Režissöör Moonika Siimetsa tegi filmi eestlaste elust Soomes – „Kaks tundi õnneni”. Ta räägib, et film pidanuks juba mitu aastat tagasi valmis saama, aga väga raske oli teha – pandeemia sõitis sisse.
Siimets räägib, et teisel põlvkonnal, Soome läinud eestlaste lastel on kõige keerulisem: nad pole eestlased ega soomlased. Neist saavad lõpuks väga tublid soomlased.
Soomes elab paarkümmend tuhat eesti last. Siimets räägib intervjuus Maalehele, et ei tea, kas inimesi annab programmiliselt tagasi tuua. See on meie jaoks kadunud põlvkond…
Emakeeleõpetaja ütleb filmis, et Soome riik hoiab teda elu lõpuni tööl, peab seda lepingu järgi tegema. Inimese eest on hoolitsetud, ta ei pea oma töö pärast muretsema. Eestis see nii ei ole…
Soomes on ka probleeme. Näiteks koolis ei ole kerge minna õpetaja jutule, kui teise nahavärviga õpilased sind kiusavad. Õpetajad ei oska midagi ette võtta, isegi kui sul on õigus.
