Helsingi ülikooli teadlane Emilia Lounela on kirjutanud doktoritöö incel-subkultuuri teemal. Incel-nähtus on olnud olemas alates 2000ndatest aastatest, aga nüüd on see muutunud nähtavamaks. Tegemist on palju laiema nähtusega kui arvatakse.

Incel-mõtlemine tähendab seisukohta, et seks on kaup, mis jaguneb ühiskonnas ebaühtlaselt: ühed saavad, teised mitte. Sõna incel tuleneb inglise keelsest väljendist involuntary celibacy ehk tahtmatu tsölibaat. See tekitab incelide seas frustratsiooni, mõnikord isegi kibestumist või raevu, vahendab Helsingin Sanomat.

Incelide kirjutistes sotsiaalmeedias korduvad pettumus, misogüünia (naistevihkamine), üksindus ning ebakompetentsuse, ebaadekvaatsuse ja ohvriks langemise kogemused seksi puudumise tõttu. Põhiline on tunne, et teised saavad midagi ja mina jään ilma. See ei tähenda alati ainult seksi, see on laiem kogemus, et kedagi ei huvita ja ma olen ühiskonnas autsaider, märgib Lounela.

Soome lõunaosas elav 35-aastane Henkka (nimi muudetud) on üks neist meestest, kes tahaks seksida, aga ei saa. Henkka ei esine oma nime all asja tundliku loomu tõttu, kuid tema isik on teada. Henkka arvates on seksita elamine suur puudus – ja mitte ainult individuaalne asi. Ta näeb, et seksimine ei tohiks olla kellegi enda kohustus.

„On üsna ebamõistlik pidada üksikisikut selle eest vastutavaks, kui ta ilma jääb. Kõik ei suuda naistele läheneda. Ja ühiskond toetab muid inimeste vajadusi, näiteks eluaset,“ võrdleb Henkka. Tema sõnul peetakse riiklikku tervishoidu üleval maksurahast ning põhiteenuste hulka võiks arvata ka seksi. Sa võid saada Kelast eraldi toetust, või teatud seksitöötaja jaoks võiksid olla kinni makstud tunnid. Ma näen, et seksile juurdepääsu toetamine võib ära hoida ka seksuaalkuritegevust, märgib Henkka.

Henkka end ise inceliks ei pea, aga külastab aeg-ajal incelide foorumeid. Kuigi Henkka ei käi tööl ega õpi, ei pea ta end ühiskonnas erakuks. Samas ta jagab teatud incelide seisukohti.

„Seks, nagu ka toit, on inimesele elutähtsad põhivajadused, tekitavad naudingut ning tagavad heaolu ja vastupidavuse. See peaks olema kodanikuõigus saada piisavalt seksi.”

Lounela arvates on huvitav, miks näib inceli kogukondades tiirlevat arutelu seksi või selle puudumise ümber. Üks seletus on teadlase sõnul see, et meie kultuur on üsna tugevalt seksile orienteeritud.

„Näiteks esimest korda seksimist peetakse oluliseks täiskasvanuks saamise riituseks. Tavaline on mõnitada mehi, kes naisi ei saa. Naiste puhul pole kogemuste puudumine sarnaselt naeruväärne,” märgib Lounela.

Henkka pole kunagi suhtes olnud, kui põgusaid kohtinguid mitte arvestada. Aeg-ajalt on tal olnud seksuaalseid kontakte. Ta on probleemi lahendanud nii, et ostnud regulaarselt tasulist seksi. 2018. aastal sattus Henkka aga seksiostude tõttu võlamenetlusse, kui võlg oli 28 000 eurot. Nüüd ei saa ta endale enam seksi osta.

Lounela väitel kanaliseerub incel-mõtlemine ühiskonnas naisviha ja naiste õiguste keelamisena. Üks näide on abordiõigused, mis tahetakse naistelt ära võtta.

Incelid näevad naisi ressursi või mateeriana, millele kõigil meestel peaks olema ühesugune õigus. „Endiselt valitseb arvamus, et naised annavad ja mehed saavad seksi ning mehed ei saa kuidagi oma olukorda parandada, vaid on oma geenide mõju all,” ütleb Lounela.

Värske uuringu kohaselt võivad incelide aktiivsust suurendada suheteturu tingimused. Melbourne’i ülikooli teadlased märkasid, et inceli säutse kirjutatakse eriti just elamupiirkondades, kus on enamuses mehed ja sissetulekute erinevused on suured. Samamoodi tuleb rohkem kirjutiri piirkondadest, kus on vähe üksikuid naisi ja kus on väikesed soolised palgalõhed.

Soomes pole sellist analüüsi tehtud.

Palju on juttu välimusest, ütleb Lounela. Paljud tunnevad, et nad ei vasta meestele naiste poolt seatud nõuetele. „Mure välimuse pärast on tohutu. Vigu ja puudusi lapitakse ja kui on kasvõi väike lõug, lihased puuduvad ja pea hakkab kiilaks minema, siis arvatakse, et ollakse määratud jääma ilma naisteta,” märgib Lounela.

Anonüümne suhtlusvõrgustik võib anda väga vajaliku kuuluvustunde: ma pole selles grupis üksi. Lounela sõnul tuuakse sageli välja koolikiusamine ja diskrimineerimine.

Varjunimede all peetavad veebiarutelud on sageli labase stiiliga ja agressiivsed. Halvimal juhul on incel-mõtlemine kasvanud isegi vägivallaks ja terroriaktiks.

