USA relvatööstuse tootmisvõimsus on praegu Ukrainas kasutatava kaugmaa raskekahurirelva – 155-millimeetrise haubitsa – moona puhul rahuajal umbes 30 000 mürsku aastas.
Ukraina sõdurid, kes võitlevad pealetungivate Vene vägedega, kulutavad selle koguse ära umbes kahe nädalaga. Sellest rääkis USA riikliku kaitseülikooli dotsent Dave Des Roches. Ja ta on mures, vahendab CNBC.
„Ma olen väga mures. Kui meil ei ole uut tootmist, mille käivitamiseks kulub mitmeid kuid, ei ole meil võimalik enam ukrainlasi varustada,” ütles Des Roches CNBC-le.
Ka Euroopas hakkavad relvad otsa saama. „Enamiku [Euroopa NATO] liikmesriikide sõjalised varud on, ma ei ütleks, et ammendunud, kuid suures osas ammendunud, kuna oleme ukrainlastele palju ära andnud,” ütles EL-i kõrge välis- ja julgeolekupoliitika esindaja Josep Borrell käesoleva kuu alguses.
NATO peasekretär Jens Stoltenberg kutsus teisipäeval kokku alliansi relvastuse juhtide erakorralise kohtumise, et arutada võimalusi liikmesriikide relvavarude täiendamiseks.
Sõjalised analüütikud osutavad peamisele probleemile: lääneriigid on rahuajal tootnud relvi palju väiksemates kogustes, valitsused on otsustanud vähendada väga kallist tootmist ja toota relvi ainult vastavalt vajadusele. Mõnda otsa lõppevat relva enam ei toodeta ning nende tootmiseks on vaja kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu ja kogemusi – asju, millest on USA tootmissektoris aastaid puudus olnud.
Tõepoolest, Stoltenberg ütles eelmisel nädalal ÜRO Peaassambleel, et NATO liikmesriigid peavad uuesti investeerima oma relvasektori tööstusbaasidesse.
„Teeme praegu koostööd tööstusega, et suurendada relvade ja laskemoona tootmist,” ütles Stoltenberg ajalehele New York Times, lisades, et riigid peavad julgustama relvatootjaid suurendama oma võimsust pikemas perspektiivis, tellides rohkem relvi.
Kuid kaitsetootmise suurendamine pole kiire ega lihtne.
Kas see tähendab, et USA enda kaitsevõime on ohus?
Lühike vastus on: ei.
USA on olnud Ukrainale sõjas Venemaaga vaieldamatult suurim sõjalise abi tarnija, pakkudes praeguseks 15,2 miljardi dollari väärtuses saadetisi pärast Moskva sissetungi veebruari lõpus. Mitmed Ameerikas toodetud relvad on ukrainlaste olukorda muutnud; eriti 155 mm haubitsad ja pikamaa raskerelvad nagu Lockheed Martini valmistatud HIMARS. Ja Bideni valitsus on öelnud, et toetab oma liitlast Ukrainat Venemaa alistamiseks „nii kaua, kui vaja”.
See tähendab palju rohkem relvi.
USA-l on Ukrainale kingitud 155 mm haubitsad sisuliselt otsa saanud; et rohkem saata, peaks ta minema oma varude kallale, mis on reserveeritud USA sõjaväeüksustele, kes kasutavad neid väljaõppeks ja valmisolekuks. Kuid see on Pentagoni jaoks keelatud, väidavad sõjaväeanalüütikud, mis tähendab, et USA operatsioonide jaoks reserveeritud varusid see tõenäoliselt ei mõjuta.
„Ma arvan, et on mitmeid süsteeme, kus kaitseministeerium on jõudnud tasemele, kus ta ei ole valmis seda konkreetset süsteemi Ukrainale rohkem pakkuma,” ütles endine USA merejalaväe kolonel ning strateegiliste ja rahvusvaheliste uuringute keskuse (CSIS) vanemnõunik Mark Cancian.
Selle põhjuseks on asjaolu, et „USA peab säilitama oma sõjaplaanide toetamiseks varusid,” ütles Cancian. „Mõne lahingumoona puhul oleks sõjaplaaniks konflikt Hiinaga Taiwani või Lõuna-Hiina mere pärast; teiste jaoks, eriti maapealsete süsteemide jaoks oleks sõjaplaaniks Põhja-Korea või Euroopa.”
