Noortel ei tohiks vanus rasestumist takistada, aga sellele vaatamata on noortel rasestumine üha keerulisem. Arvatakse, et see võib olla kemikaalidest.
Soome paar, 28-aastane Emma ja 32-aastane Ilpo tahaks saada lapsi, aga neil pole see õnnestunud. Nad on üritanud last saada poolteist aastat, aga tulemusteta, vahendab Yle.
Neljal paaril viiest peaks rasestumine õnnestuma aasta jooksul pärast rasestumisvastaste vahendite ärajätmist. See tähendab, et igal viiendal paaril on Soomes raskusi lapse saamisega.
Möödunud aastal tehti ligi 13 000 kunstliku viljastamise protseduuri. Kunstlikult viljastatud laste arv on Soomes kasvanud kolmandiku võrra võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga.
Päris lastetuks jääb ligi 5 protsenti neist, kes tahaksid last saada. Need numbrid aga kasvavad järgmistel aastakümnetel, kui viljakus ühiskonnas langeb.
2040ndatel aastatel võib enamus paare vajada viljakusravi, leiab rahvatervise professor Shanna Swan, kes on üks maailma juhtivaid lastetuse uurijaid. Tema väitel on käsil suurim viljakuskriis, mis võib ohustada kogu inimkonna tulevikku.
Lastetus võib tuleneda mehest, naisest, või siis mõlemast. Iga neljanda viljatu paari osas põhjust ei leitagi. Räägitakse seletamatust lastetusest.
Teadmata põhjusega lastetus üha kasvab ja põhjust ei teata. Emma ja Ilpo puhul on samuti nii, et lastetuse põhjus pole teada. Nad elavad ja toituvad mõlemad tervislikult, aga sellest pole abi olnud.
Viljakuse langus hämmastab isegi teadlasi. Põhjus pole selles, et naised saavad lapsi üha vanemas eas. Uuringute järgi on noorte meeste sperma kvaliteet järsult halvenenud. Kuivõrd see on juhtunud kõigis lääneriikides, on püütud leida ühendavat tegurit. Põhjus võib olla kemikaalides.
Näiteks leidub kahjulikke ftalaate pea kõigis plastiktoodetes joogipudelitest kuni mänguasjadeni. Teatud ftalaatide kasutamine on Euroopa Liidus keelatud mänguasjades ja kosmeetikas. Kahtlustatakse, et ftalaadid rikuvad hormonaalset tasakaalu.
Maailmas on kasutusel sadu tuhandeid eri kemikaale, aga neid uuritud on väga vähe. Näiteks ravimite puhul on kontroll väga tugev, aga kemikaalide puhul mitte.
Kodudes on palju märkamatuid kemikaale. Näiteks on diivaneid töödeldud süttimisvastaste ainetega, mis imenduvad organismi. Rõivaste töötlemiseks kasutatakse eri aineid. Plastist nõud eritavad kemikaale.
Viimasel ajal kasutatakse palju tähelepanu ftalaatidele, mida kasutatakse plastiku pehmendamiseks. Ftalaatidega kokku puutunud poistel on tuvastatud madalam testosterooni tase. Nad käituvad vähem mehelikult.
Meestel pannakse viljakus paika juba loote-eas. Eriti raseduse esimesel kolmandikul, kui suguelundid hakkavad arenema. Kui meestel tuvastatakse viljatus, võib põhjus olla 20-30 aasta taguses ajas. Tüdrukutel on samuti munarakud olemas juba sündides ning neist arenevad uued looted. Ehk siis naise munarakud on välja arenenud juba tema ema emakas. See tähendab, et peaks uurima praeguste vanaemade saadud kemikaale. Kuivõrd ahelad on viljakuse puhul nii pikad, on rasked teha vahet, mis on pärilikud ja mis keskkonnaga seotud põhjused.
Probleem on ka selles, et läbi uurimata keemilisi ühendeid sisaldub pea igas tootes. Ja kui mõni aine asendatakse tootes mõne teisega, võib ka see teine osutuda hiljem ohtlikuks. Kaasaja ühiskonnas puutub inimene paratamatult kokku suure hulga kemikaalidega.
