Saksa majandusprofessor Christian Kreiss leiab, et Ukraina sõda on USA huvides, et pärssida Euroopa arengut.

Professor Kreiss kirjutab Saksa majandusväljaandes Deutsche Wirtschafts Nachrichten, et USA-l on probleem ületootmise ning suurte võlgadega. Ukraina sõja abil hävitatakse tootmisvõimsusi konkureerivas Euroopas.

Euroopas prognoositakse seoses tekkinud energiakriisiga suurt väikse ja keskmisega suurusega ettevõtete krahhi.

Viimastel nädalatel on peaaegu iga päev tulnud uusi halbu uudiseid Saksamaa majandusolukorra kohta. Saksamaa Tööstus- ja Kaubanduskodade Liidu (DIHK) peadirektor dr Martin Wansleben ütles 20. juulil: „Me kõik jääme lihtsalt vaesemaks. Ma maalin teile pildi Saksamaast: ma ei imestaks, kui jääksime 20–30 protsenti vaesemaks.”

Handelsblatt kirjutas 29. augustil: „Saksamaa on takerdunud energiahinna lõksu – „Võtmetööstuses suletakse ridamisi ettevõtteid”. Elektri ja gaasi hinnad on kordades kallimad kui USA-s ja Aasias – ja suur kulukasv on alles ees. Saksa ettevõtted kardavad deindustrialiseerumist.“ Sellest tulenevalt maksab Saksa tööstus „praegu maagaasi eest turuhinda, mis on kaheksa korda kõrgem kui USA turuhind“, tsiteerib ajaleht ühe eksperdi sõnu. See ei mõju Saksamaa konkurentsivõimele hästi. Juhtivad majandusjõud hoiatasid seetõttu Saksamaal deindustrialiseerimise eest.

Eriti nukker on olukord väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks, mis moodustavad Saksamaa majanduse selgroo. 2019. aastal töötas Saksamaal suurtes ettevõtetes vaid umbes 3,5 protsenti kõigist töötajatest. Keskmise suurusega, kuni 500 töötajaga ettevõtetes seevastu töötas umbes 58 protsenti kõigist töötajatest.

Majandusajakirjas Insider oli 29. augustil artikli pealkiri: „Tuhanded keskmise suurusega ettevõtted on väljasuremisohus. Insider hoiatab, et elektri ja tooraine äärmuslik hinnatõus seab paljud keskmise suurusega ettevõtted väga raskesse olukorda. Suur mure on tootmisseisakute pärast, olukord on „katastroofiline”.”

Kui küsiti ettevõtete äriväljavaadete kohta, kirjeldas 36 protsenti keskmise suurusega ettevõtetest järgmise kuue kuu jooksul olukorda „halvana” ja 10 protsendi jaoks on probleemid „eksistentsiaalsed”. See ei tõota head.

Ühe kurbus on teise rõõm: kõik ettevõtted ei saa praeguste arengute üle kurta. Näiteks USA energiaettevõtte ExxonMobil müük kasvas 2022. aasta esimesel poolel 61 protsenti, umbes 200 miljardi dollarini, ja maksujärgne kasum kolmekordistus 23,3 miljardi dollarini. Võrdluseks: Saksamaa valitsuse pakett energia- ja toormaterjalide hinnakasvu leevendamiseks (kütuse allahindlus, 9-eurone pilet jne) ulatusid tubli 10 miljardi euroni. 2022. aasta esimesel poolel teenis Gazprom 2,5 triljonit rubla ehk ligikaudu 41,6 miljardit eurot kasumit, mis on suurem kui kogu eelmisel aastal, kuigi ka 2021. aasta polnud halb. Tundub, et Saksamaa ja Euroopa majandussanktsioonid ei tee Venemaale ja Ameerikale midagi halba, erinevalt Saksa keskklassist.

Professor Kreiss märgib, et tema arvates on nende arengute taga kaks peamist tõukejõudu. Esiteks söövad suured väikseid. Suureneb suurkorporatsioonide ja nende taga seisvate miljardäride võim. Seda võimaldavad suurkorporatsioonide hea sidemega lobistid. Teiseks: Saksamaa majandust, maailma tugevuselt neljandat, USA jaoks väga ebapopulaarset konkurenti tahetakse nõrgestada. Selleks tuleb kahjustada eelkõige Saksamaa keskmise suurusega ettevõtteid, mis moodustavad ligi poole umbes 2700 parimast ettevõttest üle maailma.