Ukraina vägede jaoks tähendab see seda, et osa nende kõige olulisemast lahinguvarustusest – nagu 155 mm haubitsad – tuleb asendada vanemate ja vähem optimaalsete relvadega, nagu 105 mm haubitsad, millel on lühem laskeulatus.
„Ja see on ukrainlaste jaoks probleem,” ütleb Des Roches, sest „raadius on selles sõjas kriitilise tähtsusega. See on suurtükisõda.”
Muud relvad, millele Ukraina tugineb ja mis on nüüd USA jaoks „piiratud”, on HIMARS-raketiheitjad, Javelini raketid, Stingeri raketid, M777 haubitsad ja 155 mm laskemoon.
Raytheoni ja Lockheed Martini toodetud Javelin on saavutanud Ukrainas legendaarse kuulsuse – õlalt tulistatav täppisjuhitav tankitõrjerakett on olnud asendamatu võitluses Vene tankidega. Kuid USA-s on tootmine madal, umbes 800 ühikut aastas, ja CSIS-i andmetel on Washington nüüd saatnud neid Ukrainasse umbes 8500, mis on enam kui aastakümne toodang.
President Joe Biden külastas maikuus Alabamas asuvat Javelini tehast, öeldes, et ta „tagab, et USA ja meie liitlased saaksid täiendada meie enda relvavarusid, et asendada see, mida oleme Ukrainasse saatnud”. Kuid ta lisas, et „see võitlus ei ole odav.”
Pentagon on tellinud sadade miljonite dollarite väärtuses uusi Javeline, kuid nende tootmine võtab aega – arvukaid tarnijaid, kes pakuvad iga raketi jaoks kemikaale ja arvutikiipe, ei ole võimalik piisavalt tagant kiirustada. Inimeste palkamine, kontrollimine ja väljaõpe tehnoloogia loomiseks võtab samuti aega. Cancian ütles, et USA-l võib kuluda üks kuni neli aastat, et relvatootmist oluliselt suurendada.
„Peame seadma oma kaitsetööstuse baasi sõjaaegsetele alustele,” ütles Des Roches. „Ja ma ei näe mingeid märke, et meil see nii oleks.”
Kui Lockheed Martini pressiesindajaga kommentaari saamiseks ühendust võeti, viitas ta aprillikuu intervjuule, mille käigus Lockheedi tegevjuht Jim Taiclet ütles CNBC-le: „Peame oma tarneahelat üles upitama, meil peab olema võimsust, millesse me juba investeerime. Ja siis tarned toimuvad näiteks 6, 12,18 kuud hiljem.
Raytheon ja USA kaitseministeerium ei vastanud CNBC kommentaaritaotlustele.
Mis on variandid Ukraina jaoks?
Vahepeal võib Ukraina tarnijaid otsida mujalt – näiteks Lõuna-Koreast, millel on tohutu relvatööstus ja mis müüs augustis Poolale 5,7 miljardi dollari väärtuses tanke ja haubitsaid. Ukraina väed peavad töötama ka asendusrelvadega, mis on sageli vähem sobivad.
Londoni Kuningliku Ühinenud Teenuste Instituudi maismaasõja ekspert Jack Watling leiab, et Ukrainal on veel piisavalt võimalusi varustada end paljude vajalike relvadega.
„Selle probleemi lahendamiseks on piisavalt aega, enne kui see muutub tootmise suurendamise seisukohast kriitiliseks,” ütles Watling, märkides, et Kiiev võib hankida teatud laskemoona riikidest, mis ei vaja kohe oma laskemoona või mille varude kasutusaeg hakkab lõppema.
„Nii et me saame jätkata tarneid Ukrainale,” ütles Watling, „aga on hetk, kus eriti teatud kriitilise iseloomuga relvade puhul peavad ukrainlased olema ettevaatlikud oma kulutuste määra ja selle suhtes, kus nad eelistavad seda laskemoona kasutada, sest varud ei ole lõputud.”
