Mis ja kes on hiljutise Vene riigiduuma eelnõu taga tühistada Leedu iseseisvuse tunnustamine? New Haveni ülikooli ajalooprofessor ja Yale’i ülikooli Balti uuringute õppekava juhataja Bradley Woodworth analüüsib hiljutisi uudistes kajastatud eelnõusid. Aastatel 1990 ja 1991 töötas Woodworth ajakirjanikuna Tallinnas väljaannetes The Estonian Independent ja Baltic Independent.
Järgneb Woodworthi arvamuslugu Leedu rahvusringhäälingu väljaandes lrt.lt:
Eelmisel nädalal esitati Venemaa parlamendis – Duumas – seaduseelnõu, mis teeb ettepaneku tühistada Vene Föderatsiooni poolne Leedu iseseisvuse tunnustamine. Eelnõu autor on duumasaadik Jevgeni Fjodorov, kes on Venemaa valitseva erakonna Ühtne Venemaa üks juhtfiguure.
Ühest küljest võib seda pidada otseseks vastuseks Leedu Seimi poolt eelmisel kuul tehtud otsusele tunnistada Venemaa sõda Ukrainas genotsiidiks. Leedu ühines Kanada alamkojaga, nimetades Venemaa tegevust Ukrainas genotsiidiks.
Kuigi see otsus võib mõnevõrra mõjutada seaduseelnõu koostamist Venemaal, on teoksil midagi sügavamat – president Vladimir Putini valitsemisajal püüab Venemaa õõnestada Teise maailmasõja järgset rahvusvahelist korda, mille kohaselt tunnustab riikide iseseisvust kogu rahvusvaheline üldsus.
Jevgeni Fjodorov on juba tuntud oma äärmuslike vaadete poolest Venemaa kui riigi positsiooni kohta pärast NSV Liidu lagunemist 1991. aastal, kuna ta ei pea postsovetlikke riike juriidiliselt õiguspärasteks. Ta juhib Venemaal organisatsiooni nimega „Rahvuslik Vabastusliikumine”, mille eesmärk on taastada „Venemaa territoriaalne terviklikkus” ja „1991. aastal kaotatud suveräänsus”. Fjodorov väidab, et Venemaa seaduslikud piirid on need, mis eksisteerisid Teise maailmasõja lõpus.
Käesoleva aasta 24. veebruaril, päeval, mil algas Venemaa rünnak Ukraina vastu, andis Fjodorov üldise kära sees suurema tähelepanuta jäänud online-intervjuu, milles ütles: „Ükskõik milliseid sõnu kasutatakse meie kodumaalt alade äravõtmise varjamiseks – enesemääramine, vabariikide iseseisvus – kuigi ükski neist ei lahkunud ametlikult NSV Liidust, mis ütleb palju – näiteks Ukraina NSV Liidust lahkumise kohta pole ühtegi dokumenti. […] See lõpeb siis kui, nagu Putin ütles, kehtestatakse Nõukogude Liidu piiridele turvatsoon. Võin öelda, et selle riigi sees, selle perimeetri sees, taastatakse – loomulikult vabatahtlikult – ühtne riik 1945. aasta piiridega.”
Teisisõnu, Venemaa tegelikud piirid on NSV Liidu piirid. Fjodorovi jaoks on 1991. aastast käinud teatud tüüpi „sõda”, Teise maailmasõja jätk, mis lõppeb alles naasmisega 1945. aasta piiride juurde. Selline sündmuste käik tähendab Venemaa koosseisu sunniviisilist kaasamist kõigi nende riikide jaoks, mille territoorium on olnud NSV Liidu osa, sealhulgas Leedu, Läti ja Eesti.
Leedu peaminister Ingrida Šimonytė pisendas 10. juunil Kopenhaagenis kõneldes Venemaa kavandatavat seadusemuudatust. „Ma arvan, et me ei tohiks sellele üle reageerida, sest see on vaid üks eriline Duuma liige [selle taga], väga eriline isegi Ühtse Venemaa jaoks,” ütles ta ajakirjale Newsweek. „Isegi juriidiliselt on see jama,” ütles peaminister Taani pealinnas toimunud tippkohtumisel Copenhagen Democracy Summit. „Meil on erinevad lepingud, mis panid paika Leedu riigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelised suhted.”
