Praeguseks õhku lastud Vene-Saksa gaasitoru Nord Streami alusepanijad olid soomlased. Juhtivad rolli mängis Soome endine sotsiaaldemokraadist peaminister Paavo Lipponen, kes ajas Nord Streami asja 2008. aastast peale.

Paavo Lipponen ei soovinud väljaandega Helsingin Sanomat gaasitoru teemal rääkida. Ta katkestas kõne ja palus tagasi enam mitte helistada.

Lipponen on praegi 81-aastane ja olnud kaks korda Soome peaminister ning sotside juht, samuti parlamendi esimees.

Nord Stream AG on Vene riikliku gaasifirma Gazprom tütarfirma. Gazpromil on selles 51-protsendiline osalus. Ettevõtte ülejäänud aktsionärid on tänaseni Saksa firmad Basf/Wintershall ja Eon Ruhrgas, Hollandi firma Gasunie ja Prantsuse firma GDF Suez.

Suurim võim ettevõttes oli Kremli käes, sõna otseses mõttes, sest Gazprom on Venemaa võimsaim ettevõte ja see tegutseb poliitilise kontrolli all. Ettevõtet juhib nüüd Venemaa endine lühiajaline peaminister Viktor Zubkov.

Paavo ja Päivi Lipponeni ühisettevõttel Cosmopolis oli Nord Stream 2 AG-ga nõustamisleping kuni 2022. aasta suveni. Leping lõpetati märtsis, kui gaasitoru firma esitas pankrotiavalduse. Pankroti põhjustasid ulatuslikud majandussanktsioonid USA ja EL-i poolt, kui Venemaa korraldas veebruari lõpus suure rünnaku Ukrainale.

Nord Stream 2 maagaasi torusid ei võetud kunagi kasutusele. Gaas oli Nord Stream 1 torudes voolanud alates 2011. aastast. Nüüd, 2022. aasta oktoobris, lebab Venemaa ja Saksamaa suur maagaasitoru projekt sõna otseses mõttes Läänemere põhjas.

Esmaspäeval, 26. septembril kell 2.03 ja õhtul kell 19.04 registreeriti Läänemere erinevates mõõtejaamades veealused plahvatused. Torujuhtmed Nord Stream 1 ja 2 said ulatuslikult kahjustada sabotaaži käigus, mille toimepanija pole kindel. EL-i riikides ja USA-s kahtlustatakse üldiselt, et tegude taga on Vene riigiga seotud osapool. Üle nädala on merre lekkinud tohututes kogustes maagaasi.

Venemaa motiivideks peetakse energiakriisi kiirendamist Lääne-Euroopas, EL-i sisemise killustatuse suurendamist, hirmu tekitamist Läänemerel ja rahvusvahelise tähelepanu ära tõmbamist Ukrainalt, kus Vene okupatsiooniväed taganevad nii põhja- kui lõunarindel.

Euroopa suurim, üle kümne miljardi euro maksnud energiaprojekt Nord Stream võib olla juba surnud ja tühjaks tehtud, sest poliitiliselt on vähetõenäoline, et Lääne-Euroopa taaskord Venemaa energiale toetub.

Lipponen on andnud gaasiprojektile nõu viimased neliteist aastat. Kuigi ta pole nõus enda rollist rääkima, teatab ta oma e-kirjas „väikese vihjena”, et „Läänemere gaasitoru projektil on pikk ajalugu, mis ulatub kaugemale kui 21. sajandi algus”.

Lipponen värvati kõigepealt Gazpromi Saksamaal asuva tütarettevõtte lobimeheks. Tema värbamisega tegelesid kaks tähtsat sakslast: endine kauaaegne liidukantsler Gerhard Schröder ja peaaegu sama tähtis Nord Stream AG tegevjuht Matthias Warnig.

Nad kutsusid Lipponeni oma külaliseks Berliini 2008. aasta juulis. Schröder oli selleks ajaks olnud Nord Streami aktsionäride nõukogu esimees olnud peaaegu kolm aastat. Warnig aga oli endine Ida-Saksamaa salapolitsei Stasi luureohvitser, kes oli vaatamata oma taustale suutnud tõusta tippu ka ühinenud Saksamaal. Kõigele lisaks oli tal 2000ndate aastate alguses õnnestunud ujuda Kremli siseringkondadesse ja saada Vladimir Putini lähimaks saksa sõbraks.

