Pensionil olev Soome õhutõrje asjatundja Ahti Lappi nägi Ukraina õhusõja kuvandit juba aastaid tagasi ette.

Erukolonel Ahti Lappi ei mõtle pikalt, kui temalt küsitakse tema nägemust õhusõjast Ukrainas, vahendab Helsingin Sanomat.

„Ukrainas käib täpselt selline sõda, millest olen rääkinud, esitlenud ja kirjutanud juba vähemalt kümme aastat,” vastab ta.

„Ma lihtsalt vaatasin vanu asju, mida ma kunagi kirjutasin. Täpselt nii, nagu ma neis kirjutasin: käib raketisõda, kasutatakse droone ja nii edasi. Selles pole midagi üllatavat.”

Lappi arvates on üllatas vaid see, et Venemaal läheb kehvasti, arvestades tema käsutuses olevat ründearsenali.

Ahti Lappi on üks väheseid sõjaväelise taustaga inimesi, kes on avalikult kritiseerinud Soome hävituslennukite ostu ehk HX projekti. Sellega otsustas Soome osta 64 Ameerika hävitajat F-35.

Lappi arvates ei saa Soomet kaitsta 64 hävitajaga. Targem oleks olnud osta väiksem arv hävitajaid ning säästetud raha kasutada õhu- ja raketitõrje ostmiseks.

Ukrainas praegu käimas olev äge raketi- ja droonisõda näib näitavat, et Lappi on õigel teel. Oma arvamuse tõttu sattus ta aga hambusse paljudele, kes toetasid hävitajate ostmist. Arutati isegi, miks meedia teda üldse intervjueeris.

„Ma ei olnud seda meelt, et hävituslennukeid üldse ei osteta, vaid seda meelt, et neid peaks vähem ostma ja ülejäänud raha suunataks pigem õhutõrje rakettide soetamiseks,” toob Lappi välja.

Lappi arvates oleks Soomel tasunud HX projekti asemel vaadata õhutõrjet kui tervikut, milles olnuks korraga arvesse võetud nii hävitajad kui ka õhu- ja raketitõrje.

Lappi saatis 2015. aastal toonasele kaitseministrile Jussi Niinistöle ja toonasele parlamendi kaitsekomisjoni esimehele Ilkka Kanervale viiel leheküljel kommentaari, milles kritiseeris ministeeriumi koostatud eelaruannet Horneti hävitajate väljavahetamise kohta.

Lappi esitas oma kirjas kaalumiseks alternatiivse variandi, millel on palju sarnasusi käimasolevas Ukraina sõjas nähtuga. Lappi ei saanud oma kirjale ühtegi vastust.

Endine õhutõrjeinspektor on olnud ka oma erialal usin õppejõud ja kirjanik. Eelmisel aastal andis ta koos erukolonelleitnant Keijo Tossavaineniga välja ligi 600-leheküljelise mitteilukirjandusliku raamatu Star Wars: raketi- ja kosmosekaitse arenguetapid, raamatu andis välja Õhutõrje sihtasutus.

Üks üllatav asi Ukraina sõja juures on olnud see, kui vähe on Venemaa oma õhujõude kasutanud. Venemaa pole suutnud saavutada õhuülemvõimu Ukraina üle. Traditsioonilist õhusõda kahe riigi õhujõudude vahel pole peaaegu olnudki.

Lappi hinnangul on Venemaal põhimõtteline selge õhuülekaal. Venemaa tegi aga vea, kui ei hävitanud kogu Ukraina õhutõrjet juba sõja alguses. Seetõttu ei suuda Venemaa oma üleolekut kasutada.

„Venelased üritasid Ukraina õhutõrjet praktiliselt esimesel päeval hävitada ja siis enam-vähem peatada,” räägib ta.

„Venelastel oleks olnud tehnilisi võimalusi õhutõrje halvamiseks, kui vaadata, kui palju tiibrakette ja muid täppisrelvi nad praegu välja on lasknud. Kui see kõik oleks olnud varajases staadiumis suunatud Ukraina õhutõrjele, oleks see võinud õnnestuda see halvata.”

Lappi on üllatunud, et Venemaa pommitab kortermaju kallite täppisrelvadega, näiteks tiibrakettidega. „See on täppisrelvade raiskamine. Sellega ei võideta sõda.”

Lappi hinnangul on kaks põhjust, miks Venemaa on oma õhuväge nii passiivselt kasutanud. Esimene on see, et Ukraina õhutõrje on võimeline tekitama venelastele kaotusi.

Lappi meenutab, et Ukrainas oli Nõukogude Liidu ajast üle jäänud märkimisväärne kogus õhutõrjetehnikat. „Neil oli kümneid raketipatareisid, isegi pikamaa raketipatareisid nagu S-300 süsteemid. Neid saab kasutada lennukite ja võib-olla ka rakettide tõrjumiseks.”

Teine põhjus on seotud Lappi nägemusega raketi- ja droonisõjast. „Võib küsida, miks Venemaale lennukeid vaja on?” Erukoloneli sõnul suudab Venemaa droonide ja satelliitide abil teostada õhuluuret, tulejuhtimist ja sihtmärkide otsimist.

