Soome naine Mira oli raseduse ajal raske valiku ees: kas jätta dauni sündroomi ehk trisoomia 21-ga laps elama.

Esimese ultraheli ajal tuvastati Mira kolmandal lapsel kaelal paistetus. Dauni sündroomi tõenäosuseks pakuti 1/19. Võeti vereproov NIPT kromosoomihärete testi jaoks, mis saadeti USA-sse analüüsimisele. Siis pidi nädal aega tulemust ootama, vahendab Yle.

Mira ja tema abikaasa hakkasid juba arutama, mida teha siis, kui lapsel tuvastatakse dauni sündroom. Kas jätkatakse rasedusega või see katkestatakse.

Nad ei tahtnud eriti omavahel sellest rääkida. Otsustati, et oodatakse kõigepealt ära testi tulemus. Lõpuks kannatus katkes ja mees otsustas helistada haiglasse. Naine istus sel ajal diivanil ja ootas. Kui kõne lõppes, ütles mees, et neil tuleb poeg, kel on dauni sündroom.

Naine räägib, et see oli šokk. Ta kukkus põrandale maha. Pärast seda nad rääkisid omavahel, nutsid ja naersid vaheldumisi. Siis märgati, et vanemate laste kool ja lasteaed hakkavad läbi saama. Nad kogusid end ja otsustasid, et peavad hakkama saama. Nad ei teadnud, kuidas vanematele lastele asja seletada. nad tahtsid veel omavahel sellest rääkida.

Neil oli tunne, et neilt oodatakse raseduse katkestamist. Seda otse välja ei öeldud, aga lapse saamisest samuti ei räägitud.

Ligi 80 protsenti katkestab raseduse neist, kes ootavad dauni sündroomiga last. Tõhusa sõeluuringuga tehakse tänapäeval dauni sündroom kindlaks juba raseduse ajal.

Mira otsis infot Google’ist. Lõpuks leidis ta dauni sündroomiga vanemate grupi Facebookis ja ta luges nuttes teiste sissekandeid.

Lõpuks ta kirjutas gruppi, kuidas tunneb end pettunu ja kurvana. Raseduse katkestamine tundus halvem lahendus kui lapse jätmine. Samas valitses hinges ebakindlus.

Pärast seda saatsid grupi inimesed Mirale pilte oma dauni sündroomiga lastest. Mõnedel olid rasked kaasuvad haigused, aga kõik rääkisid, et laps on neile maailmas kõige armsam.

Mira tundis süütunnet. Nad tõid välja toredaid asju ja rääkisid, kuidas lapsed on kõige armsamad. Mira ise oli mõelnud mida teha, kas jätta laps alles. Tunded olid vastuolulised. Tema jaoks oli dauni sündroom justkui maailma lõpp. Aga teised tõid välja toredaid asju.

Miral oli kahju, et tema laps ei lähe võibolla kunagi kooli ega saa lapsi. Lõpuks leidis ta mehega, et muretsemine on mõttetu. Keegi ei mõtle sellele, kas nende veel sündimata laps kunagi abiellub.

Vanemaid pani muretsema lapse tervis. Paljudel dauni sündroomiga lastel on kaasuvad haigused. Lisaks muretseti, kas vanemad õed saavad piisavalt tähelepanu, kui väikevend vajab rohkem abi.

Kui Mira jäi lapseootele ostis ta väikse body ja vahendi, millega lapse südamelööke kuulata. Ta uuris neid enne dauni uudist. Kui aga uudis tuli, siis pani need mõneks ajaks kapinurka. Tuli pettumus ja kibestumus. Oli tunne, et miks ta ostab midagi tulevasele beebile. Sellised imelikud tunded olid. Mingil hetkel aga kurtis ta oma pettumust ja kurbust dauni lastega vanematele Facebooki grupis. Ta sai sealt palju toetust. Talle öeldi, et tal on veel suurem õigus endale midagi toredat lubada ja võib julgelt last oodata. Et nüüd tasub teha kõike, mida hing ihaldab ja nautida rasedust.

Ultraheli näitas, et laps areneb hästi. Mira ja mees mõtlesid enne seda, et kui lapsel pole ellujäämise võimalusi, siis on abort veel võimalik.

Kui naine aga haiglast väljus, siis tabas teda üle pika aja õnnetunne. Ta ei mõelnud enam raseduse katkestamise peale.

Laps sündis 1. novembril 2016 kell 1.23. Laps nuttis ägedalt ja tahtis piima. Nad vaatasid mehega kohe, kas ta näeb välja nagu daun. Nad tõdesid, et daun ei pruugigi olla. Polnud mingit masendust.

Laps oli kolm nädalat enneaegsete osakonnas. Tema põletikunäidud tõusid ja südames tuvastati puudulikkus. Kui aga Mira lapsega koju pääses, läks kõik nagu tavaliselt. Laps polnud teistmoodi kui tema vanemad õed.

Nüüd on laps 5-aastane ja ta oskab veidi rääkida. Suhtlemiseks kasutab pere viipekeelt. Ema on leppinud lapse aeglasema arenguga. Temalt ei oodata neid oskusi, mis tavalistelt 5-aastastelt. Ta on omamoodi.

Osa rasedusaja hirmudest on täide läinud. Laps vajab aeg-ajalt haiglaravi. Õed on pidanud venna tõttu paljust loobuma. Samas pakub 5-aastane laps perele palju rõõmu.

Pesamuna on kogu pere silmatera, kõigi lemmik. Kõik hoolitsevad tema eest. Neil on ühine huumorisoon. Poeg ei suuda kõigest rääkida, aga ta saab asjadest aru.

Mira räägib, et maailm oleks kõigile palju parem koht, kui õpiksime leppima erilisusega ja avastaksime, kui suur rikkus see on. Mirale teeb nüüd nalja, kuidas ta ei osanud raseduse ajal aru saada, et see on eelkõige tema laps, mitte dauni sündroomiga laps.