Schröder ja Warnig arutasid Lipponeniga väidetavalt ka võimalikku kohta maagaasiettevõtte Nord Stream AG juhatuses. Lipponen on öelnud, et ütles juhatuse liikme kohast ära, sest kirjutas juba sel ajal oma mitmeosalisi memuaare.

Saksa duol õnnestus aga meelitada Lipponen torujuhtme ettevõtte sõltumatuks konsultandiks, kelle ülesandeks oli õpetada Nord Streami mõistma Soome juhtimiskultuuri ja aidata kaasa gaasitoru projekti lubade andmise protsessile Soomes.

Lipponeni ülesandeks oli olla kontaktisikuks Gazpromi tütarfirma ja Soome otsustajate vahel ning edastada sõnumeid mõlemas suunas.

Kuna torujuhe kulges Läänemeres läbi Soome majandusvööndi, vajas projekt Soomes erilubasid. Esiteks uuris Lipponen sotsist presidendilt Tarja Halonenilt ja keskerakondlasest peaministrilt Matti Vanhanenilt, kas neil pole tema konsultatsiooni vastu midagi. Ei olnud.

Läks aga kuu aega, enne kui leping Lipponeni uue ameti kohta jõudis sinna punkti, kus sai sellest avalikkusele teada anda. Enne seda tulid aga halvad uudised. Venemaa oli tunginud 2008. aastal Gruusiasse.

Gruusia 12 päeva sõjas hukkus ligi tuhat inimest ja see andis vihje, kuidas suhtub Putini Venemaa väiksematesse naabritesse.

Gazpromi tütarettevõttes Nord Stream ei saanud muidugi asju pidurdada. Vaid kolm päeva pärast Gruusia sõja lõppu teatas Nord Stream AG, et Soome ekspeaminister Lipponen hakkab torujuhtme projektis tegutsema „sõltumatu konsultandina”.

Lipponen töötas sel ajal ka energiafirma Pohjolan Voima konsultandina. Ta rõhutas, et tema põhitöö on ikkagi memuaaride kirjutamine, mille jaoks oli talle antud parlamendihoones kabinet.

Lipponen hindas, et erinevate nõustamistööde tegemiseks kulub umbes üks nädal kuus. Ta kirjeldas Nord Streami tasumäära kui „tavalist rahvusvahelisel tasemel konsultanditasu”. „Suuremaid on olnud,” lisas ta.

Küll aga tekitas tema uus amet poleemikat. Juba 2008. aasta augustis oli isegi Soomes näha, et ekspeaministri tegevus Gazpromi tütarfirma konsultandina on küsitav.

Lipponen pidi loobuma oma kabinetist parlamendihoones. Ta oli asja peale sügavalt solvunud ja kirjutas väljaandele Savon Sanomat arvamusartikli, mis kandis pealkirja So long (hüvasti). Selles teatas Lipponen, et loobub kõigist teistest kodumaistest ametitest, välja arvatud veteranitöö. Ta jätkas oma kohustusi Gazpromi tütarettevõtte konsultandina.

Balti riikides ja Poolas võeti Lipponeni uus amet väga vastumeelselt vastu. Poola välisminister Radosław Sikorski võrdles gaasitoru projekti 1939. aasta Molotovi-Ribbentropi paktiga, milles Nõukogude Liit ja Natsi-Saksamaa leppisid salaja kokku oma naaberriikide jagamises. Eesti seevastu ei olnud unustanud, kuidas Lipponen hoiatas Eestit 2007. aasta novembris Tallinnas julgeolekukoostöö eest Gruusia ja Ukrainaga. Lipponeni hinnangul muutis koostöö keeruliseks riigi suhted Venemaaga.

Ka USAs ei oldud rahul. „Taas on ostetud ära ​​liider samamoodi nagu Schröder,” kirjutas USA erauuringufirma Stratfor Venemaa-ekspert Lauren Goodrich 2008. aasta oktoobris kolleegile saadetud privaatsõnumis. „Suurepärane samm Moskvast,” tunnustas Stratfori vanemanalüütik Marko Papic. Sõnumid tulid päevavalgele 2012. aastal, kui Wikileaksi operatsiooni kaudu lekkisid Stratfori e-kirjad.

