Sõda Ukrainas kestab veel 1-2 aastat, ütles Läti vabatahtlik võitleja Gundars Kalve, kes oli üks esimesi lätlasi, kes Ukraina sõtta läks.

Läti televisiooon intervjueeris Gundarsit tema kodutalus Krustpilsi ligidal, kuhu ta naasis viljakoristuse ajaks.

Alates veebruari lõpust on ta pendeldanud Läti ja Ukraina vahel. Ukrainas võitleb ta Karpaatide Sitši pataljonis (Батальйон Карпатська Січ).

Ta ütles: „Selles kohas, kus me oleme, oleme üsna optimistlikud, sest me pole oma positsioone loovutanud. Kokku oleme kuu ajaga kaotanud 11 meest, sealhulgas komandör. Ma ei räägi seda läbi punase udu, kuid neile makstakse kätte, me teeme seda suurema pühendumusega ja ainult nii saame selle sõja võita, likvideerides okupandid.”

Kalve tõi välja, et sõda õpetas teda asjadele teistmoodi vaatama.

„Enne sõda oleksin kindlasti rohkem psühholoogiliselt kannatada saanud. Nüüd püüan koguda oma langenud kaaslase energiat ja jõudu ning asun ülesandele topeltenergiaga. Jätame langenutega hüvasti päev enne matuseid. Ma proovin mitte lasta end emotsioonidest haarata. Ma elan Ukrainas viibides päeva korraga, ei plaani homset ega ka ülehomset,” sõnas ta.

Kalve usub, et sõda Ukrainas jätkub veel aasta või paar.

„Lähikuudel on vasturünnaku faas. Pean koristama nisu ja hernest, aga kui nad seal ilma minuta hakkama ei saa, siis lähen,” tunnistas ta.

Lätlasi on Kalve üksuses korraga üheksa ringis – mõni naaseb koju, mõni läheb tagasi Ukrainasse.

Ta ütles: „Minu ülesanne on valmistada sõdurid ette sellisel tasemel, et nad tooksid Ukrainale kasu ja jõuaksid tervelt koju. Seda ei saa muidugi ette prognoosida, kui suurtükivägi teie pihta tulistab. Saatus, õnn ja ka erialane ettevalmistus loevad palju.”

Küsimusele, kas ta mäletab esimest korda, kui kuulid pea kohal vihisesid, vastas Kalve: „Jah, see oli Kiievi lähedal. See oli huvitav. Kaitsesime Irpinit, siis viidi meid üle Romanovkasse, seal see juhtus. See oli esimene kokkupuude sõjaga.”

Ta selgitas: „Eeldan, et talvel saan Ukraina sõjale rohkem aega pühendada ja kui nad lepingu pikendamisele kolme kuu võrra vastu ei ole, siis ma seda ka teen.”

Kalve rõhutas, et ukrainlased hindavad Läti abi väga kõrgelt.

Ukrainasse minnes ja perega hüvasti jättes tunnistas ta, et teadis hästi, et see võib olla viimane kord, kui ta näeb oma kodu ja lähedasi.

„Iga kord [kui olen kodus] armastan iga nurgatagust, ikka vaatan tahavaatepeeglisse, kui maja katus paistab. Ukrainas elan omas toas ja kui lähen missioonile, siis pakin asjad nii, et kui ma tagasi ei tule, oleks kõigile tuppa sisenejatele selge – seal on minu isiklikud asjad, on elektritarvikud. Sellega tuleb arvestada. Sõda on sõda. Telefoninumbrid on antud komandöridele, siis on ka suur Ukraina kaart, millele kõik lätlased on kirjutanud ja kõige üleval on naiste telefoninumbrid. Kui keegi lätlastest selle kaardi kätte saab, oleme kokku leppinud, et ta peaks olema esimene, kes helistab naise numbrile,» rääkis Kalve.

Kalve naaseb Ukrainasse käesoleval nädalal.