Kuigi koroonavaktsiine peetakse enamasti ohututeks, on USA Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) teadlased Stephanie Seneff ja Greg Nigh siiski kokku pannud ülevaate mRNA koroonavaktsiini võimalikest kahjulikest kõrvalmõjudest, mida vahendab Rio Times.

Kõigepealt on mRNA vaktsiinide väljatöötamine erakordne mitmes mõttes. 2018. aastal avaldatud, Bill ja Melinda Gates’i fondi poolt toetatud väljaandes on vaktsiinid jaotatud kolme kategooriasse: lihtsad, keerulised ja pretsedenditud (varem proovimata). Lihtsad ja keerulised vaktsiinid on olemasolevad vaktsiinitehnoloogiad või nende edasiarendused.

Pretsedenditud vaktsiinid on aga selliste haiguste vastu, mille puhul pole kunagi varem olnud sobivat vaktsiini. Pretsedenditute vaktsiinide tõhususe tõenäosus on enamasti 2 protsenti III faasi kliiniliste katsetuste ajal. See tähendab, et selliste vaktsiinide puhul pole kiiret edu loota.

Arvestades seda on üllatav, et vaid kaks aasta pärast seda suudeti luua vaktsiinid, mille tõhusus on 90-95 protsenti. Selline suur tõhusus on peamine argument, mille põhjal on need vaktsiinid kasutusse võetud. Selline suur tõhusus ületab igasugused prognoosid ja seetõttu tuleks sellistesse tõhususe numbritesse suhtuda ülima ettevaatusega.

Lisaks on tekkinud mitmed küsimused seoses mRNA vaktsiinide väljatöötamisega, mis puudutavad nii ohutust kui tõhusust:

• Kas vaktsiinid stimuleerivad immuunreaktsiooni?
• Kas vaktsiinid tagavad pikaajalise kaitse?
• Kuidas SARS-CoV-2 muteerub?
• Kas oleme valmis vaktsiinidega seotud tagasilöökideks?

Meedia on väga palju tähelepanu pööranud koroonavaktsiinide revolutsioonilisele tehnoloogiale. Samas on tekkinud põhjendatud kahtlused, kuidas organism reageerib kehavälisele mRNA-le ja teistele vaktsiini komponentidele, mis mõjutavad organismi märgatavalt enam kui lihtsalt õpetades, kuidas toota antikehasid ogavalgu vastu.

Ravimifirmade Pfizer/BioNTech ja Moderna mRNA vaktsiinid põhinevad sarnasel ogavalgu kodeerimise tehnoloogial. See protsess on praegu muudetud sedavõrd lihtsaks, et on võimalik organismi viia DNA molekul. Modernal on veelgi suuremad plaanid, kuidas on võimalik inimesi ravida nii, et organism pannakse tootma vajalikke valkusid mitte ainult antikehade tootmiseks, vaid näiteks geneetiliste haiguste ja vähi raviks.

Luuakse uus platvorm, kus DNA on salvestav element, info-RNA (mRNA) on „tarkvara” ja RNA valgud on rakenduste harud. Sellise tehnoloogia võimalused on piiramatud. Tehnoloogia on muljetavaldav, aga selle mõjud organismi geneetilise koodi muutmisel võivad kaasa tuua täiesti ootamatuid kõrvaltoimeid, mis võivad olla kas ajutised või püsivad.

Iisraelis läbi viidud uuringust näiteks selgus, et pärast Pfizeri koroonavaktsiiniga vaktsineerimist suurenes inimestel vöötohatise (Herpes zoster) esinemissagedus. Selles uuringus jälgiti patsiente, kellel oli eelnevalt autoimmuunne põletikuline reumatoitartriit (AIIRD). Uuringus osalenud 491 patsiendist 6 puhul (1,2 protsenti) tuvastati pärast esimese või teise doosiga vaktsineerimist esimest korda vöötohatis. 99 patsiendist koosnevas kontrollgrupis vöötohatist ei esinenud.

Varasemad uuringud on näidanud, et omandatud immuunsuspuudulikkusega patsientidel on suurem oht haigestuda vöötohatisega. See võib viidata sellele, et mRNA vaktsiinid pärsivad inimese loomulikku immuunsust.

