USA välispoliitika asjatundjad Ashley Townshend ja James Crabtree kirjutavad väljaandes New York Times, kuidas USA on kaotamas oma mõju Aasias.

Järgneb arvamuslugu:

Hiina hävitaja kaldus eelmisel kuul Lõuna-Hiina meres rahvusvaheliste vete kohal Austraalia sõjaväe luurelennuki ette ja paiskas sealt välja metallipuru, mis sattus Austraalia lennuki mootoritesse.

Selles vahejuhtumis keegi vigastada ei saanud, aga Austraalia kaitseminister nimetas juhtunut „väga ohtlikuks”. See lisandus hiljutistele intsidentidele, mis näitavad Hiina kasvavat valmisolekut panna USA ja partnerid Aasias sõjaliselt proovile.

Hiina on jälginud piirkonnas süstemaatiliselt USA sõjalaevu, Hiina õhujõud on korraldanud järjest intensiivsemaid sissetunge Taiwani ja Jaapani õhuruumi ning Hiina rannavalve ahistab regulaarselt Filipiinide, Malaisia ​​ja Indoneesia laevu. Viimastel nädalatel on Hiina hävitajapiloodid ÜRO poolt sanktsioneeritud operatsioonil korduvalt ärritanud Kanada sõjalennukeid – mõnikord tõstes kanadalaste poole keskmise sõrme.

Olukorras, kus Hiina relvajõudude tugevus, tase ja enesekindlus kasvab, kaotab USA juhitud sõjaline heidutus Indo-Vaikse ookeani piirkonnas oma mõju.

Võtame Ameerika Ühendriikide sõjalise kohaloleku piirkonnas. USA-l on Jaapanis umbes 55 000 ja Lõuna-Koreas 28 000 sõjaväelast. Veel mitu tuhat on paigutatud Austraaliasse, Filipiinidele, Taisse ja Guami. See kohalolek on olnud alates 1950. aastatest peaaegu muutumatu. Kuid USA kohaloleku taaselustamise plaane on takistanud ebapiisav eelarve, konkureerivad prioriteedid ja üksmeele puudumine Washintonis seoses Hiinaga toimetulekuga.

USA kaitseministeerium Pentagon on suurendanud investeeringuid tipptehnoloogiatesse nagu tehisintellekt ning küber- ja kosmosepõhised süsteemid, et valmistuda võimalikuks kõrgtehnoloogiliseks konfliktiks Hiinaga 2030ndatel aastatel. Kuid nende kasutuselevõtmise ajaks nihkub jõudude tasakaal tõenäoliselt otsustavalt Hiina kasuks, välja arvatud juhul, kui USA kiiresti uusi ressursse välja ei too.

President Biden esitas tänavu kõigi aegade suurima kaitse-eelarve, kuid suure osa kasvust neelab kiire inflatsioon. Hr Biden, nagu ka endine president Donald Trump, jääb seega alla eesmärgile 3–5 protsenti tegelikku eelarve kasvu aastas, mis on üldine eesmärk ja seati juba enne Ukraina sõda ja mida sageli nimetatakse miinimumiks, mida Pentagon praegusel ajastul vajab teiste riikidega võistlemiseks.

Ajal, kui USA armee on ülemaailmselt killustatud, saab Hiina koondada oma jõud tulevase konflikti võitmiseks enda naabruses. Nüüd on see võime olemas. Hiinal on maailma suurim merevägi ja Aasia suurim õhuvägi ning aukartust äratav rakettide arsenal, mis on loodud selleks, et heidutada Ühendriike kriisiolukorras sõjalise jõu kasutamisest Vaikse ookeani lääneosas. Hiina kolmas ja kõige arenenum lennukikandja on valmimas ning muu uus raskerelvastus on väljatöötamisel või juba kasutusel.

Peking on näidanud valmisolekut seda jõudu kasutada.

Palju tähelepanu pööratakse Hiina käitumisele Taiwani suhtes, aga Hiina ehitab Lõuna-Hiina merele tehissaari ja militariseerib neid. Samuti laiendas Hiina eelmisel nädalal Kambodžas meresadamat, mis võib ühel päeval tähendada Hiina esimest sõjalist tugipunkti mõnes teises Aasia riigis. Julgeolekulepe Saalomoni saartega võib viia millegi sarnaseni ja Peking suhtleb agressiivselt teiste Vaikse ookeani riikidega.