Vähesed mäletavad seda, et Läänemere põhjas Venemaalt Saksamaale kulgevad hiiglaslikud gaasitorud olid algselt Soome idee. 1995. aasta sügisel sai Lipponenist peaminister. Temal ja Soome riiklikel energiafirmadel oli suur plaan ja see polnud maailma olukorras sugugi halb. Soomet ja ülejäänud Lääne-Euroopat ähvardas energiapuudus, sest 1986. aasta Tšernobõli katastroofi tõttu suhtuti tuumaenergiasse reservatsioonidega kogu Euroopas. Nii ka Soomes. Parlament sulges viienda tuumaelektrijaama 1992. aasta novembris. Energiapuudus tuli aga nii või teisiti lahendada. Lipponen tegi ettepaneku tuua maagaasitoru Norra gaasiväljadelt läbi Lõuna-Rootsi Soome.

Rootsi aga lükkas selle idee tagasi. Nii pöördus Lipponen Venemaa poole. Venemaal oli võimul alkohoolikust ja välispoliitikas üsna nõrk president Boriss Jeltsin, kes allkirjastas NATO-ga rahupartnerlusprogrammi 1994. aastal. Venemaa oli astunud isegi minisamme parlamentarismi suunas.
Läänes valitses Venemaa suhtes optimism. 1997. aastal käis Lipponen välja idee EL-i põhjadimesioonist, mille üheks ideeks oli Venemaa sidumine Lääne turumajandusega ja heal juhul isegi demokraatia teega.

Samal aastal asutasid riigiettevõtted Neste ja Gazprom ühisettevõtte North Transgas, mille missiooniks oli ehitada ja käitada Läänemere põhjas kulgev gaasijuhe Venemaalt läbi Soome Hankoniemi Saksamaale.

Lipponen teatas 2001. aasta oktoobris EL-i põhjadimensiooni foorumil Lappeenrantas, et Neste järglase Fortumi ja Gazpromi ühise maagaasitoru ehitus võib alata 2005. aastal. Nii oli Lipponen koos Venemaa peaministri Mihail Kasjanoviga hinnanud. Soome-Vene torujuhtme projekt aga külmutati ja ettevõte North Transgas jäeti kõrvale. Kuid idee ise jäi ellu.

Soomlased tõrjuti projektist kõrvale ning 2005. aastal võtsid pearolli Venemaa ja Saksamaa. Gaasitoru projekt oli ju konkreetselt nende huvides. Mõni aasta hiljem võeti aga Berliinist ühendust toru idee autori Lipponeniga. Tema jaoks oli lõpuks välja mõeldud ülesanne.

Lipponeni sidemeid kasutades asus aastatel 2007–2008 lobitööd tegema kolmeliikmeline Soome tiim, keda ühendas üks idee: sotsiaaldemokraatia. Tiimi keskne kuju oli Tapio Pekkola. Ta on sügavalt ideeline sotsiaaldemokraat, kes oli varem töötanud Soome sotside erakonna infosekretäri ja infojuhina, samuti Lipponeni abina tema teisel ametiajal peaministrina ja parlamendi esimehe ametiajal. Ta mängis võtmerolli ka Tarja Haloneni 2000. aasta presidendivalimiste kampaanias, mis lõppes võidukalt.

Pekkola määrati Nord Stream AG kommunikatsioonijuhiks 2008. aasta juunis. Lisaks oli ta Lipponenide konsultatsioonifirma Cosmopolis juhatuse esimehe asetäitja. Tagantjärele mõeldes oli Pekkolal seetõttu üsna kahtlane kaksikroll. Ta oli juht ettevõttes, mis ostis kõrge hinnaga teenuseid Lipponeni konsultatsioonifirmast, kus Pekkola oli juhatuse aseesimees.

Jurist Sebastian Sass, kes oli teisel peaministriajal Lipponeni eriassistent, nimetati Nord Stream AG sotsiaalsete suhete direktoriks. Kuna Sass oli nii Soome kui ka Saksamaa kodanik, oli tema üheks ülesandeks Soome ja Saksa sotsiaaldemokraatide võrgustamine nii omavahel kui ka gaasitoru projekti toetajatena.

