Septembri alguses leiti Jyväskyläs Kuokkalas asuvast korterist surnukeha.

See oli 75-aastane Sirpa. Lähedaste sõnul oli Sirpa oma kodus surnuna nädalaid, sest abi ei jõudnud temani, vahendab Ilta-Sanomat.

Salos elav õetütar Terhi (72) oli ainus, kes Sirpaga ühendust pidas.

Sirpa oli 25 aastat tagasi kolinud Salost Jyväskylässe ja sugulane polnud teda sellest ajast peale näinud. Viimastel aastatel hoidis õetütar aga telefoni teel tihedalt ühendust oma tädi Sirpaga. Naised olid umbes ühevanused.

Poolteist aastat tagasi leidsime teineteist uuesti. Pärast seda helistasime iga kahe-kolme nädala tagant, räägib Terhi.

Kõned kestsid üle tunni ja räägiti maast ja ilmast, mis parasjagu pähe tuli. Meenutati sageli oma noorust. Tädi rääkis õetütrele näiteks ema teiste õdede-vendade kohta palju sellist, millest ta polnud varem kuulnud.

Viimati helistas Terhi oma tädile augusti alguses. Ta rääkis Sirpale oma kolimisest uude koju Salosse. Sirpa aga mõtiskles eesseisva rõduremondi üle. Kõne lõpus aga Sirpa toon järsku muutus ja ta puhkes nutma. Sirpa ütles nuttes, et ta ei saa voodist välja.

Õetütar sattus paanikasse. Sirpa ei palunud kunagi abi – isegi mitte, kuigi õetütar palus tal seda paluda, eriti lõpus, kui tädi seljahädasid kurtma hakkas.

Õetütar rääkis, et tädi oli selline inimene, kes läks ravile ainult pea kaenlas. Ta polnud harjunud kurtma.

Terhi teadis oma tädi emotsioonipuhangu põhjal, et see oli tõsine asi. Juba järgmisel hommikul võttis ta ühendust Kuokkala koduhooldusega, mille kaudu sai oma muret esitada. Selline mureteade on omavalitsustele kohustuslik ja iga soomlane võib selle esitada, kui tunneb muret teise täiskasvanu pärast. Mureteate saab omavalitsusele teha näiteks naabermajas elava eaka kohta, kelle tervise pärast muretsetakse.

Terhi ütles, et on oma tädi pärast kohutavalt mures. Talle öeldi, et tädiga võetakse ühendust. Naine palus, et talle helistataks, kui tädi juurde jõutakse.

Järgmisel päeval kuulis Terhi, et tädiga on kontakti võetud. Sellest rohkem talle aga privaatsusnõuete tõttu ei öeldud. Terhi teada polnud Sirpa kedagi lähisugulaseks deklareerinud. Seetõttu ei saanud Sirpalt saadud infot õetütrele edastada.

Pärast seda oli kolm nädalat vaikust, mille jooksul õetütar ei kuulnud oma tädist midagi. Terhi ei julgenud midagi ette võtta. Ta kartis, et oli Sirpa oma abipalvega välja vihastanud.

Lõpuks läks ootamine liiga pikaks. Terhi otsustas Sirpale helistada. Number oli aga hõivatud. Terhi kahtlustas, et Sirpa ei tahtnud vastata, mistõttu palus ta abikaasal helistada, kuid lõpptulemus oli sama.

Terhi palus oma nõbul ka tädile helistada. Sel hetkel ei saanud Sirpa numbriga enam üldse ühendust. Terhi proovis Sirpale ise ligi kümme korda helistada, kuid edutult. Lõpuks leidis ta Sirpa poja numbri. Ta oli Sirpa ainus elusolev lähisugulane.

Ilta-Sanomat on saanud loo avaldamiseks loa ka Sirpa pojalt. Poeg rääkis, et tema suhe emaga katkes aastaid tagasi ja nad pole sellest ajast peale suhelnud.

Pärast Terhi helistamist võttis Sirpa poeg kohe ühendust oma ema kolme Jyväskyläs elava lapselapsega, kellest üks kutsus politsei vanaema Kuokkalas asuvasse korterisse. Tund hiljem helises Terhi telefon. Sirpa poeg helistas tagasi ja rääkis, mida Terhi juba kartis. Ta leiti surnuna, kostis telefonis.

Ilta-Sanomat on saanud politseilt kinnituse surnukeha leidmise kohta. Terhi sõnul oli Sirpa surnukeha võimude saabudes juba lagunemisjärgus. Politsei pidi võtma hamba- ja juukseharjast DNA-proovi.

Kui ta suri, oli Sirpal telefon käes olnud.

Jyväskylä eakate teenuste esindaja ütles, et linn ei saa konfidentsiaalsuskohustusele viidates üksikjuhtumeid avalikustada. Ta kommenteeris asja üldisel tasemel. Ta rääkis, et omavalitsuse koduhooldus ei saa inimese kodu külastada, kui ta ei ole koduhoolduse klient.

Inimestel on ka enesemääramisõigus. Eakad inimesed keelduvad mõnikord ravist või koduvisiitidest. Vägisi ei saa kellegi juurde minna. Mõnele võib ka mureteade solvav olla.

Lähedased ei teadnud, et Sirpa oleks olnud koduhoolduse klient – ega mõne muu üksuse klient. Mõnikord on olukord keeruline ka hooldusteenuste puhul. Üksi elavate eakate puhul võib olukord keeruliseks kujuneda näiteks siis, kui inimene pole oma lähedasi teavitanud.

Samas tuleks mureteade edastada, kui keegi tunneb muret näiteks üksiku eaka tervise pärast. Igaüks võib veebis murest teatada, ka anonüümselt.

Elektrooniliselt edastatud mureteadetele reageeritakse kohe. Pärast seda vaatab omavalitsus, milline sotsiaal- ja tervishoiuüksus sobib juhtumiga tegelema. Pärast mureteate saamist helistatakse tavaliselt inimesele esimesel võimalusel ja öeldakse, et tema kohta on tehtud mureteade.

Omavalitsus küsib terviseseisundi, võimalike ravimite ja igapäevaelu kulgemise kohta. Alati pakutakse koduvisiite ja vajadusel minnakse kohe kohale. Klient peab sellega aga nõustuma.

Kui inimest ei ole võimalik kätte saada ja mureteates tuuakse esile hädaolukord, võetakse vajadusel ühendust politseiga, kes saab korteriga tutvuda.

Mureteateid tehakse küllalt palju, iga nädal. Sirpa leiti oma korterist surnuna 7. septembril. See oli Terhi jaoks kergendus: naine oli lõpuks leitud. Kui ta proovis Sirpale helistada, mõlkus tal kogu aeg meeles, et ta on surnud.

Sirpa ja Terhi tundsid teineteist lapsepõlvest saati. Sirpa töötas poes klienditeenindajana ja oli sotsiaalne. Ta oli rõõmsameelne inimene, kes ei teinud numbrit pisiasjadest, kirjeldab Terhi oma tädi.

Kolm nädalat pärast Sirpa leidmist pole Terhi oma tädi kohta uusi andmeid saanud. Tema sõnul uuritakse praegu Sirpa surma põhjust. Terhi tahab rääkida oma tädi saatusest, sest ta loodab, et see „äratab inimesed üles”. Ta on endast väljas, et selline asi juhtus. Selliseid juhtumeid tuleks ennetada.