Ameerika sõjalist positsiooni Aasias on seevastu pärssinud aastakümneid kestnud Lähis-Ida konfliktid. Sõda Ukrainas on muutunud pikaajaliseks 54 miljardi dollari suuruseks kohustuseks ja sundinud hr Bidenit venitama ja ümber tegema oma administratsiooni riigikaitse strateegiat ja riikliku julgeoleku strateegiat – kriitilisi dokumente, mis panevad paika ülemaailmsed prioriteedid ja ressursivajadused – samal ajal, kui ametnikud murravad pead, kuidas seda teha nii, et tulla üheaegselt toime nii Hiina kui Venemaaga.

Hr Bideni meeskond lõpetas USA pika ja kuluka sekkumise Afganistanis, kuid see ei ole vabastanud Indo-Vaikse ookeani piirkonna jaoks palju ressursse. Washington ei tohi unustada tõsiasja, et Hiina on praegu ja pikemas perspektiivis palju suurem julgeolekuoht kui Venemaa.

USA kaitseminister Lloyd Austin ütles eelmisel nädalal Singapuris Shangri-La dialoogi kaitsealasel tippkohtumisel peetud kõnes, et „Indo-Vaikse ookeani piirkond on Ameerika suure strateegia keskmes”, kuid ta ei pakkunud välja uusi ressursse ega eraldisi.

Selleks, et midagi muuta, peab USA seadma esikohale Hiina ohud, tugevdama oma sõjalist jõudu Aasias ning pakkuma Austraaliale, Jaapanile ja Indiale keerukamat sõjalist ja tehnoloogilist võimekust, et tugevdada kollektiivkaitse strateegiat.

USA peaks kiiresti laiendama Vaikse ookeani heidutuse algatust, mis tähendab täiendavaid kulutusi USA sõjalise kohaloleku tugevdamiseks Hawaiist läänes, jaotades vägesid laiemalt piirkonnas, parandades logistikat ja õhutõrjet ning muid meetmeid. Need meetmed on vajalikud selleks, et vähendada USA vägede sõltuvust Hiina kaugmaarakettidest ja suurendada asukohti, kust saaks kriisiolukorras tegutseda. Kuid see algatus on kannatanud ebapiisava rahastamise ja kriitika tõttu, et selle peamisi prioriteete ei täidetud.

Samuti võiks USA tugevdada oma sõjalist positsiooni selles piirkonnas, suurendades Guamis asuvate ründeallveelaevade arvu viielt kuuele, laiendades mereoperatsioone Vaiksel ookeanil ning paigutades sinna piirkonda arenenumad hävitajad, sõjalaevad, droonid ja kaugmaaraketid. Kuid sellest kõigest ei pruugi siiski piisata. Hiina seatud väljakutsed on muutumas nii suureks, et USA ei suuda enam üksi säilitada sõjalise jõu tasakaalu Aasias.

Washington astus esimese julge sammu koormuse suurema jagamise suunas eelmisel aastal välja kuulutatud AUKUS-leppe kaudu, mille kohaselt hakatakse tegema koostööd Suurbritanniaga, et varustada Austraaliat tuumajõul töötavate allveelaevadega ja vahepeal arendades ka muid kõrgetasemelisi sõjalisi tehnoloogiaid. Kuid allveelaevad ei saabu teenistusse enne 2030ndate aastate lõppu ja AUKUSe muud koostööalased jõupingutused nõuavad keerulisi reforme USA pikaajalistes piirangutes tundliku riikliku julgeolekutehnoloogia jagamisel.

Washington peaks toetama Austraalia ja Jaapani eesmärke ehitada kodumaal kaugmaarakette, jagades intellektuaalomandit, pakkudes Indiale rohkem USA relvastust, samuti suurendama piirkonna sõjalist rahastamist, alustades sihtotstarbelisest fondist Taiwani heidutusvõime suurendamiseks.

Ameerika on oma kaitsestrateegiat Aasias pikka aega eiranud, pidades Hiina väljakutseid olulisteks, kuid mitte kiireloomulisteks. Euroopas praegu toimuv tuletab teravalt meelde, mis võib juhtuda, kui heidutus ebaõnnestub.