Olukorras, kus Eestis ütles peaminister Kaja Kallas, et vaktsineerimata patsiendid võiks lükata ravijärjekorra lõppu, on Soomes sootuks erinev suhtumine. Seal ollakse valmis ravima kõiki patsiente võrdsetel alustel olenemata sellest, kas nad on koroona vastu vaktsineeritud või mitte, või kust nad tulevad. Soomes ollakse valmis ravima Eestist toodud patsiente, küsimusi esitamata.
Ilmekas oli juhtum oktoobrikuus, kus endise ministri ja parlamendi liikme Ulla-Maj Wideroosi südameoperatsioon lükati edasi koroonapatsientide tõttu. Enamus Soomes haiglasse sattunud koroonapatsientidest on vaktsineerimata.
Turu ülikooli keskhaigla intensiivravi osakonna juhataja Mika Valtonen ütles, et sai just telefonikõne Helsingi ja Uusimaa ravipiirkonnast, et sealt vastu võtta üks koroonapatsient. Ta oleks võinud ära öelda, aga ta ei teinud seda. Niisamuti ei küsinud ta, kas patsient on vaktsineeritud, kas ta suitsetab, kas ta tarvitab alkoholi või kas ta on ülekaaluline. Sellised asjad pole määravad, et otsustada, keda intensiivravile võtta, vahendab Helsingin Sanomat.
„Kõigil on õigus ravile,” ütles Valtonen. Seetõttu ei saa ta aru vaidlustest, kus väidetakse, et vaktsineerimata koroonapatsiendid peaks oma haiglaravi eest ise tasuma. Näiteks linnriigis Singapuris minnakse seda teed, kui alates 8. detsembrist esitatakse arve neile koroonapatsientidele, kes on teinud otsuse olla vaktsineerimata.
Kui Soomes nii tehakse, siis saaks patsiendile esitada keskmiselt 33 000 euro suuruse arve. Niipalju maksab keskmiselt ühe koroonapatsiendi intensiivravi, kui arvestada, et patsiendi intensiivravi ühe ööpäeva maksumus on 3000 eurot ja patsiendid on intensiivis keskmiselt 11 päeva. Ilma intensiivravita maksab koroonapatsiendi ravi haiglas keskmiselt 16 400 eurot.
Valtonen ütles, et vaktsineeritud ja vaktsineerimata koroonapatsientide eristamine on täiesti lubamatu – ja seda vaatamata asjaolule, et enamus intensiivravi koroonapatsientidest on vaktsineerimata. Alates septembri algusest on Turu haiglas olnud intensiivis 29 koroonapatsienti ja neist vaid 3 olid vaktsineeritud. Kõigil kolmel vaktsineeritul olid kaasuvad haigused ja nende keskmine vanus oli 70 aastat.
Valtoneni häirib viimase aja aruteludes see, et kaalukausile pannakse vaktsiinid ja inimese väärtus. Need on aga kaks täiesti erinevat asja. „Inimese väärtust ei saa siduda tema tehtud valikutega. Inimväärikus on puutumatu,” ütles Valtonen.
Sellele põhimõttele tuginevad ka intensiivravi arstide ühenduse uuendatud eetilised juhised, mille Valtonen on ühenduse juhina kirja pannud. Sama inimväärikuse puutumatuse põhimõte on kirja pandud ÜRO inimõiguste deklaratsiooni ja Soome põhiseadusesse.
See tähendab Valtonei väitel, et õigus ravile on igaühel. Seda ei saa mõjutada inimese sugu, päritolu, rahvus, keel, usk, ühiskondlik posititsioon, varaline seisund, eluviisid ega mingi muu tegur.
Võrdse ravi printsiipi järgiti ka siis, kui raviti Turu pussitajat. Mees pussitas 2017. aasta augustis möödakäijaid, kellest kaks surid ja 8 said vigastada. Pussitaja sai ise samuti vigastada, kui politsei teda jalga tulistas. Valtoneni väitel sai see mees haiglas samasuguse ravi nagu kõik teised. „Haigla pole kohtumaja,” lisas Valtonen.
Kui aga haiglakohtadest on puudus, siis talitatakse nii nagu iga sarnase juhtumi puhul. Kui kohtadest on puudus, siis võetakse ravile kõigepealt need, kel on parim tõenäosus ellu jääda. Samas tunnistas Valtonen, et eri riikides on eri tavad. Näiteks mõnedes katoliiklikes riikides võetakse algul kõik ravile. Ravi puhul järgitakse sellisel juhtul põhimõtet: first come, first served (kes ees, see mees).
Valtoneni väitel on sellisel puhul nii, et intensiivi satub inimesi, kel on väga väike ellujäämise lootus ja ravi ei saa need, kes võiksid ellu jääda.
Soome pole veel olnud sellises olukorras, et haiglaravi kohtadest oleks puudus tulnud. Rootsi oli eelmisel aastal sellise olukorra lähedal ja Soome pakkus Rootsile abi. Valtonen oleks valmis võtma patsiente vastu ka Eestist, kui olukord Eestis halveneb.
Arstide valikud ei puuduta ainult koroonapatsiente, vaid ka näiteks ravimeid ja ravivõimalusi. Nii näiteks tuleb teha valikuid vähipatsientide puhul, kelle ravi võib olla päris kallis. Tekib küsimus, kust läheb piir, kus ravi enam ei anta. Kas on õige anda patsiendile paar kuud lisa-aega, kui see maksab suure summa? Ühtede arvates oli tegemist inimese elus kõige tähtsamate kuudega, teised mõtlevad, mis selle raha eest oleks saanud.
Valtonen on nõus, et vaktsineerimata jätmine on vastutustundetu, aga sundvaktsineerimist ta ei poolda. Ta pooldab selliseid motivaatoreid nagu koroonapass. Selle oleks võinud kasutusele võtta juba kevadel. Kui näiteks Ruisrockile oleks pääsenud koroonapassiga, oleks paljud noored lasknud end ära vaktsineerida.
Valtonenil on kõigi jaoks oluline sõnum: „Kui ühiskond unustab tähtsaima põhimõtte ehk selle, et ka nõrgemate eest hoolitsetakse, siis unustatakse peamine põhimõte – inimlikkus. Sellisel juhul ollakse teel kuhugi mujale kui demokraatiasse.”
Valtoneni väitel on arsti peamine omadus haigetest hoolimine. Patsiendi surma pärast muretsemine on normaalne, aga sellesse ei saa kinni jääda, muidu muutub arst küüniliseks. Ainult küüniline arst võib mõelda, et surmad ei oma enam mingit tähtsust. Siis on arst kaotanud kõige tähtsama omaduse, patsiendist hoolimise.”