Aastal 2014 mõrvas Kalifornia noormees 6 ja haavas 14 inimest. Enne rünnakut oli kurjategija kirjeldanud oma pettumust ühiskonnas ja naistes.

Kanadas tappis mees 2018. aastal rahva sekka sõites kümneid inimesi ja teatas, et põhjuseks oli kättemaks, sest ta oli kogenud naiste-poolset diskrimineerimist. 2021. aasta suvel lasi Suurbritannias inceli saitidel käinud mees kuus inimest maha.

Soome kaitsepolitsei Supo peab incel-mõtlemisega seotud poliitilist vägivalda Soomes üsna juhuslikuks. Supo andmetel on vägivallateod seni koondunud Põhja-Ameerikasse, kuid sellegipoolest võivad sarnased teod inspireerida mõttekaaslasi ka Soomes.

„Meie hinnangul on isegi Soomes incel-mõtlemisega samastujaid, kellest osa võib-olla toetab ka vägivaldset tegevust. Inceli stiilis naistevihkamine võib esineda mõne äärmuslikke ideoloogiaid toetava inimese mõtlemises ja moodustada ühe teguri inimese radikaliseerumisel,“ kommenteeriti Supo-st.

Naistevastane vägivald on aga Soomes suur probleem. Hinnanguliselt on iga kolmas naine oma lähisuhetes mingil eluperioodil vägivalla või selle ohu sihtmärk.

Lounela tuletab meelde, et agressiivne jutt ei muuda kedagi ohtlikuks. Samuti ei saa anonüümsetest kommentaaridest järeldada, kas tekst on lihtsalt ähvardus või mõtleb autor tõsiselt. Küll aga on teada, et halvimal juhul võib lootusetus muuta inimese teistele ohtlikuks. Ta võib arvata, et tahab maailmale kätte maksta, sest tema enda elu pole läinud nii, nagu ta oleks lootnud. Ei saa öelda, et sellist asja ei juhtuks, ütleb Lounela.

Soome psühholoog Jukka Oksanen on inceli teemaga tuttav. Ta on sellega tegelenud. Helsingi Metropolia rakenduskõrgkoolis töötav Oksanen vedas aastatel 2019–2020 projekti, mille eesmärk oli toetada noorte meeste seksuaaltervist ja ennetada kahjulikku seksuaalkäitumist.

„Seksist räägiti palju ja vahetult juhendatud vestlusringides. Paljud tundsid, et nende enda identiteedi ja enesehinnangu määravad suhted naistega ja see, kas neil on seksuaalseid kogemusi,” räägib Oksanen.

Mehed kirjeldasid sageli oma elu, öeldes, et neil puuduvad õppimiskoht, töö ja sõbrad. Paljud elasid jätkuvalt „emmega koos”. Selline olukord võib tekitada alaväärsustunde.

„Nad rääkisid, kuidas neil pole kellegagi rääkida. Õpingud jäävad pooleli, tekib masendus, gruppidega ei liituta. Üks mees ütles, et on viis aastat Tinderis olnud, ilma ainsatki matchi saamata,” räägib Oksanen.

Isegi kui suhteid oleks olnud, ei vähendanud seegi naistevihkamist, vähemalt projektis osalenud meeste seas. Pigem vastupidi. „Kõige enam endasse tõmbunud meestel naistevihkamist ei esinenud. Aga need, kes olid maha jäetud või kes olid varem suhtes olnud, näitasid tugevamat naistevihkamist,” märgib Oksanen. Ta peab inceli mõtlemise vähendamise lahenduseks noorte meeste toetamist.

Psühholoogina näeb Oksanen, et on vaja mõista halbade tunnete ja halva käitumise tagamaid. Põhjuseks on tunnustuse soov ja vajadus. See on nii valus asi, et seda on kõige lihtsam varjata solvangutega internetis. Ideaalne oleks, kui probleemi lahendus oleks perekond. Aga Soomes on see pigem ühiskond ja sotsiaaltöö nagu noorsootöö, kui üldse. Igaüks vajab gruppi, millega samastuda. Ainult see hoiaks ära tõrjutuse ja üksinduse.

Teadlane Lounela nõustub. See grupp peaks aga olema midagi muud kui anonüümne veebikogukond, kus arutelud toidavad lootusetust, enesepõlgust ja kibestumist teiste suhtes.

Kogukondades on esile tõstetud ka enesetapu teema. Grupi liikmed teavad seda ise ja vahel tekib vestlustes kollektiivne mure mõne inimese pärast. „Võidakse küsida, kas mõni kasutaja on ikka veel elus, sest temast pole mõnda aega kuulda olnud,” ütleb Lounela. Tema arvates on lohutav see, et incel näib olevat ajutine identiteet. Vanusega muutub sageli ka inimese mõtlemine ja must-valge suhtumine väheneb. Mõni võib kogukonnast lahkuda seoses elumuutusega: leitakse ihaldatud kaaslane ja enesetunne paraneb.

Mure ebasobivuse ja teiste poolt tunnustuseta jätmise pärast on osa noorpõlvest. Paljude jaoks on see faas, mis möödub. Kui teid tunnustatakse, võite hakata teisi tunnustama. See võib aidata kogukonnast lahkuda. Kuid see on pole täpselt teada, kas naistevihkaja mõtlemine on püsivam.