OGAVALGU TOKSILISUS

Praeguseks on selgunud, et koroonaviirus SARS-CoV-2 avaldab mõju veresoonkonnale, seda mitmetes elutähtsates organites nagu ajus.

Oma teadustöödes on Yuichiro Suzuki toonud välja argumendi, et ogavalk ise võib avaldada mõju veresoonkonnale koos mitmete kõrvaltoimetega. Lisaks on tuvastatud, et SARS-CoV-2 tekitab muutusi kopsude veresoonkonnas.

INSULT

Teadlased spekuleerivad, et muutused ei piirdu ainult kopsude veresoontega. Südame veresoonte kahjustus põhjustab südamehaigusi ja kahjustus ajus võib kaasa tuua insuldi.

Lisaks tõstab ogavalk vererõhku, mis tähendab, et südamekahjustus võib tekkida pärast koroonahaiguse läbipõdemist.

Lisaks leidsid teadlased, et sarnase reaktsiooni viirusega võib anda reaktsioon mRNA vaktsiinidele. Teadlased hoiatavad, et ogavalgul põhinevate mRNA vaktsiinide kasutamine võib nii lastel kui täiskasvanutel tuua kaasa pikaajalised tervisehäired.

Uuringutest tuli välja, et ogavalk ise võib põhjustada aju veresoonte kahjustuse. See seletab, miks koroonahaiguse tagajärjel esinevad närvisüsteemi vaevused.

Sellised näited on murettekitavad, sest mRNA vaktsiin sünteesib organismis ogavalku, mis võib samamoodi kahjustada elutähtsaid organeid nagu aju.

VÕIMALIK SIDE PRIOONHAIGUSTE JA NEURODEGENERATSIOONIGA

Prioonhaigused on närvisüsteemi haigused, mida põhjustab oluliste valkude häire, millest omakorda tekivad toksilised oligomeerid ja mille tulemuseks on närvirakkude kahjustus.

Kõige tuntum prioonhaigus on hullulehmatõbi, mis tabas Euroopas veiseid 1980ndatel aastatel. Prioonhaigused on enamasti kiire kuluga ja lõppevad surmaga.

J. Bart Classeni teadustöö kirjeldab, kuidas mRNA vaktsiinide ogavalk võib põhjustada prioonhaiguseid seoses omadusega haakuda paljude valkude külge ja nende muutumisega prioonideks. Idrees ja Kumar on toonud välja teadustöös, et ogavalgu S1 komponent toimib amüloidina ja moodustab toksilisi ühendeid.

PARKINSONI TÕVE ÕPPETUNNID

Teadlased on teinud kindlaks, et vaktsiini mRNA koguneb maksas ja põrnas, kahes organis, mis on seotud uitnärviga. Lisaks tekitavad vaktsiini katioonsed lipiidid põletiku. See tähendab, et mRNA vaktsiin loob ideaalse olukorras prioonide tekkeks ogavalgust ja nende transpordiks mööda uitnärvi ajju.

Uuringute järgi liiguvad prioonid ühelt elusolendilt teisele lümfisõlmedes, eriti aga põrnas. Prioonide tekkele aitab kaasa põletikuline protsess.

VIIRUSE LEKE

Internetis on olnud palju juttu sellest, kuidas vaktsineeritud inimesed on nakatanud neid, kes pole vaktsineeritud.

MIT teadlased Stephanie Seneff ja Greg Nigh toovad oma töös välja, et selline viiruse leke ei pruugi olla mingi vaktsiinivastaste vandenõu, vaid reaalne võimalus, mida ei tohiks tähelepanuta jätta.

Kuigi seda on raske uskuda, võib selline asi juhtuda, kui põrnas ühinevad ogavalgud teiste valkudega. Ravimifirma BioNTech poolt läbi viidud Pfizeri mRNA vaktsiini uuringust tuleb välja, et pole välistatud selline teisene kokkupuude vaktsiiniga. Selle juures on isegi välja toodud konkreetne olukord: „Meessoost pereliige või meditsiinitöötaja, kes on kokku puutunud uurimismaterjaliga sissehingamise või nahakontakti teel, annab selle edasi oma naissoost partnerile eostamise ajal.”

