Soome kirjanik ja riigi kunstinõukogu esimees Juha Itkonen avaldas sotsiaalmeedias terava piirangute-vastase arvamuse, milles juhib tähelepanu, et piirangud ei sõltu enam vajadusest ja neist on saanud poliitika tegemise vahend.
Itkoneni arvamus on järgmine:
Iga soomlane peaks olema mures selle pärast, mis meie riigis praegu toimub, olenemata sellest, kui mures nad on pandeemia praeguses staadiumis koroona pärast isiklikult.
Piirangud inimeste eludele ja legaalsele äritegevusele on vastuvõetavad, kui need on hädavajalikud. Nüüdseks on aga selgunud, et suhteliselt lühikese ajaga on neist saanud poliitikakujundajate rutiin ja vähemalt osaliselt lemmiktööriist. Samuti on selgunud, et mõned valijad armastavad piiranguid, mistõttu tahetakse neid pakkuda. Erinevatest seisukohtadest küpsetavad poliitikud kompromissi, mida seejärel rahvale tutvustatakse. Tervisekaitsele tuginedes muudetakse ühiskondlikku kokkulepet meelevaldselt ja ametivõimu kasutades, seejuures on sotsiaal- ja terviseministeerium kogu valitsuse vedurina täiesti peatamatu. Ministeeriumi pime ideoloogia ületab ekspertide laiapõhjalise konsensuse ja isegi ministeeriumi kui ekspertorganisatsiooni seisukohad.
„Piirangute kaotamine nõuab kindlat teaduslikku baasi,” ütles vastvalitud pere- ja põhiteenuste ministri asendaja. Kas hakata piiranguid kaotama? Piirangute seadmine seevastu käib alati kiiresti ja väga nõrga teadusliku baasiga. Rõhuasetusest tuleb välja uus norm. Piirangutest on saanud tavapöärane olukord, piiranguteta elust aga ilus unistus, milleni ehk jõutakse, kui kodanikud on kuulekad ja head ning otsustajad on armulised ja olukord soodne – libedust ei tohi enam olla, et tervisekeskustes ei peaks inimesi kipsi panema. Kahtlustatakse, et „inimesed tormavad söögikohtadesse nagu vasikad karjamaale”.
Ausalt: kelle arvates ei taheta siin külma teha? Õnneks on näha tarku sõnavõtte ja väljaütlemisi, aga kuidas on võimalik, et seda käimasolevat riigipöördekatset, vähemalt mingil määral, nii lihtsalt ignoreeritakse? Miks on Soome pandeemia praeguses staadiumis, kui kõik soovijad on kolm korda vaktsineeritud, omikroniga on kogu olukord oluliselt muutunud ja prognoosid intensiivravi osakondade täitumise kohta pole täide läinud? Detsembris praeguste piirangute kehtestamisel kasutatud argumentide valguses tuleks piirangud nüüd üsna kiiresti kaotada.
Veel üks küsimus: kuidas saab Soome seda endale lubada? Piirangute leevendamist ühe joogitunni ja istekoha kaupa peetakse arukaks, vastutustundlikuks ja riskivabaks, kuigi kaotatud töökohtadel, saamata jäänud maksutuludel ja pankrotistunud ettevõtetel on lisaks inimlikule hinnale loomulikult ka väga käegakatsutav rahaline hind. Edaspidi on mõttetu oodata samalaadset äritegevust valdkondades, mida teatavasti saab piiramatult piirata meelevaldselt. Ja ometi oleks seda miljardiraha vaja eriti muu hulgas tervishoiu võimekuse parandamiseks – uued intensiivravi osakonnad ja igati parem valmisolek järgmise pandeemia puhuks!
Kui aga juttu on piirangutest, siis tundub, et raha on odav. Sa ei pea isegi sellele mõtlema. Kümne miljoni eest tellitakse kunagi kuue nädala pärast kooliõpilastele kodutestid, kuigi neist pole eriti kasu pandeemia kontrollimisel – kui otsuste tegemine põhineks kindlal teaduslikul baasil, oleks sellega testide tellimisel arvestatud. Siin tehti aga just nimelt poliitikat. Sotsiaal- ja terviseministeerium sai kodutestid, sest ta ei suutnud valeargumentide ja sotsiaalse survestamisega läbi suruda koolide distantsõpet. Sedagi reklaamis sotsiaal- ja terviseministeerium kui ainsat vastutustundlikku võimalust ja tembeldas silmagi pilgutamata koolide kontaktõppe kaitsjad inimeste tervisega mängivateks mänguriteks. Kuid isegi need hirmujutud ei realiseerunud. Helsingi põhikoolides ei ole jaanuaris puudumistes olnud olulisi erinevusi võrreldes eelmise aasta jaanuariga.
Mis on hirmu hind? Aga hirmu levitamise oma? Seda ma siin mõtlen, ja päris palju kardan.
