Nii nagu 1991. aastal mõtlevad Lääne analüütikud hirmuga sellele, mis saab, kui Vene riik kokku kukub, nii nagu kunagi kukkus kokku NSV Liit. Mis saab, kui riik laguneb seestpoolt, nii nagu see juhtus 1991. aastal?
NLiidu kokkukukkumine oli Lääne jaoks ühelt poolt ootamatu, teiselt poolt tülikas. Vähesed riigijuhid oskasid prognoosida suure riigi kadumist üleöö ja veel vähesemad tervitasid seda entusiasmiga. Sellest ajas pärineb USA toonase presidendi George H. W. Bushi kuulus „Chicken Kiev’i” kõne, milles ta hoiatas Ukrainat liidust lahku löömise eest. See kõne peegeldas ühtlasi Läänes levinud arvamust, et NLiidu lagunemist suudetakse ära hoida, kirjutab Rutgers’i ülikooli politoloogia professor, Vene ja Uraina poliitika asjatundja Alexander J. Motyl väljaandes The Hill.
Samalaadne suutmatus uskuda võimatut valitseb tänapäeval. Eurasia Groupi analüütik Ian Bremmer on olukorra sõnastanud nõnda: „Möödas on ajad, mil Venemaa sõja eesmärgid seisnesid ainult Ukraina „desnatsifitseerimises ja demilitariseerimises”. Möödas on ka ajad, mil USA ja liitlaste valitsused piirdusid sellega, et aidata Ukrainal kaitsta oma suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust.” Ja edasi: „Tulemuseks on uus külm sõda Venemaa ja tema vastaste vahel – sõda, mis tõotab olla vähem globaalne kui tema 20. sajandi eellane, kuid samas ka vähem stabiilne ja etteaimatav.” Bremmer prognoosib mitmeid ootamatuid muutusi, aga Venemaa lagunemine nende hulka ei kuulu.
Samas on aga Venemaa lagunemine võimalik, ja mitte ainult võimalik, vaid ka tõenäoline. Mida varem Lääs selle mõttega harjub, seda parem – ja mitte seetõttu, et seda õnnestub ära hoida, vaid põhjusel, et sel on kaugeleulatuvad tagajärjed terve maailma jaoks.
Putin usub, et kõik Venemaa probleemid on seotud Läänega. Nõukogude juhtidel oli samasugune arvamus. Tegelikkuses oli aga riigi nõrkus seotud kehva poliitilise ja majandusliku süsteemi ning riigijuhtide tehtud vigadega.
Nõukogude totalitarism ja plaanimajandus olid piisavalt head, et rahvast kokku ajada sellisteks megaprojektideks nagu industrialiseerimine, kollektiviseerimine ja sõda (mille käigus suri miljoneid inimesi), aga see ei töötanud kaasaja ühiskonnas. Mihhail Gorbatšovi perestroika oli mõeldud selleks, et vigast süsteemi muuta, selle asemel et kõiges Läänt süüdistada. Vastupidi – Gorbatšov uskus, et ühiskonna avamine Läänele aitab selle päästa. Nõukogude Liit aga lagunes, sest Gorbatšov hävitas kommunistliku partei, hävitades sellega totalitaarse võimu tugipunkti ning võimaldades mitte-Vene vabariikidel otsida pääseteed lagunenud süsteemist iseseisvuse kaudu.
Putini fašistlik Venemaa pole vähem kehv. Võimu hüpertsentraliseerimine ühe arvatavalt irratsionaalse liidri kätte koos suurusehullustusega on retsept riiklikuks lagunemiseks, samas kui bürokraadid püüavad ellu jääda impeeriumi laiendamise ning välispoliitika katastroofi olukorras.
Just Putin ja väike seltskond temale sümpaatseid sõpru otsustasid Ukrainasse tungida, määrates sellega tuhanded Vene sõdurid varajasele surmale ja paljastades müüdi Venemaa jõupingutustest võimsa sõjaväe ülesehitamisel. Korruptsioon õitseb sellistes tingimustes, samas kui võime teostada reforme majanduses ja poliitilikas kaob saamatu ja korrumpeerunud bürokraatia mõju all.
Kui Venemaa Föderatsioon laguneb, on selle põhjuseks süsteemile omased pinged ja nõrkused, Putini suutmatus hoida riiki koos ja eliiti õnnelikuna ning katastroofiline mõju Venemaale, mida avaldas tema idiootne otsus tungida Ukrainasse armeega, mis polnud selliseks seikluseks valmis. Lääne sõjaline ja majanduslik abi Ukrainale on tugevdanud Ukrainat ja parandanud sõjategevust, kuid praegu Venemaad mõjutavad lagunemisprotsessid toimuksid ka siis, kui Lääne abi oleks olnud minimaalne.
Sarnaselt 1991. aastaga on Vene Föderatsiooni piirkonnad ja mitte-vene autonoomsed vabariigid sunnitud ise hakkama saama, kui nad on tunnistajaks Venemaa poliitilise ja majandusliku süsteemi kokkuvarisemisele. Kuumadel 1990ndatel oli juba „iseseisvumiste paraad”, 2020ndatel aastatel tuleb veel üks selline. Venemaa Föderatsioon võib laguneda kümneks või enamaks väiksemaks riigiks, millest ainult ühte nimetatakse Venemaaks. See muudab Euraasia olemust igaveseks.
Seda protsessi peatada pole ilmselt enam võimalik. Kui Lääs peaks homme kõigist sanktsioonidest loobuma, lagunemine pidurdub, kuid ei peatu. Protsessi aeglustamine võib olla veel hullem kui lasta sellel juhtuda. Mida pikem on lagunemine, seda suurem on hind inimeludes. Kõik, mida Lääs saab ja peab tegema, on valmistuda tõenäoliseks tulemuseks: meile tuttava Venemaa kadumiseks.
