Soome naine Anna otsustas kaks aastat tagasi märtsikuus oma abikaasaga, et on kodus isolatsioonis niikaua, kuni koroona pandeemia läbi saab.
Nad on jätkuvalt isolatsioonis. Nad pole selle kahe aasta jooksul kohtunud isegi oma täiskasvanud tütrega. Ainus lähikontaktne on olnud Anna eakas ema, kes elab lähedal. Temagi on olnud terve koroona aja isolatsioonis, vahendab Iltalehti.
Kõik kolm kuuluvad koroona riskigruppi ehk neil on sellised haigused, mis võivad kaasa tuua raske haigestumise. Nad on käinud arsti juures vaid äärmisel vajadusel.
Muidu palju suhelnud 50-aastasele Annale olid esimesed nädalad isolatsioonis väga rasked. Ta armastab kokku puutuda teiste inimestega. Samas ta üllatus, kui kiiresti ta uue eluviisiga kohanes. Nüüd hirmutab see, et temast saab erak. Ta on abikaasaga nii harjunud praeguse koroona-ajaga.
Praegu hirmutab Annat see, kui isolatsioon peaks lõppema. Ta pole teistega kokku puutunud ja kardab, et kui see juhtub, siis haigestub raskelt.
Anna abikaasa jäi kodutööle kohe 2020. aasta märtsis. Anna ise praegu palgatööd ei tee. Õnneks on abikaasa tööandja vastu tulnud, nii et ta ei pea töökohal käima. Toit tellitakse koju kulleriga. Kotid jäetakse välisukse taha.
Ära on harjutud tellimisega veebi kaudu apteegist ja poodidest. Mõnede asjade ostmisel on palutud tuttavate abi. Selgi juhul on ostud jäetud välisukse taha, et ei oleks lähikontakti.
Enne koroonat käis Annal kodus palju külalisi, kellest osa jäid ööseks. Nüüd, kui külalisi pole enam käinud, on kodus saanud asju sorteerida nii, et pole pidanuid neid kohe tagasi panema. Asjad on saanud laiali jätta.
Varem kulus abikaasal tööle ja tagasi sõidu peale päevas üle kahe tunni. Nüüd on abikaasal tänu kaugtööle vaba aega rohkem kui varem, kuigi ka tööpäevad on veninud pikemaks. On saanud tegeleda kodu korrastamisega.
Anna käib abikaasaga väljaspool kodu vaid kõndimas. Kodu on vaikse koha peal, nii et teiste inimestega ka õues palju kokku ei puututa. Kui keegi tuleb vastu, siis minnakse tänava teisele poolele.
Anna tunnistab, et kui varem oli talle oluline, et ta teistele meeldiks, siis nüüd enam mitte. Ta ei mõtle enam teiste peale, vaid kuidas endal ja tervisel on parem.
Isolatsiooni esimesel aastal kohtus Anna oma tuttavatega ühe kaupa õues hoovis. Isegi külma ilmaga saadi kokku ja aeti juttu. Siis jäeti need kohtumised ära, aga suheldakse telefoni teel.
Anna leiab, et on telefonis palju sõbralikum kui varem. Kahe aasta jooksul on mõnedest sõpradest saanud veelgi lähedasemad. Jutuajamised on üha pikemad. Mõnede sõprade ja tuttavatega on aga juttu vähemaks jäänud. Distantsilt ei saa kõiki suhteid hoida sellisena nagu need olid varem.
Koroona ajal on ka pidu peetud. Mõned külalised on olnud kohal, teised ühenduses interneti teel. Igaüks jõi sama šampust ning sõi kooki ja soolaseid toite, aga omas kodus. Emade- ja isadepäeva on samuti peetud nõnda kaugühenduse kaudu.
Isolatsiooni algul mõtles Anna hirmuga sellele, mis saab tema paarisuhtest. Ta mõtles, kui kaua jaksab tema abikaasa tema nägu vahtida. Mure oli aga asjatu. Neil on kõik hästi sellest hetkest, kui nad teadvustasid, et ollaksegi kahekesi.
Neil on seljataga mitmeid ühiseid aastaid. Nad said hästi läbi juba enne koroonat, nii et isolatsioon probleeme ei tekitanud. Oma maja ja hoov on olnud suur õnn. Suures majas on igaühele piisavalt ruumi. Paljud raskem oleks siis, kui elataks korrusmajas. Seal oleks piiranguid raskem taluda.
Anna jaoks oli eelmine koroonatalv raskem kui praegune. Kuigi elu on hea ka isolatsioonis, pole see päris see, mis oli enne koroonat. Anna igatseb päris kokkusaamisi teiste inimestega. Et saaks teisi katsuda ja kasvõi kallistada.
Anna sõnul on tema tuttavad mõistnud tema olukorda ja sellega leppinud. Samas teeb talle meelehärmi see, kui keegi räägib, et pole kaua aega saanud karaoket laulda või midagi muud ette võtta. Samas tunnistab Anna, et teistel on palju suuremaid asju, millest on tulnud koroona ajal loobuda.
Isolatsioon on aidanud Annal rohkem omi mõtteid mõelda. Enne koroonat selleks eriti aega polnud. Ta sai äsja 50-aastaseks ja selles eas katsetavad paljud naised midagi uut. Anna aga vaatab rohkem enda sisse. Ta on õppinud ennast tundma paremini kui varem.
Anna pole otsinud oma probleemidele leevendust sotsiaalmeediast. Sellel on ka põhjus, sest ta leiab, et sotsiaalmeedias ei suudeta end vaos hoida. Teda hirmutab, kuidas koroona-aeg on inimeste meelsust muutnud.
Nii on Anna läinud mitmete tuttavatega tülli, kuna nood ei tunnistanud üldse koroonat. Hiljem said mõnedest tuttavatest vaktsiinivastased. Anna leiab, et kõigil on õigus oma arvamuseks, aga teisi ei saa ohtu seada.
Anna ja tema abikaasa on võtnud kõik vaktsiinid, kuigi Annal on mitmed allergiad. See oli ette teada ja vaktsineerimisel oldi väga ettevaatlikud.
Vahel aga tekib Annal hirm ja tunne, et kõik pole käinud ühtemoodi koolis ning lugenud samu õpikuid. Teda häirib vaktsineerimise vastasus ja koroona eitamine, mis näitab ülimat isekust ja ükskõiksust.
Kui koroonapiiranguid on aja jooksul kaotatud, on Anna ja tema abikaasa jäänud endiselt isolatsiooni. Neil pole veel plaani, millal nad oma vabatahtliku isolatsiooni lõpetavad ja teistega kokku saavad. Anna tunnistab, et see aeg on hirmutav. Hirmu teevad ka koroona uued variandid, mis avastatakse alles siis, kui nad on hakanud juba levima. Praegu on teada, et vaktsiinid kaitsevad raske haigestumise eest ja et uute variantidega võivad nakatuda ka vaktsineeritud.
Anna on mõelnud ka selle peale, mis saab siis, kui tööandja sunnib abikaasa töökohale kohale minema, kui nad tahaks veel kodus isolatsioonis olla. Selline olukord võib peagi tulla. Samas loodab Anna, et küll asjad lahenevad.
