USA rahvusvahelise õiguse professor Andrew Latham analüüsib väljaandes The Hill, miks Venemaa võidab ja Ukraina kaotab selle sõja.

Artikkel kannab pealkirja: Ebameeldiv tõde Ukrainas

Järgneb professor Lathami analüüs:

Romaanis „Nelja märk” selgitab ja näitab Sir Arthur Conan Doyle’i jäljendamatu detektiiv Sherlock Holmes oma kaaslasele dr Watsonile vaatlus- ja deduktsioonimeetodit. Seistes silmitsi ilmselt seletamatu asjaoluga, on dr Watson täiesti hämmeldunud. Ta lihtsalt ei saa aru, kuidas kõnealune sündmus juhtus, arvestades fakte, nagu ta neid mõistab, ja loodusseadusi. Olles pisut ärritunud oma kaaslase hämmeldusest, jagab Holmes temaga taas metoodilist võtit kõigi selliste mõistatuste lahendamiseks: „Kui olete kõrvaldanud võimatu, peab kõik see, mis jääb, olgu see kui tahes ebatõenäoline, olema tõde.”

Ja tõde on see, et kui oleme kõrvaldanud kõik võimatud stsenaariumid, on Ukraina sõja kõige tõenäolisem tulemus Venemaa võit.

Pange tähele, et ma ei öelnud, et selline tulemus oleks soovitav. Venemaa vältimatu võit on kõike muud kui. Ega ma ei öelnud, et see oleks totaalne. Selle sõja tulemus jääb Kremli esialgsetele lootustele ja ootustele kaugelt alla. Ja lõpuks ei öelnud ma, et see oleks ilma märkimisväärsete kuludeta. Iga mõeldav Venemaa võit praegu toob kaasa niivõrd suure vere ja varanduse kaotuse, et seda tuleb parimal juhul pidada Pyrrhose omaks.

Kuid sellest hoolimata on see võit – ja meil Läänes oleks parem selle karmi tõega leppida.

Alustame võimatu välistamisest.

Esimene ebareaalne lõppmäng on Ukraina taandumine Vene impeeriumi vasallriigiks. See tähendaks sellist operatsiooni, mida Kreml esialgu ette nägi: kiire sõjaline löök, Moskva-meelse režiimi kehtestamine Kiievis ja Ukraina ametlik liitmine Venemaa Föderatsiooniga või mitteametlik liitmine Venemaa mõjusfääri (nagu Valgevene).

Kuigi võib-olla oli see Venemaa „sõjalise erioperatsiooni” esialgne eesmärk, on see tulemus nüüd ilmselgelt võimatu. Venemaal ei olnud võimalust seda visiooni peale suruda veebruaris ja 100 päeva hiljem on ta kindlasti vähem võimeline seda peale suruma. Tõepoolest, isegi venelased ise on seda möönnud. Nende retoorika ja sõjaline tegevus viitavad sellele, et isegi nemad usuvad, et selline tulemus pole võimalik.

Teine võimatu stsenaarium on Vene sõjaväe totaalne lüüasaamine ja Ukraina taastamine 2014. aasta eelsetes piirides. Selle stsenaariumi kohaselt alustab Ukraina sõjavägi, olles Venemaa esialgse pealetungi nurjanud, edukat vastupealetungi, mis lõpuks tõrjub venelased välja mitte ainult 2022. aastal vallutatud aladelt, vaid ka Donbassist ja Krimmist. Sellest tulenev poliitiline tulem oleks iseseisev Ukraina, mis taastataks oma rahvusvaheliselt tunnustatud piirid ja saab vabalt ühineda NATO ja/või Euroopa Liiduga oma äranägemise järgi.

Kuigi paljud Ukrainas ja väljaspool seda varianti toetavad, on see tulemus lihtsalt võimatu. Ükskõik, millised puudused Vene vägedel sõja algfaasis olid – kui nad esmalt Kiievi väravate juures peatati ja seejärel riigi põhjaosast üldse välja aeti – näitavad hiljutised arengud lahinguväljal, et nad on oma toetuspinna leidnud ja neid pole võimalik välja tõrjuda 2014. aastal ära võetud aladelt.

