Soomes on paljud naised otsustanud loobuda kunstrindadest ja nad on lasknud silikoonimplantaadid eemaldada. Naised tahavad oma loomulikke rindu tagasi.

Väljaande Helsingin Sanomat küsitletud ilukirurgide sõnul eemaldatakse implantaate nüüd üha sagedamini.

Ka perekond Kardashianide õdede Kimi ja Khloé maailmakuulsad kurvid on viimasel ajal kahanenud sedavõrd, et neid on kahtlustatud nii rinna- kui tagumikuimplantaatidest loobumises.

Rinnapartiide omamoodi inflatsiooni on kogenud ka rõivapoodide pesuosakonnad, kus polsterdatud push-up rinnahoidjad on teinud ruumi kergetele pitsrinnahoidjatele ja isegi rindu vähendavatele sporditoppidele.

Kas see tähendab, et ilu ja kumerused on moest väljas? Kas oleme ehk lõpuks teel tervema ja loomulikuma naisekuvandi poole?

Helsingin Sanomat võttis ühendust soouurijaga.

„Vähemalt iluideaalid on viimastel aastatel mitmekordistunud. Loomulikkus, au naturel, on aga vaid üks iluideaal teiste seas,“ vastab Hannele Harjunen Jyväskylä ülikoolist.

Ilukirurg Furkat Mansurow selgitas, et naiste kehaideaalides on toimunud muutus: need kliendid, kes ikka soovivad implantaate, küsivad väiksemaid. Viimastel aastatel moes olnud keha on pigem sportlik kui ülikurvikas.

Harjuneni sõnul on fitnessi- ja tervisebuum tegelikult olnud tugev kogu 2000. aastate jooksul. Harjunen tahab aga kahtluse alla seada, kui „terve” on lõpuks isegi iluideaal.

„Nüüd on ajalehtedes palju muret tekitavaid lugusid sellest, et kõhnus on moodi tagasi tulemas. See on natuke naljakas. Kas see pole kogu aeg moes olnud? Alles viimastel aastatel on see riietatud tervise ja heaolu mantlisse.”

Kim Kardashiani kurvide kadumist on seletatud samuti intensiivse kaalulangetamisega. Kardashian on üks jälgitumaid naisi maailmas ning võimas moe- ja arvamuste mõjutaja.

Novembri alguses jättis priske tagumikuga hüvasti ka New York Post ja väitis, et 1990ndatest aastatest tuntud kõhnuse idealiseerimine on tagasi.

Eri kehastandardid on üks Harjuneni uurimishuvi ning ta on palju uurinud näiteks ülekaalulisust ja sellega seotud mõisteid.

Harjuneni sõnul reguleerivad endiselt tugevad normid, milline kehakuju on nii naistele kui meestele vastuvõetav.

Normaalsuuruses olemine on sotsiaalselt premeeritud: seda imetletakse ja aktsepteeritakse. Ühiskondlikult aktsepteeritud keha seostatakse ka teiste positiivsete omadustega nagu tervis, funktsionaalsed võimed, ilu ja isegi intelligentsus.

Viimastel aastatel on aga kehastandardite tunnustamine arenenud. Tänapäeval neist juba räägitakse, erinevalt näiteks aastatuhande algusest.

„Rinnakus on hea näide normist, millest juba päris paljud on teadlikud. Teame, et kõhnus koos suurte rindade ja täidlase tagumikuga on loomulikult üsna võimatu võrrand, sest suured rinnad ja tagumik nõuavad rasvkudet, mida saledal inimesel tavaliselt on vähe,” märgib Harjunen.

Samuti tunnistatakse, et naise rindu on aastakümneid seksualiseeritud.

See-eest vajab ühiskond ikka veel raputust, 1980ndatest aastatest on võimul olnud idee kehast kui isiklikust projektist, kus näiteks tervist või kaalu nähakse peamiselt enda valikute tulemusena.

„Tegelikult pole see nii lihtne, aga inimese tervist ja välimust mõjutavad ka paljud ühiskonna struktuurilised küsimused. Kõike ei saa inimene ise kontrollida,“ ütles Harjunen.

