Soome sõdur võttis 1944. aastal teise ilmasõja ajal liiga suure koguse Saksa metafetamiini sisaldavaid Pervitini energiapille.

Soome sõdur Aimo Koivunen lootis, et need tabletid annavad talle nõukogude sõdurite eest põgenemiseks energiat, mida nad ka tegid, aga ta liikus liiga kiiresti oma üksusel eest, eksis ära ja seikles üksi kaks nädalat Soome põhjaosas, vahendab Daily Mail.

Selle aja jooksul läbis ta jalgsi üle 300 milomeetri, käis otsaga ära nõukogude sõjaväelaagris, astus maamiini otsa, mis rebis otsast tema parema jala ja oli lõpuks poolpaljas, süües toorest linnuliha, kuni ta lõpuks leiti.

See uskumatu lugu oli 1944. aasta märtsikuus, mil nõukogude rünnaku vastu võidelnud Soome oli liidus Saksamaaga. 27-aastane Aimo oli kolmepäevasel luureretkel nõukogude tagalas koos rühma Soome sõduritega. Nad sattusid 18. märtsi hommikul kell 10 peale nõukogude patrullile ning pidid pärast seda pidevalt edasi liikuma.

Tekkis tulevahetus ja Aimo üksus pidi taanduma suusatades läbi lume, et pääseda piiramisrõngast. Algul liikusid nad kiiresti edasi, aga Aimo kippus maha jääma. Üksus oli silmist kadumas ja nõukogude sõjaväelased lähenesid, mistõttu pidi Aimo midagi ette võtma.

Aimo võttis rinnataskust purgi Pervitini tablettidega – see oli metamfetamiin, mis mõeldud Saksa sõduritele lisaenergia andmiseks. Aimo käes oli terve rühma kogus tablette ja ta kummutas need kõik suhu, kuna kinnastega oli väga raske ühte tabletti kätte saada. Ta sõi ära peotäie tablette ning need andsid tohutus koguses energiat, mistõttu oli tal lihtne nõukogude sõdurite eest minema pääseda.

Ta mitte ainult ei pääsenud minema nõukogude sõdurite eest, vaid sai kätte ja jättis seljataha oma rühma liikmed. Rühma liikmed said aru, et Aimoga on midagi valesti, kuna ta nägi viirastusi. Aimolt võeti igaks juhuks ära relvad. Pärast seda oli Aimol mälus lünk ja kui ta teadvusele tuli, siis oli ta üksi, ilma relvadeta ja ära eksinud.

Ta oli ära eksinud ja ihuüksi 15-kraadises külmas ning tal polnud aimugi, kuidas oma väeosa juurde jõuda. Nagu Aimo hiljem oma mälestustes kirjeldas, olid järgmised 7 päeva küllalt udused. Ta oli pidevas liikumises ja nägi hallukaid. Ta mäletab, et rääkis vahepeal endamisi kodustega, siis suusatas ta öö otsa tulukese suunas, mille ta arvas olevat valgustatud majakese, aga mis hiljem osutus Põhjatäheks. Ta oli võidelnud ka libahundiga, mis hiljem osutus puuoksaks.

Toidu valmistamiseks sulatas mees lõkke peal lund ja tegi omale männiokastest suppi. Kõige meeldejäävam hetk oli see, kui ta suusatas laagri suunas, mille ta arvas olevat soomlaste oma, aga mis osutus nõukogude laagriks, kus olid needsamad sõdurid, kelle eest ta oli põgenenud.

Aimo suusatas otsejoones läbi nõukogude sõjaväelaagri ja tekitas sellega segadust, kuna arvati, et ta on oma mees. Ta märkis, et nägi laagris vaenlase sõdureid, kes liigutasid end laisalt eemale tema teelt. Lõpuks saadi laagris aru, et Aimo pole oma mees ja teda asuti jälitama. Järgnes Aimo jaoks tema elu kõige hirmsam põgenemine üle külmunud soo ja läbi männimetsade.

Pärast päev läbi kestnud suusatamist õnnestus Aimol nõukogude sõjaväelased maha raputada ja ta leidis metsast ühe majakese. Ta läks sisse ja otsustas end soojendada. Uimases olekus aga süütas Aimo tule keset tuba. Pärast seda jäi ta magama, kui maja tema ümber põles. Lõpuks õnnestus tal põlevast majast välja saada, enne kui sattus mahajäetud sakslaste laagrisse. Aimo aga ei teadnud, et põgenevad sõdurid olid selle mineerinud.

Kõigepealt astus ta maamiini otsa, mis purustas peeaegu tervenisti tema parema jala. Siis tahtis ta siseneda ühte majja ja avas ukse, pärast mida oli teine plahvatus ja ta lendas 10 meetrit eemale kaevikusse. Seal kaevikus veetis Aimo tema enda hinnangul umbes nädala 30-kraadises külmas. Ta tegi soojendamiseks lõket ja sõi toorelt ära linnu, mille oli oma kätega kinni püüdnud.

Lõpuks avastasid ta Soome sõdurid, kes ei suutnud teda kohe ära viia ning lubasid saata abi. Aimole üllatuseks tuldigi teda päästma ning ta viidi lähedalasuvasse haiglasse. Alles pärast seda sai ta teada, et oli olnud kadunud kaks nädalat ja läbinud maastikul üle 300 kilomeetri.

Kui Aimo haiglasse jõudis, lõi tema süda 200 lööki minutis, keskmine on 80 ringis. Ta kaalus kõigest 40 kilo.

Vaatamata läbielatule jäi Aimo ellu, ta lõi pere ja suri 71-aastaselt 1989. aastal. Tema poeg Mika meenutas, et isa polnud varem oma seiklustest midagi rääkinud, aga 1978. aastal pani oma loo kirja ühe ajakirja korraldatud jutuvõistluse jaoks. Ta sai teise koha.