Charles Schwab prognoosis juba oma 2020. aasta juunis ilmunud raamatus, et hingusele läheb suurem osa väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, kuid mitte suuri ettevõttekette. Koroonatõkete tõttu tekkis täpselt see, mida Schwab prognoosis: kasvasid ettevõtete kasum ja varad. Miljardärid selle taga kasvatasid vara dramaatiliselt, samas kui paljud väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted nõrgenesid. Iga väikse või keskmise suurtusega ettevõtte sulgemine oli suurettevõtetele miljardi dollari suurune kingitus. Märksõna on Amazon: Kohalik jaekaubandus kannatab, Amazoni kasum kasvab.

Seda arengut – suurte tugevnemist, väikeste nõrgenemist – kiirendab nüüd USA keskpanga intressitõusu poliitika alates 2022. aasta maist ja tööstusriikide sanktsioonipoliitika Venemaa vastu, eriti Euroopas. Suurettevõtete likviidsusreserve suurendati koroona sulgemiste ajal hüppeliselt.

Vastavalt levinud motole „Cash is king” on suured tegijad kriiside ajal võimaliku majanduslanguse puhul parimas olukorras. See pole nii aga keskmiste puhul. Paljudel neist saab lähikuudel tõenäoliselt õhk, st sularaha otsa. Kõik aga ei ole selle pärast kurvad.

USA-l on juba mitu aastat olnud suur probleem liigse tootmisvõimsusega. Tootmisvõimsused ja masstootmine on viimase nelja aastakümne jooksul kasvanud ebaproportsionaalselt kiiremini kui inimeste sissetulekud. Selle põhjuseks on üha suurenev ebavõrdsus. Et kogu toodangut oleks võimalik müüa, hoiti massinõudlust üleval järjest kasvavate võlgadega. USA koguvõlg, era- ja avalik-õiguslik kokku, moodustab praegu 359 protsenti SKTst. Teisisõnu, iga rahvusliku toote dollari eest on USA võlg umbes 3,6 dollarit. Seda võlga ei suudeta kunagi täielikult tagasi maksta.

Ameerika Ühendriigid ei ole ainus riik, kus on see topeltprobleem – ületootmine ja võlg. Globaalne võlgnevus on praegu suurem kui kunagi varem. 2022. aasta märtsi lõpus olid need raskesti ette kujutatavad 305 triljonit USA dollarit. See vastab ligikaudu 348 protsendile globaalsest majandusest. Võlaülejäägi teke viimase 14 aasta jooksul pärast 2008. aasta finantskriisi oli võimalik vaid seetõttu, et tööstusriikide keskpangad hoidsid intressimäärad madalamal kui kunagi varem ja trükkisid rohkem värsket raha kui kunagi varem. USA-s on baasraha hulk alates 2008. aastast kasvanud umbes üksteist korda, euroalal üheksa korda. Ainult tänu keskpankade rahatrükile ja ülimadalatele intressimääradele on võlgnikud, nii era- kui ka valitsus, suutnud selle võlamäe intressikoormuse all vastu pidada.

Odava raha ajad on aga möödas alates 2022. aasta maist, mil USA Föderaalreserv asus drastiliselt intressimäärasid tõstma. Intressimäärade tõstmine toob tõenäoliselt kaasa paljude suurtes võlgades väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete – märksõnaga zombifirmade – ja mõne riigi raskused.

Lisaks on lisakoormusena energia- ja toorainehindade tõus, mis kahjustab eelkõige Euroopa ja eelkõige Venemaa gaasist eriti sõltuvaid Saksamaa ettevõtteid. Tõenäoliselt ei ela seda topelthoopi üle kõik Saksamaa keskmise suurusega ettevõtted. Kõik ei ole selle pärast kurvad. Seega tekib küsimus:

Miks Saksa poliitikud oma majandust laostavad?