Loomulikkus on üks norm ja ka see pole probleemideta. Loomulikkus kui iluideaal on ka üllatavalt töömahukas.

Hannele Harjunen on seda mõnikord soouuringute loengutes illustreerinud, paludes õpilastel kirja panna kõik, mida nad oma välimuse nimel iga päev teevad: trenn, duši all käimine, keha kreemitamine, juuste sättimine.

„Enamik inimesi kulutas lõpuks väga vähe aega meikimisele – mida võib-olla peeti ebaloomulikuks osaks – ja kõigele muule tohutult aega.”

Loomulikkus iluideaalina sobib aga hästi soomlase tagasihoidlikkusega, kus ei sobi endale liigset tähelepanu tõmmata.

„Soome naised on ju ka ilu ja riietumise osas väga pragmaatilised. Loomulikult soosivad meie looduslikud tingimused näiteks praktilist riietust,” märgib Harjunen.

Võibolla seetõttu on soomlannadele tehtavad iluoperatsioonid keskmisest mõõdukamad, võrreldes paljudes teistes riikides tehtavatega.

Näiteks Soomes paigaldatavad implantaadid on tavaliselt 1,5–4 detsiliitrised, USA-s aga alates 4 detsiliitrist.

Harjunen meenutab kultuuriantropoloogi Taina Kinnuneni raamatut Lihaan leikattu kauneus (2008, tõlkes: Lihasse lõigatud ilu), mille jaoks Kinnunen intervjueeris iluoperatsioonil käinud naisi.

„Nende vastustes ei tõstetud esile pin-up ideaale, vaid soovi normaalne välja näha,” ütleb Harjunen.

Seda rõhutasid ka küsitletud ilukirurgid: implantaate ostavad enamasti tavalised kahe lapse emad, kes soovivad peamiselt taastada rindade endise kuju.

Loomulik iluideaal on seotud ka vaimsete kujutlustega sellest, mida me peame tervislikuks ja heaks. Ent ka see tuleks Harjuneni arvates kahtluse alla seada. Ilustandardid alistavad sageli tervise.

„Näiteks me imetleme järjekindlalt valgeid hambaid ja meile meeldib, kui need on terved, kuigi teame väga hästi, et hambaluu võib loomulikult olla erinevat värvi ning värv ei pruugi hammaste tervise kohta midagi öelda.”

Samal ajal, kui osa naisi implantaate eemaldab, paneb osa neid järjest usinamalt, räägib plastikakirurg Janne Jyränki. Ka muud ilukirurgilised protseduurid on Soomes üldiselt tõusuteel.

Nähtuse taga võib olla palju tegureid. Sotsiaalmeedia filtreeritud pilt tekitab välimuse osas survet igas vanuses inimestele. Ka ilukirurgia protseduurid on muutunud igapäevaseks, kuna nende kättesaadavus on paranenud. Soodsaimaid operatsioone on võimalik saada välismaalt, mis omakorda on muutnud need rahaliselt võimalikuks üha enamatele inimestele.

Muidugi võib mõelda ka sellele, et välimuse turg on võrdsustunud, kui üha rohkematel inimestel on võimalus valida, kas panna endale tagumikuimplantaadid või peaks tegema ikkagi reie-tuhara harjutusi.

Kõigele vaatamata tuntakse end üha enam meeleheitel. Mida me sellest kõigest nüüd mõtlema peaksime? Kas jutt kehapositiivsusest polegi lõpuks millenigi viinud?

Igal juhul on iluideaalide vohamine Harjuneni sõnul hea. Ja kuigi sotsiaalmeediat süüdistatakse välimusele surve avaldamises, on see avardanud ka pilti sellest, milliseid kehasid saab kuvada.

Harjunen usub, et mõjutajatel ehk sotsiaalmeedia mõjutajatel ja staaridel on endiselt suur roll selles, milliseid kehasid me „normaalseteks” peame.

„On tõesti oluline, et näeme ka erinevaid kehasid, sest kordamises peitub jõud. Kui näeme 10 000 silikoonrindade pilti, hakkame neid normiks pidama, kuid sama kehtib ka tavaliste naiste kehade kohta.”