„Praegu möllav, inimesi tappev maailmasõda on selgelt näidanud, kui oluline on terve ja tugev tõusev põlvkond; see on näidanud, milline aare on igas vanuses, isegi kõige väiksem laps.”
Nii väitis oma raamatu eessõnas Soome tuntuim arst Arvo Ylppö. Käimas oli esimene maailmasõda ja Ylppö andis taasiseseisvunud Soome emadele nõu oma raamatus „Ema kui põetaja ja väikese lapse toitja“, vahendab Helsingin Sanomat.
Sel ajal suri iga kaheksas Soome laps enne oma esimest sünnipäeva. Nakkushaiguste ja alatoitumise vastu võitles Ylppö näiteks sellega, et soovitas emadel imetada ja juhendas hügieeni valdkonnas.
Arst töötas välja kõigile teada lahenduse teabe edastamiseks. Soome lastenõuandla ehk neuvola saab tänavu täpselt saja-aastaseks.
Helsingi ja kogu Soome esimene lastenõuandla asutati Lastenlinnas 1922. aasta septembris. Lastenlinna polnud siis veel Taka-Töölö suur kivihaigla, vaid madal puumaja Teisel liinil. Sophie Mannerheim oli selle asutanud üksikemade varjupaigana.
Neuvolate sünnikuupäeva võib aga arvutada ka teisiti. Näiteks Maitopisara ühingul olid 20. sajandi alguses mõned oma väikesed abivajajate nõustamispunktid. Nende kaudu jagati rinnapiima, piimasegu ja beebiriideid. Kuid Ylppö poolt Saksamaalt laenatud leiutis oli lähemal sellele, mida täna mõistetakse neuvolana.
Lastenlinna kelder renoveeriti Arvo Ylppö välja mõeldud töötavate emade „emakursuste” tarvis.
Vastuvõtuala oli seega üks suur ruum, mille servas ootasid emad ja nende lapsed, kuni arst või terviseõde last järjekorras kontrollis ja lapse ema juhendas. Privaatsust ei olnud.
Töölisklassi linnaosas suhtusid mõned inimesed kahtlustavalt Mannerheimi lastekaitseühingusse, mis oli nõustamistegevusega seotud. Emad tõid oma lapsi sellele vaatamata karjakaupa ülevaatusele, vahel abikaasade eest salaja. Nõuandla töö hakkas kiiresti mõju avaldama. Imikusuremus langes kolme protsendini.
Nõustamist ja tervisekontrolli taheti seetõttu ka mujale Soome ja alguses eelkõige tehaste juurde. Algul olid paljud omavalitsused ideele vastu. Arvati, et arstidel on tähtsamatki teha. Seetõttu oli süsteem pikka aega sõltuv organisatsioonide tegevusest.
Ylppö kaasas nõustamistegevusse oma arstidest sõbrad, kes töötasid valla- ja tehasearstidena. Arstid juhtisid enamasti tegevust ja käisid aeg-ajalt vastuvõttudel. Praktikas tegi enamiku kontrollidest õde.
Sageli külastasid terviseõed ka inimeste kodusid. Ja kui iga majakese juurde polnud teed, siis õed suusatasid, sõudsid, ratsutasid ja kõndisid pikki vahemaid.
Hiljem, 1920ndatel aastatel hakati jälgima ka lapseootel emasid, esmalt Helsingis Tehtaankatul seoses esimese Kätilöopisto sünnitushaiglaga.
Sõna neuvola mõtles välja Ylppö kolleegist arst Viljo Rantasalo ja see kinnistus 1930ndatel aastatel.
Pärast Soome Jätkusõda viidi nõuandlad organisatsioonide vastutusalast seadusjärgse tegevuse alla. Samuti oli oluline, et sünnitustoetuse saamise tingimuseks seati nõustamisvisiidid. Seetõttu käisid pea kõik pered Soomes nõuandlas. Nõuandlas käib praegu ligi 100 protsenti ka täna: emadusnõuandlates 99,7 protsenti ja lastenõuandlas 99,6 protsenti.
Nõustamisteenustega hõlmatus on üks olulisemaid põhjusi, miks Soomes langes nii emade kui ka imikute suremus maailmas madalaimale tasemele.
Samuti on palju uuringuandmeid muude rahvatervise eeliste kohta. Nõustamine on tõhus näiteks siis, kui rase ema suitsetab või tarvitab joovastavaid aineid.
Konsultatsioonisõeluuringud on tõhusad erinevate lapse kasvuga seotud sensoorsete kahjustuste ja häirete varajasel tuvastamisel. Ka laste vaktsineerimisega hõlmatus on Soomes tipptasemel.