UUTE TÜVEDE TEKE

Ajakirjas Nature on avaldatud huvitav hüpotees, milles on kirjeldatud koroonahaigust vähipatsiendil, kes võtab vähivastaseid keemiaravi preparaate, mis suruvad alla loomulikku immuunsust.

Patsient pidas haiglas vastu 101 päeva, kuni suri viirusnakkuse tagajärjel. Patsient eritas viirust kogu selle 101 päeva vältel, mistõttu paigutati ta nakkuse leviku ärahoidmiseks alarõhu ja ventilatsiooniga isolatsioonipalatisse.

Haiglas oleku ajal raviti patsienti Remdesiviiri ja haigust põdenud inimeste vereplasmast saadud antikehadega. Pärast plasmaravi aga hakkas viirus kiiresti muteeruma ning tekkis uus dominantne tüvi, mis tehti kindlaks patsiendi ninast ja neelust võetud proovidega.

Katseklaasi eksperiment näitas, et see uus tüvi oli võimeline vastu panema haiguse läbi põdenud patsientide vereplasmast pärit antikehadele. Teadlased järeldasid selle peale, et antikehad olid tegelikkuses kiirendanud viiruse muteerumist, kuna patsient polnud võimeline tervenema nõrga immuunsuse tõttu.

Uuringu autoritel on seoses selle juhtumiga kaks muret, mis puudutavad mRNA vaktsiine. Esimene on, et nõrga immuunsusega patsientidel tekivad uued tüved, mis suudavad läbi murda vaktsiinide poolt tekitatud antikehadest, mistõttu muutuvad vaktsiinid kiiresti kasutuks.

Näiteks on vaktsiinid kaotanud 1/3 oma mõjust Lõuna-Aafrika tüve vastu.

Teine murekoht on see, mis saab nõrgenenud immuunsusega patsientist pärast vaktsineerimist. Nende organism reageerib küll vaktsiinile ja toodab antikehasid, aga need antikehad ei suuda haigusega võidelda pärast koroonahaiguse põdemist.

KOKKUVÕTE

Eksperimentaalseid mRNA vaktsiine on kiidetud kui väga kasulikke, aga neil võivad olla traagilised või isegi katastroofilised ettearvamatud tagajärjed. Paljud asjaolud nende vaktsiinidega on murettekitavad.

Ülevaate autorid märgivad, et välja on toodud vaid mõned murettekitavad asjaolud, mis võivad olla tõsised ja mis võivad ilmneda alles aastate või põlvkondade pärast.

Et vaktsiinide negatiivseid tagajärgi ära hoida, tuleks järgida järgmiseid nõuandeid:

• Koguda igakülgset infot mRNA vaktsiinide kahjulike kõrvaltoimete kohta ja seda ka hiljem kui kaks nädalat pärast vaktsineerimist
• Korduvalt testida antikehade taset vaktsineeritud elanikkonnal, eriti ogavalgu tekitatud antikehade osas
• Uurida tsütokiinide taset ja sellega seotud bioloogilist mõju
• Võrrelda omavahel mRNA vaktsiinidega vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste nakatumise taset ning haiguse sümptomeid, samuti võrrelda tulemusi autoimmuunhaiguste ja prioonhaiguste osas
• Uurida, kas vaktsineerimata inimene võib omandada lähedaselt vaktsineeritud inimeselt vaktsiinile omased ogavalgud
• Uurida, kas mRNA osakesed satuvad spermasse ja muunduvad cDNA plasmiidideks
• Loomkatsed, et uurida, kas vahetult enne viljastamist toimunud vaktsineermine võib anda järglastele edasi ogavalku kodeerivad plasmiidid, mis esinevad kudedes või geenides
• Laborikatsed, et uurida ogavalgu toksilist mõju ajule, südamele, munanditele ja teistele organitele

Autorid järeldavad oma töös, et avalikkuses on vaktsiinide võimalikku kasu/kahju suhet hinnatud väga heaks. Koos ülemaailmse hädaolukorraga on käivitatud ülemaailmne vaktsiinieksperiment. Samas tuleb eri riikides arvestada selle eksperimendi tulemustega, et uurida põhjalikumalt varem kasutamata tehnoloogiat. Tulevikus aga tuleks igasugusesse biotehnoloogiasse suhtuda suurema ettevaatusega.