Šimonyte juhtis oma tippkohtumise sõnavõtus tähelepanu põhiprobleemile: Vladimir Putini juhitav Venemaa on pöördunud autokraatia poole ja pooldab arusaama, et riikide poliitiline süsteem ei ole nende endi otsustada.
„Pole üllatav, et demokraatlikke põhimõtteid ja reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda võidakse näha ohuna autokraatidele. Nende arvates on maailmakord jagatud mõjusfäärideks […]. Nad nõuavad, et ei surutaks peale „läänelikke väärtusi”, et varjata – ja halvasti – autokraatia kaitsmise ja jõustamise ambitsiooni,” ütles ta.
Putin väljendas veelgi selgemalt oma vastuseisu Teise maailmasõja järgsele rahvusvahelisele korrale, rääkides eelmisel nädalal Vene messikeskuses (VDNH) noorte venelastega, kes valmistusid osalesemiseks Peterburi rahvusvahelisel majandusfoorumil.
„Riik on kas iseseisev või koloonia, olenemata sellest, kuidas neid kolooniaid nimetatakse. Ma ei hakka tooma ühtegi näidet, et mitte kedagi solvata, aga kui riik või riikide grupp ei suuda iseseisvalt otsuseid langetada, siis see on juba teatud määral koloonia. Kuid koloonial pole ajaloolisi väljavaateid ega ellujäämisvõimalusi selles karmis geopoliitilises võitluses,” ütles ta.
Putini jaoks on paljud riigid, mis on Teise maailmasõja järgse Lääne sõjalise liidu – Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) liikmed USA ja Suurbritannia juhtimisel – tegelikult kolooniad, mis ei ole NATO-le toetumise tõttu täielikult iseseisvad. Hirm, et Ukraina ühineb Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika riikidega („lääs“ Putini uus-nõukogude käsitluses), on olnud Venemaa agressiooni peamiseks käivitajaks Ukrainas alates 2014. aastast. Oma 2021. aasta juulis avaldatud ja praeguseks tuntuks saanud artiklis „Venelaste ja ukrainlaste ajaloolisest ühtsusest” kirjutas Putin: „Me pole tunnistajaks mitte ainult Ukraina täielikule sõltuvusele läänest, vaid otsesele väliskontrollile, sealhulgas Ukraina võimude, julgeolekuteenistuse ja sõjaväe allumisele välisnõustajatele ja Ukraina territooriumi sõjaline „arendamine” ning NATO taristu kasutuselevõtt.”
Pole raske järeldada, et Leedu, Läti ja Eesti kui NATO liikmed pole Putini arvates tegelikult suveräänsed riigid, vaid kolooniad, riigid, millel pole „selles karmis geopoliitilises võitluses mingit ellujäämisvõimalust”.
Venemaa suurendab praegu eksistentsiaalset ohtu ülemaailmsele julgeolekule. Vladimir Putin toetab venelaste loobumist ideest, et riikide suveräänsuse määrab kehtiv rahvusvaheline õigus, vaid see on lihtsalt võimu tulemus. Argumendid on varieeruvad, ühelt poolt Putini nägemus selle kohta, mis kujutab endast riiki või kolooniat, ja teiselt poolt Jevgeni Fjodorovi seaduseelnõu, mille kohaselt Venemaa tühistab Leedu iseseisvuse tunnustamise. Ometi annab tulemus mõlemal juhul õigustuse Ukrainasse tungimisele ja selle territooriumi vallutamise katsele ning ettekäände Balti riikide ähvardamiseks.
Putin ähvardas reedel VDNH-s oma kommentaarides Balti riike. Näitusekeskuses avati eelmisel päeval näitus „Peeter I: Impeeriumi sünd”, mis on ajastatud Peetri 350. sünniaastapäeva tähistamiseks. Läänemere kauges idanurgas asuva maa kohta, kus asutati Peterburi, ütles Putin, et kuigi teised riigid pidasid seda Rootsi territooriumiks, on „seal elanud slaavlased koos soome-ugri rahvastega juba ammusest ajast peale ja see territoorium oli Vene riigi kontrolli all”.