Venemaa on asendanud lennukitelt pommitamise tiibrakettide, ballistiliste rakettide ja droonidega ning õhurünnakud suurtükirakettide ja rakettidega.

Vene maavägede õhutõrjega tegeleb hävitajate asemel Ukrainasse toodud parim Venemaa õhutõrjetehnika. „Põhimõte on see, et Venemaal pole selles sõjas tegelikult lennukeid vaja. Saadakse hakkama kõigi ülesannetega, mida õhusõjas traditsiooniliselt on kasutatud, st pommitamine, haarangud või luure, aga seda muul viisil.”

Ukraina on saanud Läänest satelliidiandmeid ja suurtükiväe rakette. Lappi tuletab meelde, et Ukraina töötab tegelikult samamoodi nagu Venemaa. „Ukraina ei ole vajanud ründelennukeid, sest suudab nende ülesannetega toime tulla ka kaudtule ja droonidega. Mõlemal poolel on tähelepanuväärne kaudtule ja droonide kasutamise osakaal.”

Mehitatud lennukite kasutamine rünnakuks vastase õhutõrje mõjusfääris on riskantne. Oht on kaotada nii lennuk kui ka piloot. „Need pikamaa täppisrelvad ja droonid leiutati selle vältimiseks. Nad väldivad meeskonnakaotusi.”

Ka Euroopas on pärast Venemaa rünnakut ärgatud selle peale, et õhu- ja raketikaitset on vaja parandada.

Rohkem kui nädal tagasi kuulutati välja kavatsuste deklaratsioon, milles neliteist NATO riiki ja Soome teatasid, et kavatsevad kaardistada õhu- ja raketitõrjealase koostöö arengut. Tegemist on projektiga, mille Saksamaa mõni kuu tagasi käima lükkas.

Saksamaal on praegu oma kaitse arendamiseks 100 miljardit eurot lisarahastust. Nüüd pakub see teistele riikidele võimalust liituda projektiga, mis hõlmab kõiki õhu- ja raketitõrje võimekusi, alates lühimaasüsteemidest ja lõpetades ballistiliste rakettidega.

Esialgu on tegemist kesk- ja pikamaasüsteemidega, mille jaoks Saksamaal on juba oma projektid käimas. Räägitakse Patrioti ja IRIS-T süsteemidest.

Eesmärk on ühisprojekt kiiresti käima saada. Avalikkuses on liikunud info, et Iisraeli Arrow 3 vastu tunneks huvi ka Saksamaa. Lappi hinnangul on see Iisraeli parim süsteem, mis on võimeline võitlema ballistiliste rakettidega isegi kosmoses.

Lappi peab tiibraketi allatulistamist suhteliselt lihtsaks ülesandeks, sest rakett lendab helikiirusest aeglasemalt. Tema sõnul hakati Soomes asja uurima juba nelikümmend aastat tagasi.

Tiibrakettide hävitamise probleem seisneb aga selles, et need lendavad nii madalalt, et radar neid ei näe. Tiibraketi leidmine on ka hävitajale keeruline. Praktikas hävitatakse tiibraketid õhutõrjerelvadega, kui rakett lendab neist üle sihtmärgi poole.

Ballistiliste rakettidega võitlemiseks on vaja selleks loodud raketitõrjesüsteeme. „Isegi Ukrainal on S-300P seeria rakettide eri versioonid. Uuemad on saanud tulistada ka ballistilisi sihtmärke. Need raketiüksused on olnud seal spetsiaalselt Kiievi kaitsmiseks,“ ütleb Lappi.

Avalikult kättesaadava info kohaselt lubasid lääneriigid Ukrainale raketisüsteeme, mis suudavad kaitsta ballistiliste rakettide vastu.

Soomel puudub ballistiliste rakettidega võitlemiseks vajalik süsteem, kuid järgmisel aastal võetakse vastu otsuse osta kõrgõhukaitsesüsteem, mis suudab võidelda ka ballistiliste rakettidega.

Lappi kirjeldab suuri droone kui helikiirusest aeglasemalt lendavaid lennukeid. Tavaliselt on need luurel näha ja õhutõrje võib neid hävitada sõltuvalt kõrgusest.

Lappi võrdleb õhutõrjet territoriaalkaitsega. Põhimõtteliselt peaks igal kaitstaval sihtmärgil olema õhutõrje.

Lappi võtab näiteks Talve- ja Jätkusõja. Lappi sõnul oli Talvesõja ajal kodurindel kolmkümmend olulist sihtmärki, kuhu oli paigutatud õhutõrje. Järkusõjas oli viiskümmend sihtmärki.

„Mitut sihtkohta Soomes soovite kaitsta? See on lihtne küsimus. Olen õhutõrjetööga tegelenud aastakümneid. Jah, alati imestati, kui palju meil õhutõrjet vaja on. Raha otsustas, kui palju saadi. Meil ei olnud kunagi küllalt ja see on ilmselt tõsi ka praegu,“ mõtiskleb Lappi.

„Absoluutset võitlusvõimet pole kunagi olnud ega tule olema,” märgib Lappi. Küsimusele, kas tal on olnud tunne, et „mis ma ütlesin”, vastab erukolonel, et ta praegu ei tea, aga ta arvab, et mõned ​​on märganud, et ta võis õigus olla.