Milline oli siis Lipponeni meeskonna lobitöö? Lipponen oli riigijuhtide tasemel lobist. Pekkola ja Sass olid töönarkomaanid, kes võitlesid Nord Streami nimel parlamendis, ministeeriumides ja ametites. Saksamaa ja EL-i Brüsseli kvartalid kuulusid Sassi ampluaasse.

Kohtuti otsustajatega, kirjutati hulgaliselt Nord Stream AG raporteid ja avaldusi, korraldati üritusi Nord Streami mõjutajatele ning käidi näiteks Kotka sadamas, et esitleda imetoru Läänemere sadamalinnadele.
Hiljem rakendati torujuhtme projektis ka kolmas Lipponeni endine poliitiline assistent. Aastatel 2011–2013 töötas Soome sotside erakonna praegune parteisekretär Antton Rönnholm Gazpromi poolt Lõuna-Euroopas Musta mereni kavandatud gaasitoru projekti South Stream lobistina. Tegemist oli Nord Streami sõsarprojektiga. Rönnholm juhtis oma ettevõtte kaudu South Streami suhteid meedia ja otsustajatega, eriti EL-i ringkondades Brüsselis.

Lipponen ja partnerid on Gazpromi tütarfirmale suurt tulu toonud. Kokku on Lipponeni isiklik maksustatav töötasu aastatel 2009–2021 olnud maksimaalselt 240 000 eurot aastas ja minimaalselt 105 000 eurot. Need tulud sisaldavad peale Nord Streami ka muid tasusid.

Lipponeni konsultatsioonifirma Cosmopolis Oy tegi 2021. aastal käivet vähemalt 339 000 eurot, millest 229 000 eurot oli kasum. Protsentides on see tõesti muljetavaldav ärikasum. Varasematel aastatel oli ettevõtte käive veidi väiksem, 250 000–260 000 eurot. Kasumit teenis see ka neil aastatel 130 000–170 000 eurot. Kokku on Cosmopolis Oy oma klientidele aastatel 2007–2021 esitanud arveid kokku 3,38 miljoni euro eest.

Lipponen pole kunagi avalikult nõustunud täpsustama, kui suur osa käibest on tulnud Nord Streamilt või selle emafirmalt Gazprom. Igal juhul on Nord Stream algusest peale olnud Cosmopolis Oy kõige olulisem, kui mitte selgelt kõige olulisem klient.

Lipponeni firma on teinud tõeliselt edukat äri, tehes 14 aastat Läänemere gaasitorustike lobitööd. Iseenesest pole ärilises mõttes midagi ebaseaduslikku. Moraalselt on aga Lipponeni äri hakanud paistma üha küünilisem ja lühinägelikum, mida kaugemale on Venemaa imperialistlik poliitika läinud. Seda poolt on esile tõstetud alates sellest, kui Venemaa 2014. aasta kevadel Krimmi poolsaare okupeeris ja Ida-Ukrainas sõda alustas.

Saksamaa ja Venemaa sõprus on vana projekt. Nii et soomlased ei ole tühja koha pealt sündinud hiigelprojekti sisenenud. 1969. aastal sai Lääne-Saksamaa kantsleriks sotsiaaldemokraat Willy Brandt. Temast sai alguse Ostpolitik ehk idapoliitika, mille põhiideeks oli Nõukogude Liidu ja Lääne suhete pehmendamine läbi kaubanduse ja diplomaatia.

Gerhard Schröder on öelnud, et tema idapoliitika tuleneb otseselt Ostpolitikist. 21. sajandil viimistleti Ostpolitik vastastikuse sõltuvuse teooriaks: kui Euroopa hiiglased Venemaa ja Saksamaa seovad oma jõustruktuurid energiapartnerluse kaudu teineteisest sõltuvaks, loob see Euroopas heaolu ja tagab püsiva rahu.

Saksamaal on aastatuhande algusest peale projekti juhtinud endine kantsler Gerhard Schröder. 2005. aastal tegi ta imestust tekitanud otsuse ja läks Kremli palgale. Äsja ametist lahkunud kantsleri jaoks oli see ennekuulmatu. 18. septembril 2005 toimusid Saksamaal Bundestagi valimised, kus ametioleva kantsleri Schröderi juhitud SPD ehk Sotsiaaldemokraatlik Partei kaotas napilt Angela Merkeli kristlikele demokraatidele.