Tõepoolest, pole põhjust arvata, et nad tõrjutakse välja suurelt osalt territooriumilt, mille nad Aasovi mere rannikul on hõivanud. Kuigi lahinguväljal tuleb kahtlemata muutusi nii pealetungide kui vasturünnakute tõttu, siis jõudude vahekord lihtsalt ei prognoosi Ukrainale totaalset võitu. Niisiis, hoolimata mõnede inimeste tahtlikest pettekujutelmadest ja teiste idealistlikest lootustest, on see tulemus lihtsalt võimatu.

Kolmas ja viimane võimatu stsenaarium on Ukraina piiratud võit, mis tühistab kõik või suurema osa Venemaa saavutustest alates 24. veebruarist 2022. Selle stsenaariumi kohaselt jäävad Donbass ja Krimm Venemaa kätte. Kogu Venemaa poolt vallutatud täiendav territoorium aga vabastatakse Ukraina vägede poolt ja seal taastub Ukraina kontroll.

Kuigi varem peeti seda realistlikuks tulemuseks, peaks nüüdseks olema ilmne, et see on võimatu. Nii nagu Ukrainal puudub võime vabastada kogu oma 2014. aasta eelset territooriumi, puudub tal ka võimalus vabastada hiljuti vallutatud territooriumi Donbassis või piki Aasovi rannikut. Erinevalt Põhja-Ukrainast on need territooriumid Venemaa huvide jaoks Ukrainas olulised ja niisama Venemaa lihtsalt ei tagane sealt, nagu ta taandus sõja alguses Kiievist. Samuti ei ole Ukraina väed – tuleb märkida, et nad kannavad kogu rindel kohutavat kurnatust ja muutuvad iga päevaga nõrgemaks – piisavalt tugevad, et sundida neid seda tegema. Ei, nagu kaks eelmist stsenaariumit, on ka see lihtsalt võimatu.

Ja see jätab alles vaid ühe mõeldava tulemuse: killustatud ja osaliselt tükeldatud Ukraina, mis ei ole täielikult Lääne ega täielikult Venemaa mõjusfääris. Ukraina killustatus selles osas, et kogu Donbass ja võib-olla ka teised territooriumid jäävad Kiievi kontrolli alt välja; osaliselt tükeldatud, kuna Krimm jääb Venemaa osaks (vähemalt Venemaa silmis); ega ole täielikult osa Läänest, kuna tal ei ole vabadust NATOga liituda ega isegi ELiga partnerlust luua. Lihtsamalt öeldes on see tulemus võimalik, ja isegi tõenäoline.

Ja kui see viimane stsenaarium teoks saab, siis kes võidab Ukraina sõja?

Noh, see ei saa olema Ukraina. Kuigi selline tulemus rahuldab Kiievi põhilised eksistentsiaalsed eesmärgid, jääb see kaugele maha nii enne kui ka pärast 24. veebruari väljendatud maksimalistlikest ambitsioonidest. Ei, kui see stsenaarium paratamatult teoks saab, on see selgelt Kiievi lüüasaamine.

Samuti ei rahulda selline tulemus nende Moskva tegelaste maksimalistlikke ambitsioone, kes arvasid, et nende esialgne tormijooks lahendab Ukraina küsimuse lõplikult. Kuid see rahuldab Kremli kõige elementaarsema ja fundamentaalsema geopoliitilise soovi: neutraliseeritud Ukraina, mis jääb kaugemale nii NATO geopoliitilisest kui ka ELi geomajanduslikust orbiidist. Samuti „taastab” see Krimmi oma õigele kohale Venemaal. Ja lõpuks näitab see, et Venemaa mõjusfääri sekkumine pole mõistlik. Sel viisil, kui võimatu on kõrvaldatud, on tulemuseks selgelt Moskva võit.

Kõik see viitab sellele, et päeva lõpuks võib osutuda vajalikuks Holmesi mõttetera veidi muuta. Vähemalt Ukraina sõja võimalikele tagajärgedele mõeldes peaks see ehk rohkem olema midagi sellist: „Kui olete kõrvaldanud võimatu, peab kõik see, mis jääb, olgu see kui tahes ebatõenäoline ebameeldiv, olema tõde.”