Vene muusik FACE ütleb sotsiaalmeedias välja kogu tõe Ukraina sõja kohta ehk selle, mis ta venelasena asjast arvab.
Järgneb arvamus:
Minu nimi on Ivan Drjomin, rohkem tuntud lavanime FACE all, rahvuselt olen venelane, kogu oma täiskasvanud elu siiani olen elanud Venemaal, kus sündisin. Alates Venemaa ja Ukraina sõja algusest on paljud minult küsinud, miks ma midagi ei räägi? Miks ma vaikin?
Tahan teile rääkida, mis minuga viimase kahe nädala jooksul juhtus. Minu vastus on lihtne – olin šokis, olin lihtsalt tuim, jah, ma ei suuda siiani uskuda, et see juhtus ja jätkub praegu. Asjaolu, et minu riik on sellega seotud, et inimesed, kellega ma olin sõber, „mõistvad” seda ja mõned isegi kiidavad heaks. Inimesed, kellega ma naabermajas elasin, inimesed, kellega käisin ühes toidupoes.
Ja veel hullem on see, et teisel pool on riik, mida ma samuti väga armastan, väljund kogu endisele NSVL-ile, peaaegu ainuke vaba kant, mis siin piirkonnas eksisteerib. Mul on alati olnud hea meel Ukrainasse tulla. Jah, piiril tuli kogeda raskusi, kuid lõpuks võeti mind alati soojalt vastu kui oma. Odessa, Harkov, Dnipro, Kiiev, kõigis neis linnades olen käinud, enamikus isegi mitu korda. Alati oli väga lahe, eriti 21. sügisel, see reis jääb mulle meeskonnaga igaveseks meelde ja ma väga loodan, et kohtume veel korra.
Kes on süüdi, et see juhtus?
Ma tahan, et te teaksite minu arvamust.
Esiteks on süüdi Vene riik. Ma tean, mis inimesed nad on. Peaaegu seitse aastat võitlesin võimudega oma muusikaprojekti ellujäämise eest oma kodumaal. Kaotasin, kaotasin lahingu, aga mitte sõja. Need inimesed ei suutnud mulle kunagi näkku öelda, et ma olen nende vaenlane. Nad nimetavad end vene vaimu kandjateks, aga on võõraste rahatähtedega kinni makstud argpüksid. Nad askeldavad su selja taga, loobivaid kaikaid kodaratesse, ähvardavad korraldajaid ja toimumiskohti ning räägivad siis meediale, et sina oled valetaja. Olen muusik, proovisin lihtsalt muusikat teha ja seda esitada, aga isegi see on tänapäeva Venemaal peaaegu võimatu.
Keda saab veel süüdistada?
Süüdistada tuleb enamikku meie inimestest. Need inimesed, kes ei mõtle oma peaga. Need inimesed, kes nüüd rõõmustavad „Z” tähe üle. Kui teid vaid näeks mu vanavanaisa, kes läbis kogu sõja Berliinini välja ja sai Suvorovi ordeni. Kui ta teaks, et 75 aasta pärast leiutate uhkusega oma haakristi ja peate end Euroopa vabastajateks, rünnates varahommikul reeturlikult vennasriiki, mis on territooriumilt meie omast 28,5 korda väiksem, siis ta pigem laseb end maha kui jätkab teie eest võitlemist.
Keda saab veel süüdistada?
Mind, kogu intelligentsi, kogu põlvkonna häält, kõiki muusikuid. Selle eest, et keegi meist polnud piisavalt julge. Selle eest, et suutsime rohkemgi, aga kartsime või olime liiga laisad. Selle eest, et mõistsime tegelikku olukorda liiga hilja.
Lõpetuseks tahan välja tuua kolm asja.
Esimene asi: kutsun meie riiki ja sõjaväge mõistusele ning lõpetama linnade ja elude hävitamine vennasrahva territooriumil.
Teine asi: ma vabandan kogu ukraina rahva ees nende kannatuste pärast, mida meie riik on teile põhjustanud. Ma palun vabandust meie riigi, enda ja meie inimeste eest, sest keegi peab seda tegema ja lihtsalt nii juhtub, et see raske liisk langeb alati minusugustele inimestele, sest tõelisel kurjusel ei ole kunagi julgust isegi iseendale tunnistada nende endi pahategusid.
Ja kolmas asi, mis puudutab konkreetselt mind ja minu karjääri:
Vene kunstnikuna mind nüüd praktiliselt ei eksisteeri, kodanikuna ka. Ma ei hakka enam Venemaale makse maksma, lahkusin ja enam Venemaale ei tule, Venemaal ma enam kontserte ei anna. Miks? Kuna mind ja mu lähedasi aeti välja, aeti välja oma kodust, oma maalt, ajas välja teie riik, mida ma lõpuks sellest sekundist keeldun tunnistamast enda omaks, ja ajasid välja meie inimesed, kes ei hooli absoluutselt millestki, seni, kuni raha jätkub võileiva jaoks.
Kunagi saab Venemaast vääriline riik, kus on kaasaegse ja mõistliku mentaliteediga inimesed, kuid täna see kahjuks nii ei ole. Loodan kunagi näha oma perekonda, näha oma publikut, laulda oma rahvale vene keeles. Ja ma usun, et see juhtub. Sest meeldib see teile kõigile või mitte, aga Venemaa tulevik kuulub minusugustele, mitte teiesugustele. Venemaa tulevik on inimesed, kellel on käes pintslid ja mikrofonid, mitte automaadid granaatidega. Venemaa tulevik – see on mõtted ja vabadus. Venemaa tulevik – see oleme meie.
Ei sõjale. Vabadus Ukrainale. Vabadus poliitvangidele. FACE.
View this post on Instagram