„Sama on [kui Peeter pöördus] lääne suunas, Narva ja tema esimestele sõjakäikudele. Miks ta pidi sinna minema? Ta tõi tagasi ja tugevdas [возвращал и укреплял] – seda ta tegigi,” ütles ta. „Selge on see, et meie ülesanne on ka tagasi tuua ja tugevdada. Ja kui lähtume eeldusest, et need põhiväärtused on meie eksistentsi aluseks, õnnestub meil kindlasti oma eesmärgid saavutada.”
Selliste sõnadega Putin mitte ainult ei õigusta oma sõda Ukraina vastu, vaid paneb aluse ka Venemaa ühiskonnale, et õigustada „tagasi toomist ja tugevdamist” ka teistes valdkondades, mis varem on olnud Moskva kontrolli all. Praeguse Venemaa valitsuse jaoks oleks Pribaltika edukas „tagasitoomine” tõepoolest auhind, kindel märk naasmisest endise keiserliku suuruse juurde, kuna need maad toodi Vene impeeriumi koosseisu (Eesti ja suure osa Läti puhul alates aastast 1710 ning Leedu ja ülejäänud Läti Poola jagamisel 1772 ja 1793-1795). Nad olid ka Nõukogude Liidus aastatel 1940–1941 ja seejärel 1945–1991. Tõenäoliselt on osadele Vene imperialistidele siiani meeles, et Leedu oli esimene, kes jõudis iseseisvuseni, teatades oma iseseisvuse taastamisest 1990. aasta märtsis.
Kuigi riigiduuma saadik Fjodorov on Venemaa poliitika äärealal, pole välistatud Balti riikide sihikule võtmine pärast Venemaa „erioperatsiooni” – sõja – lõppu Ukrainas. Olenemata selle sõja tulemusest, määratleb Putin seda kui „võitu” ja võib alustada sõda mujal. Moskvast juhitava riigi territoriaalse terviklikkuse küsimuse keskmes on Leedu, Läti ja Eesti iseseisvuse küsimus. Kremlis mäletatakse kindlasti, et kogu NSV Liidu eksisteerimise viimase kolme aasta jooksul olid Balti vabariigid sageli tähelepanu keskpunktis.
Nii oli see Nõukogude Liidu viimases surma-agoonias. 20. augustil 1991, teisel päeval, mil Kremli karmi joone pooldajate riigipööre Nõukogude Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi vastu ebaõnnestus, ütlesid kaks Venemaa RSFSRi presidendi Boriss Jeltsini lähedast tegelast BBC-le, et Balti riikide iseseisvuse viivitamatu tunnustamine on ülioluline. Jeltsini välisminister Andrei Kozõrev ütles, et see „näitab kurjategijatele, et nad lõhuvad impeeriumi jõu kasutamisega”. Jeltsini nõunik Galina Starovoitova nõustus: „Tunnustage kohe Balti riikide iseseisvust. See on märk sellest, et te ei tunnista riigikurjategijate legitiimsust.”
Riigikurjategijate ajastu on tagasi. Putin, Fjodorov ja kõik, kes on valmis rikkuma rahvusvahelist õigust ja vägivallaga Venemaad mingi kujuteldava suuruse taastama, tahaksid selgelt „tagasi tuua ja tugevdada” Venemaa kontrolli Balti riikide üle.
Kuid see pole enam 1945. Enamik ülejäänud maailmast ei arvesta oma tugevust maksimaalsete territoriaalsete piiride kehtestamise alusel. Kui see juhtuks, poleks vihastel väljaütlemistel ega sõjal lõppu. Pärast Teise maailmasõja tohutut hävingut asus rahvusvaheline üldsus sõlmima lepinguid ja institutsioone, et aidata riikidel koostööd teha, isegi omavahel konkureerivate riikide suhete korraldamisel. Sõda pole alati välditud, eriti Koreas, Vietnamis, Afganistanis, Iraagis ja Süürias. Endises Jugoslaavias naasis 1990. aastatel ulatuslik sõda Euroopasse.
Kogu maailm peaks jätkama püüdlusi selle nimel, et kindlustada rahu ja julgeolek, mis kuni Venemaa praeguse sõjani Ukrainas on läänes kestnud üle kahe aastakümne ja millel on veel võimalus näidata maailmale, et sõda ei ole tee edasi.
