Kõik ukrainlased muutuvad selle sõja tõttu tugevamaks, prognoosib Ukraina esileedi stoiliselt.
„Mina elan lastega eraldi ja abikaasa elab töö juures,” selgitab naine. „Kõige rohkem tunneme puudust lihtsatest asjadest – istuda, mitte vaadata kellaaega, nii kaua kui tahame.”
Iga ukrainlase elu on pööratud pahupidi – inseneridest baleriinideni, kes võitlevad praegu rindel, kuni kaheksa miljonini, peamiselt naised ja lapsed, kes on sunnitud põgenema piiri taha uude ellu.
Presidendi ja presidendiproua elud on juba ammu läbi põimunud. Tundsid teineteist keskkooli ajast, töötasid koos komöödiatrupis ja telestuudios, mees oli komöödianäitleja ja naine stsenarist. Kui mees kolm aastat tagasi presidendiks kandideeris, tegi naine selgeks, et see pole elu, mida ta soovib. Kuid see sõda on toonud ta ülemaailmsel areenil tähelepanu keskpunkti.
Pärast seda, kui Venemaa raketid hakkasid 24. veebruari varahommikul Kiievisse vihisema, veetis Olena Zelenska kuude kaupa oma lastega salajastes kohtades peidus. Ta tuli välja 8. mail – sel aastal Ukrainas ja paljudes teistes riikides – emadepäeval, kui ta ühines USA esileedi Jill Bideniga ümberasustatud inimeste varjupaigas suhteliselt turvalises Lääne-Ukraina linnas Lvivis.
Nüüd esineb ta Zoomis peetud kõnedes või mõnikord ka isiklikult oma kaunilt sätitud soengu ja klassikaliste särkide või jakkidega, häbeliku naeratusega, mis annab teed tugevalt sõnastatud sõnavõttudele, mis tulevad „emalt, tütrelt, esileedilt”.
Kui USA Kongress tegi juulis kahel korral Ukraina liidrile püsti seistes aplausi, ei olnud poodiumil president Zelenski – ta pole pärast Venemaa sissetungi reisinud – vaid tema naine. Ja esimene välisriigi presidendiproua, kellele anti privileeg USA seadusandliku kogu poole pöörduda, kuigi talle ei meeldinud kunagi avalik esinemine.
„Ma kartsin,” tunnistab naine. „Kuid ma sain sellest ülesandest aru… seda võimalust oli võimatu kasutamata jätta.”
Ta rõhutas nagu alati Ukraina laste sügavaid kannatusi, mõistis hukka Venemaa „näljamängud”, nagu ta neid nimetas. Seejärel läks ta palju kaugemale, paludes USA Kongressil relvi saata.
Kas esimene leedi, kellel polnud ametlikke volitusi, ületas piiri? „See ei olnud poliitika, see oli see, mida mul tuli öelda,” ütleb ta. „Ma palusin relvi, mitte selleks, et rünnata, vaid selleks, et vältida meie laste tapmist nende kodudes.”
Olena Zelenska on veendunud, et Ukraina ühiskond oli muutumas juba enne seda, kui sõda üle käis, ja see muutus on nüüd kiirenemas. „Köök, lapsed, kirik – see pole enam meie ühiskonna jaoks. Naine, kes on selle üle elanud, ei astu sammugi tagasi.”
Tema vastloodud Olena Zelenska fond tegeleb kõige raskemate väljakutsetega, sealhulgas vaimse tervise ja koduvägivallaga. Nii palju kui sõda võib üksikisikuid karmistada, võib see neid ka lahku rebida.
Peegeldades avalikkuse karmistuvat seisukohta, kuna süüdistused ja tõendid Venemaa sõjakuritegude kohta kerkivad esile, kui terved linnad ja alevid on maatasa tehtud, rõhutab ta: „Me ei saa reeta neid, kes on praegu okupeeritud aladel. Me ei saa jätta inimesi, kes ootavad vabanemist.”
Ta kiirustab lisama: „See ei ole presidendi ega valitsuse poliitiline seisukoht. See on ukrainlaste seisukoht.”
Sellel poliitilisel miiniväljal ettevaatlikult liikudes on presidendiproua kategooriline. „Me kõik mõistame, et ilma võiduta pole rahu. See oleks valerahu ega kestaks kaua.”
Ja mida tähendab tema jaoks „võit”?
Ta vastab kõhklemata. „Tagasi normaalsesse ellu… mõnikord tundub, et oleme kõik pausile pannud.” See hõlmab teistsugust elu koos abikaasaga. „Me ei ole ainult abikaasad. Võin julgelt öelda, et oleme parimad sõbrad,” ütleb ta.
Esimene küsimus esileedile oli: „Kuidas teil läheb?” Ta vastas kõigi ukrainlaste nimel: „Me peame vastu.”
Aga kui kaua? See on küsimus, millele keegi vastata ei oska.
Heart breaking photo. Missile destroyed this couple’s home. It took away their happy carefree future. But there is something Russia could not take away from them. Each other. I am often asked about where do I find strength to fight daily. There is only one answer: in our people. pic.twitter.com/LY04J06V1p
— Олена Зеленська (@ZelenskaUA) November 18, 2022