Schröder oli oma lüüasaamist ette aimanud ja valmistus juba uueks karjääriks: vaid kaks ja pool kuud pärast valimisi teatas Nord Stream, et Schröder valiti Gazpromi enamusosalusega gaasitorufirma aktsionäride nõukogu esimeheks.

See oli täiesti ennekuulmatu asi, mis tekitas Saksamaal skandaali. Pealegi, 2005. aasta oktoobris, kui Schröder oli juba valimised kaotanud, kuid Merkel polnud veel ametisse astunud, andis Schröderi valitsus Nord Stream AG-le miljardieurose laenutagatise. Ehk siis Schröderi tulevasele tööandjale. 2022. aasta aprillis ütles Schröder ajalehele The New York Times, et Putin kutsus ta isiklikult Nord Streami.

Tagantjärele paistab Schröderi valitsuse 2002. aasta otsus, millega Saksamaa loobus uue tuumaelektrijaama ehitamisest ja toetus oma energiavarustuse osas ainult Venemaa maagaasile kui lotomäng, kus panustatakse kogu oma varandus ühele väljale. All in, nagu öeldakse. Kas kõik või kõige lõpp.

Soomlased ei saanud aastaid aru, et Putin oli suutnud Schröderi endaga siduda juba 21. sajandi alguses. Kahe Euroopa hiiglase võimumängudes on Soome olnud tavaline sõdur, ettur, kellel on raske otsustada, millisele väljale ta mingil hetkel liigub.

Putin määras Schröderi ka teistele olulistele kohtadele: ta astus tagasi Venemaa riikliku naftahiiu Rosneft juhatuse esimehe kohalt 2022. aasta mais. Kolm nädalat enne Venemaa suurrünnakut teatati, et Schröder liitub Gazpromi juhatusega.

Putinil ja Schröderil on isegi teatav vereside. Kuna Schröder ei ole bioloogilistel põhjustel saanud lapsi ja ta oli oma vanuse tõttu Saksamaal lapsendamisprogrammi jaoks liiga vana, siis Putini abiga said Schröder ja tema eksabikaasa Doris Peterburist lapsendatud tütre ja poja. Kolmeaastase tütre said nad 2004. aastal ja aastavanuse poja 2006. aastal.

Sellest suuremat tänuvõlga poleks Putin saanud Schröderilt ühelgi muul viisil.

Selle kõrval on Lipponeni maine Euroopas kannatanud. 2022. aasta jaanuaris – rohkem kui kuu enne Venemaa suurrünnaku algust – avaldas välismõjudele keskendunud EL-i parlamendi komisjon raporti, milles mainiti kaht Soome peaministrit halvas valguses. Väideti, et Lipponen ja tsentrist Esko Aho olid Venemaa eliidi poolt „kaaperdatud”. Lisaks neile mainiti raportis samas vaimus Schröderit, Prantsusmaa endist peaministrit François Fillonit ja Austria endist välisministrit Karin Kneisslit.

Aho värvati 2016. aastal Kremlist sõltuva ettevõtte, Venemaa suurima panga Sberbanki juhatusse. Ta teatas, et lõpetab töö Sberbanki juhatuses alles 24. veebruaril, kui Venemaa väed lähenesid juba Ukraina pealinnale Kiievile.

„Tahtsin nagu paljud teised soomlased toetada Vene majanduse arengut ja suhteid Läänega. Kuigi pessimism tasapisi kasvas, leidsin, et on hea püüda hoida Venemaad rahvusvahelises majanduses ja arengus kaasas,” põhjendas Aho oma Sberbanki ametit 2022. aasta märtsis Helsingin Sanomatele antud intervjuus.

Torujuhtme projekt on varemetes. Ainult sõda jätkub. On aeg küsida Nord Streami Soome lobistidelt, kuidas läheb praegu, kui hiigelprojektist on järel vaid Läänemere põhjas pulbitsevad torud ning Venemaa ja Lääne vahel on puhkenud de facto sõjaseisukord? Kas hiljemalt 2014. aasta kevadel oleks pidanud suhtumist Venemaasse kardinaalselt muutma?

Rääkimishimu on paraku otsa saanud. Tapio Pekkola ei vastanud temale saadetud intervjuutaotlusele. Ta andis märku, et ei saa lepingulistel põhjustel rääkida.

