Ukraina lõunaosas Mariupoli linnas elav naine on kirjutanud sotsiaalmeediasse pihtimuse, milles annab teada, et sureb varsti. Ta lisab, et kõik ootavad surma.
Mariupoli naise Nadežda sotsiaalmeedias avaldatud pihtimus on siin:
Ma käin pommirünnakute vahepeal õues. Ma pean koeraga jalutama. Ta kiunub pidevalt, väriseb ja peidab end mu jalge taha. Ma tahan kogu aeg magada. Minu korrusmajadest ümbritsetud hoov on vaikne ja surnud. Ma ei karda enam ringi vaadata.
Vastas põleb saja viienda maja sissepääs. Leegid on neelanud viis korrust ja närivad aeglaselt kuuendat. Toas põleb tuli õrnalt nagu kaminas. Mustad söestunud aknad seisavad ilma klaasideta. Nendest langevad nagu keeltest välja leekidest näritud kardinad. Vaatan seda rahulikult ja hukule määratuna.
Olen kindel, et ma suren varsti. See on päevade küsimus. Selles linnas ootavad kõik pidevalt surma. Ma lihtsalt soovin, et see poleks liiga hirmutav. Kolm päeva tagasi tuli meie juurde mu vanema õe poja sõber ja ütles, et tuletõrjes oli otsetabamus. Päästjad hukkusid. Ühel naisel rebiti maha käsi, jalg ja pea. Unistan, et mu kehaosad jäävad paigale, isegi pärast õhupommi plahvatust.
Ma ei tea miks, aga see tundub mulle oluline. Kuigi teisest küljest neid sõjategevuse ajal ikkagi ei maeta. Nii vastas meile politsei, kui nad tänaval kinni püüdsime ja küsisime, mida teha sõbra surnud vanaemaga. Nad soovitasid ta rõdule panna. Huvitav, kui mitmel rõdul lebavad surnukehad?
Meie maja Miri prospektil on ainus, mis pole saanud otsetabamust. Sellest möödusid kaks korda mürsud, mõnes korteris purunesid aknad, kuid ta peaaegu ei saanud viga ja tundub teiste majadega võrreldes õnnelik.
Kogu hoov on kaetud mitmekordse tuha-, klaasi-, plasti- ja metallikildude kihiga. Püüan mitte vaadata raudset eset, mis laste mänguväljakule lendas. Ma arvan, et see on rakett, aga võibolla miin. Mind ei huvita, see on lihtsalt tüütu. Kolmanda korruse aknas näen kellegi nägu ja võpatan. Tuleb välja, et ma kardan elavaid inimesi.
Mu koer hakkab ulguma ja ma saan aru, et nüüd tulistavad nad uuesti. Seisan päeval tänaval ja ümber valitseb vaikus nagu surnuaial. Seal pole autosid, hääli, lapsi ega vanaemasid pinkidel. Isegi tuul on surnud. Siin on ikka mõned inimesed. Nad lebavad üleriietega kaetuna maja küljel ja parklas. Ma ei taha neid vaadata. Ma kardan, et näen kedagi, keda ma tunnen.
Kogu elu mu linnas hõõgub nüüd keldrites. See näeb välja nagu küünal meie sektsioonis. Kustutada see – pole midagi teha. Mingi vibratsioon või tuuleiil ja saabub pimedus. Püüan nutta, aga ei saa. Mul on kahju endast, oma perest, abikaasast, naabritest, sõpradest. Lähen tagasi keldrisse ja kuulan seal koledat rauast ragistamist. Kaks nädalat on möödas ja ma ei usu enam, et kunagi oli üks teine elu.
Mariupolis istuvad inimesed jätkuvalt keldris. Iga päevaga on neil raskem ellu jääda. Neil pole vett, toitu, valgust, nad ei saa isegi õue minna pideva tulistamise pärast. Mariupoli elanikud peavad elama. Aita neid. Räägi sellest. Andke kõigile teada, et tsiviilelanikke tapetakse jätkuvalt.