Oskar Lafontaine andis hiljuti selle kohta paljastava vastuse: „Saksamaa ei ole suveräänne riik. […] Saksamaa tegutseb Ukraina sõjas USA vasallina. […] Juhtivad poliitikud Ampel, Scholz, Baerbock, Habeck ja Lindner on USA lojaalsed vasallid”. Rohelised olid „muutunud Saksamaa Liidupäeva halvimaks sõjaparteiks”. „Annalena Baerbocki, kes väidab, et et peaksime „Venemaa hävitama” võib juba fašistoidiks nimetada. […] Saksa välispoliitika kahjustab meie riigi huve ega aita kaasa rahu tagamisele Euroopas.”

Täpselt seda kinnitas Saksa välisminister üks päev pärast Oskar Lafontaine’i väljaütlemiste avaldamist oma nüüdseks kurikuulsa avaldusega: „Ükskõik, mida mu Saksa valijad arvavad”, jäävad Saksamaa majandust ja rahvast kahjustavad sanktsioonid alles, isegi kui sel talvel peaks tulema rahutusi. Proua Baerbock ise arvab, et inimesed Saksamaal „tulevad tänavatele ja ütlevad, et nad ei suuda oma energiahindu maksta”. Sellegipoolest soovib ta sanktsioone iga hinna eest säilitada. Võib esitada küsimuse: kui ta ei tee poliitikat Saksa kodanike jaoks, siis kelle jaoks?

Selline USA teenistuses olev vasallipoliitika ei kahjusta mitte ainult Saksa majandust ja eriti meie riigi madalama sissetulekuga gruppe, kellel on niigi raskusi ots-otsaga kokkutulekuga, vaid see ohustab tõsiselt ka rahu. Professor Christian Kreissi arvates teeb USA kõik endast oleneva, et rahulepingut takistada. Jah, veel: USA vaatenurgast oleks Ukraina sõja eskaleerumine NATO sõjaks lahendus nende liigsele tootmisvõimsusele ja võlaprobleemidele. Kuna sõda levib läände, seisab USA silmitsi võimalusega hävitada suured tootmisvõimsused Kesk-Euroopas – võõral pinnal ja seega USA tööstusbaasi kasuks. Kreissi arvates on Ameerika Ühendriikidel selle sõja eskaleerimise vastu oma huvi. Palju räägib see, et 24. veebruaril 2022 olid USAs mõnes tagaruumis šampanjakorgid paukunud: Lõpuks ometi sõda!

Lisaks oleks hegemoonilisest vaatenurgast USA-le õudusunenägu reaalne, sügav rahvusvaheline mõistmine ja koostöö Venemaa ja Saksamaa vahel. Hiiglaslik Venemaa riik liidus Kesk-Euroopaga, Kesk-Euroopa tehniline, intellektuaalne, majanduslik oskusteave, tõhusus koos Venemaa tohutu maismaa ja paljude inimestega: selline liit kujutaks endast tohutut võimupoliitilist ohtu USA hegemoonia huvidele. Seetõttu on rohkem kui 100 aastat anglosaksi välispoliitika keskseks nurgakiviks olnud Venemaa ja Saksamaa vahele kiilu löömine, umbusalduse ja vaenu tekitamine. Ukraina konflikt pakub USA-le uue suurepärase võimaluse kahe riigi, kahe rahva lahutamiseks. Ja just seda teevad hoolega meie poliitikud, kelle otsused, nagu pr Baerbock ise ausalt öeldes värskendavalt ütleb, ei ole Saksa valijate teenistuses.

Tõeliselt hämmastav on kõigi nende arengute juures see, miks vaatamata Saksamaa katastroofilisele poliitikale, mis riiki tugevat kahjustab, ei tekita mingit pahameelt ja miks ei järgne isiklikke tagajärgi.

Lahendus oleks väga lihtne, nimelt täpselt see, mida Oskar Lafontaine soovitab: „Relvarahu kehtestamine, rahuplaani esitamine ja Nord Stream 2 kasutuselevõtt.” Lisaksin: Ja personali osas järeldused. Natuke tervet mõistust silmas pidades ei jää üle muud, kui jälgida Twitteri hashtagi #BaerbockReturn. Kuid mitte ainult proua Baerbock: parim lahendus oleks seltskond laiali saata ja korraldada uued valimised.