Mitmekordne koroona vastu vaktsineerimine kahjustab inimestel immuunsust ning võib põhjustada teiste viirushaiguste, näiteks vöötohatise vohamist. Ühtlasi süvendab mitmekordne vaktsineerimine krooniliste põletike ohtu. Võimalik on elundikahjustuse oht.
Jaapani Okamura haigla südame-veresoonkonna haiguste arst Kenji Yamamoto kirjutab teadusväljaandes Virology Journal avaldatud artiklis, et eriti koroona täiendavad vaktsiinidoosid ehk nn tõhustusdoosid võivad mõjuvad immuunsüsteemile kahjulikult.
Okamura kirjutab muu hulgas järgmist:
Koroonaviirushaiguse (COVID-19) pandeemia on toonud kaasa geneetiliste vaktsiinide, sealhulgas mRNA ja viirusvektori vaktsiinide laialdase kasutamise. Lisaks on kasutatud tõhustusvasktsiine, kuid nende efektiivsus Omikroni tüvede tugevalt muteerunud valgu vastu on piiratud.
Hiljuti avaldas The Lancet uuringu COVID-19 vaktsiinide tõhususe ja immuunsuse aja jooksul vähenemise kohta. Uuring näitas, et vaktsineeritud isikute immuunfunktsioon oli 8 kuud pärast kahe COVID-19 vaktsiinidoosi manustamist madalam kui vaktsineerimata isikutel.
Euroopa Ravimiameti soovituste kohaselt võivad sagedased COVID-19 korduvad doosid mõjutada negatiivselt organismi immuunvastust ja need ei pruugi olla vajalikud. Mitmed riigid, sealhulgas Iisrael, Tšiili ja Rootsi pakuvad neljandat doosi ainult eakamatele täiskasvanutele ja teatud gruppidele, mitte kõigile inimestele.
Immuunsuse vähenemist võivad mitmekordne vaktsineerimise tagajärjel põhjustada mitmed tegurid. Esiteks kasutatakse N1-metüülpseudouridiini vaktsiini geneetilises koodis uratsiili asendajana. Muundatud valk võib aktiveerida regulatoorsed T-rakud, mille tulemuseks on rakulise immuunsuse vähenemine. Seejuures ei lagune ogavalgud kohe pärast mRNA vaktsiinide manustamist. Eksosoomidele kinnitunud ogavalgud ringlevad kogu kehas rohkem kui 4 kuud.
Lisaks on in vivo (elusorganismide) uuringud näidanud, et lipiidide nanoosakesed (LNP-d) akumuleeruvad maksas, põrnas, neerupealistes ja munasarjades ning et LNP-des kapseldunud mRNA on väga põletikuohtlik.
Ogavalgu poolt tekitatud uued antikehad kahjustavad rakke ja kudesid, mis on ettevalmistatud tootma ogavalke, ja lisaks kahjustavad vereringes leiduvad ogavalgud veresoonte endoteelirakke; see võib kahjustada immuunsüsteemi organeid, nagu neerupealised.
Lisaks võib esineda antikehast sõltuv võimendus, mille puhul nakatumist soodustavad antikehad nõrgendavad neutraliseerivate antikehade toimet nakatumiste ärahoidmisel.
Probleem võib olla selles, et algse Wuhani tüüpi vaktsiini jääkmälu võib takistada vaktsiini piisavat efektiivsust uute tüvede vastu. Need mehhanismid võivad olla seotud ka COVID-19 nakatumise suurenemisega.
Need kliinilised muutused võivad seletada seost COVID-19 vaktsineerimise ja vöötohatise tekke vahel, millele on juhtinud tähelepanu mitmed uuringud. Seda seisundit nimetatakse mõnikord vaktsineerimisega omandatud immuunpuudulikkuse sündroomiks.
Alates 2021. aasta detsembrist on Jaapanis Shizuokas asuva Okamura haigla südame-veresoonkonna kirurgia osakonnas esinenud esinenud nakkusjuhtumeid, mida on raske kontrollida. Näiteks esines mitmeid juhtumeid, kus pärast südameoperatsiooni tekkis põletik, mida ei saadud kontrolli alla isegi pärast mitmenädalast mitme antibiootikumi kasutamist. Patsientidel ilmnesid immuunpuudulikkuse tunnused ja olid mõned surmajuhtumid. Nakatumise oht suurenes. Seetõttu tuleb ümber vaadata operatsioonijärgsete prognooside tegemine.
Meedias on kallutatud propaganda tõttu seni varjatud vaktsiini manustamise kahjulikke kõrvaltoimeid, nagu vaktsiinist põhjustatud immuuntrombootiline trombotsütopeenia (VITT). Haiglas on olnud palju juhtumeid, kus see põhjus on olnud äratuntav. Need olukorrad on kulgenud lainetena; vaatamata meetmetele, mida rakendatakse operatsioonile lubatud patsientide rutiinseks jälgimiseks hepariinist põhjustatud trombotsütopeenia (HIT) antikehade suhtes.
Alates vaktsineerimise algusest on haiglas kinnitatud neli HIT-i antikeha-positiivset juhtu; sellist HIT-antikeha-positiivsete juhtude esinemissagedust on varem harva täheldatud. Teatatud on ka COVID-19 vaktsiinide manustamise järgselt VITT-i põhjustatud surmajuhtudest
Ohutusmeetmena tuleks edasine tõhustusdooside andmine peatada. Lisaks tuleks patsientide haigusloosse märkida vaktsineerimise kuupäev ja aeg alates viimasest vaktsineerimisest. Kuna Jaapani arstid ja üldsus ei ole sellest haigete grupist teadlikud, ei ole COVID-19 vaktsineerimise ajalugu sageli dokumenteeritud, nagu see on gripivastase vaktsineerimise puhul.
Kui on vaja invasiivseid protseduure (lõikust), võib olla vaja arvestada viimasest COVID-19 vaktsineerimisest möödunud aega. On teatatud mitmetest praktilistest meetmetest, mida saab rakendada immuunsuse vähenemise vältimiseks. Nende hulka kuuluvad mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite, sealhulgas paratsetamooli kasutamise piiramine kehatemperatuuri alandamiseks, antibiootikumide asjakohane kasutamine, suitsetamisest loobumine, stressi ohjeldamine ja lipiidemulsioonide, sealhulgas propofooli kasutamise piiramine, mis võib põhjustada perioperatiivset immunosupressiooni (immuunsuse vähenemine).
Praeguseks on mRNA vaktsiinide plusside ja miinuste võrdlemisel vaktsineerimist üldiselt soovitatud. Kuna COVID-19 pandeemia on saadud kontrolli alla, tulevad vaktsineerimise tagajärjed tõenäoliselt paremini välja. On arvatud, et südame-veresoonkonna haiguste, eriti ägedate koronaarsündroomide sagenemine on põhjustatud geneetilistes vaktsiinides sisalduvatest valkudest.
Lisaks nõrgenenud immuunfunktsioonist tulenevale nakatumise ohule on võimalik vaktsiini põhjustatud elundikahjustuse oht, peamiselt vereringesüsteemis, mis on jäänud varjatuks ilma nähtavate kliiniliste ilminguteta. Seetõttu on enne operatsiooni ja invasiivseid meditsiinilisi protseduure oluline hoolikalt hinnata ohtusid. Nende kliiniliste tähelepanekute kinnitamiseks on lisaks vaja kontrollitud uuringuid.
Kokkuvõtteks võib öelda, et COVID-19 vaktsineerimine on kriitilises seisundis patsientide nakatumise peamine riskitegur.