Sebastian Sass seevastu teatas e-posti teel, et tal „ei ole volitusi anda intervjuud ega teha projekti kohta avaldust”, kuna ta lõpetas konsultatsioonilepingu Vene sissetungi ajal.

Nord Streami kommunikatsioonijuhina 2021. aasta lõpuni ja seejärel huvigruppide juhina töötanud Minna Sundelin ütles, et ei oska midagi öelda, kuna ei tööta enam ettevõttes.

Ja nagu juba alguses öeldud, ei nõustunud ka Lipponen sõna võtma. Kuni eelmise aastani rääkisid nad projektist rohkem kui õhinal. Nad taotlesid võimalusi, kus saaksid sellest üksikasjalikult rääkida.

See, et Nord Streami Soome lobistid on otsustanud vaikida näitab, kui piinlikuks olukord nende jaoks on muutunud. Jutud Venemaa kahjutusest, vastastikusest sõltuvusest ja energiakoostöö õnnistusest pole mitte ainult aegunud, vaid on hakanud välja nägema kui oportunism, ahnus ja pimedus.

Ainult üks asjaga seotud sots oli nõus rääkima. Lipponeni endine assistent ja praegune sotside parteisekretär Antton Rönnholm, kes töötas aastatel 2011–2013 gaasitoru projektis South Stream konsultandina, peab avalikustamise survet ebamõistlikuks, kuid on nõus siiski sõna võtma.

Rönnholm ütles, et Lipponen teda gaasitoru konsultandiks ei meelitanud, vaid palve tuli South Streami projekti juhtinud Marcel Kramerilt. Rönnholm rõhutab, et üksikud riigijuhtide tasandi tegijad ei ole suutelised lääne turumajanduses hiiglaslikke energiaprojekte ellu viima, kui nende järele puudub turul tõeline nõudlus. Nii et asi pole ainult Schröderis, Lipponenis ja partnerites.

Jutt on sellest, et näiteks Saksamaa suurtööstus vajas suures koguses energiat. Seetõttu kiideti see kõik entusiastlikult heaks. „Tagantjärele mõeldes on osutunud valeks otsuseks lasta turul mõjutada. Julgeolekupoliitilisi aspekte oleks pidanud rohkem arvestama,“ ütles Rönnholm. Rohkem ta ei soovinud teemat kommenteerida.

Venemaa ja Saksamaa suurde gaasitoru projekti uskus peaaegu kogu Soome poliitiline eliit täiesti pimesi. President Tarja Haloneni, peaminister Matti Vanhaneni ja ülejäänud valitsuse poolt otsustati juba 2007. aastal, et Soome jaoks on gaasitoru vaid keskkonnaküsimus. See oli selgelt poliitiline otsus loamenetlust mitte politiseerida. Põhjendus oli, et ka Venemaa ei tee seda. Selle poliitika taga olid juhtivad sotsiaaldemokraadid, keskerakondlased ja koonderakonna liikmed.

President Sauli Niinistö väitis veel 2019. aasta veebruaris Soome meediale seoses Müncheni julgeolekukonverentsiga antud intervjuus, et ta „pole märganud väga suurt poliitilist mõjuvõimu” seoses gaasitoruga.

Poliitikute tegevust tuleb tagantjärele hinnata, loomulikult lähtudes tegude tegemise hetkel olevast infost.

Gruusia sõda 2008. aasta augustis oleks võinud häirekella lüüa, sest Putinil oli seljataga juba erakordselt jõhker teine ​​Tšetšeenia sõda. 2014. aasta kevadel võttis Venemaa Ukrainas tegelikult maski eest, kuid selle alt välja tulnud sõjapoliitikasse ja tärkavasse totalitarismi soostusid uskuma siiski vähesed.

Isiklik koostöö Venemaaga viis Paavo Lipponen aga erakordselt kaugele. Ta müüs oma riigimehe staatuse Gazpromi tütarettevõttele ja muutis selle 14 aasta jooksul väga tulusaks äriks. Sberbankis tegi seda ka Esko Aho.

Ilmselt pole üheski teises lääneriigis lähiajaloos sarnast juhtumit, kus kaks peaministrit pärast poliitikast lahkumist Kremli kontrolli all olevate ettevõtete palgale läksid. Mujal on olnud ainult üksikuid juhtumeid.