Inimesed on hakanud pidama oma raskemaid eluperioode haiguseks, räägib Soome teadlane. Seetõttu on depressioonist saanud levinud haigus.
Praegu pannakse kiire tööelu või üksinduse puhul diagnoosiks depressioon ja hakatakse seda tablettidega ravima, kuigi lahendus võib peituda hoopis mujal kui tabletipurgis. Ühiskonna struktuursed probleemid pannakse depressiooni diagnoosiga inimese süüks, leiab Soome kultuuriajaloolane Annastiika Mäkilä.
Kümmekond aastat tagasi sai depressiooni diagnoosi üks Mäkilä tuttavatest. See oli üllatav, sest Mäkilä arvates polnud sel inimesel depressiooni. See teema jäi kripeldama ja Mäkilä hakkas depressiooni asja põhjalikumalt uurima. Selgus, et lühikese ajaga on arusaam depressioonist väga palju muutunud, vahendab Helsingin Sanomat.
Veel 1980-1990ndatel aastatel ei peetud depressiooni haiguseks. Kriis elus nagu lähedase või töö kaotus võis inimese aastaks voodisse aheldada. Seda ei peetud aga haiguseks, vaid üheks elu faasiks, mis möödub. Haiguseks peeti neid juhtumeid, mille puhul inimene sattus haiglasse.
Arusaam depressioonist hakkas aga muutuma eelmise aastatuhande lõpus. See kajastub ka statistikas: depressiooniga seotud haigushüvitiste hulk kahekordistus vahemikus 1993-2003.
Kasv ei tulnud sellest, et soomlased oleksid end halvemini tundnud, vaid sellest, et depressiooni hakati rohkem diagnoosima. Muutus sai alguses USA-st, kus võeti 1980. aastal kasutusele nn DSM III diagnoosi kriteerium. Soomes võeti see kasutusele 1987. aastal.
Nii näiteks lisandus 8 uut tunnust, mille põhjal sai depressiooni diagnoosi panna: söögiisu puudumine või suurenenud söögiisu, unetus või liigne unisus, psühhomotooriline kiirustamine või aeglus, vähene energia, väärtusetuse tunne, keskendumisraskused ja korduvad surmamõtted. Depressiooni sai diagnoosida, kui inimesel oli 4 tunnust ja need olid esinenud 2 nädala jooksul.
Lisaks kriteeriumide muutusele lisandus veel üks asi, mis võimaldas rohkem depressiooni määrata. See oli nn serotoniini hüpotees. Selle järgi oli depressiooni põhjuseks serotoniini puudus. Sellest omakorda tekkis arusaam, et on olemas haiguse nimega depressioon, mille puhul avalduvad teatud vaevused ja mille põhjus on bioloogiline ja mida on võimalik tuvastada.
Uue arusaama järgi hakati depressiooni puhul rohkem keskenduma vaevustele. Haiguse põhjustel polnud enam mingit tähtsust. Kui varem peeti depressiooni keskkonna või eluoluga seotud haiguseks, siis 1980-1990ndatel sai sellest inimese enda ajukeemiaga seotud haigus. Ühtlasi tähendas see seda, et üha enam soomlasi sai depressiooni diagnoosi.
Pärast seda saabus ka ideoloogiline muutus: kui varem peeti depressiooniks raskeid juhtumeid, siis nüüd sai depressioonist haigus, mis võib esineda ihaühel. Depressioonist sai levinud haigus.
Mäkilä leiab, et muutusel on nii positiivne kui negatiivne külg. Positiivne on see, et vaimsele tervisele pööratakse rohkem tähelepanu. Vaimse tervise probleemidelt on kadunud stigma, neist juletakse rohkem rääkida. Depressioonist on sanaud levinud haigus.
Aga see – haiguse lai levik on ka negatiivne asi, kuna depressiooniks peetakse igasugust kehva enesetunnet või eluraskusi. Põhjuseks on liigne keskendumine diagnoosile. Selleks, et abi saada, vajavad ravisüsteem, koolid ja kindlustusfirmad diagnoosi. Näiteks tööalase kurnatusega ei saa jääda haiguspuhkusele, aga kui panna depressiooni diagnoos, siis on see võimalik.
Ühtlasi paneb see mõtlema, kas väsimus ja kurbus on ebanormaalsed. Praegusel ajal peetakse normaalseks seda, kui inimene on kogu aeg täies elujõus, rõõmus ja efektiivne. Vastasel korral pannakse diagnoos.
Üks asi veel muutus seoses depressiooni diagnoosimise kriteeriumide muutusega: üha vähem pööratakse tähelepanu sotsiaalsetele ja ühiskondlikele teguritele. Paljud struktuursed probleemid nagu inimeste vähene kaasatus, rassism või tööelu probleemid on muutunud inimeste vaimse tervise probleemideks.
Näiteks kui inimene on kogenud terve elu enda ümber rassismi, on selge, et see tekitab masendust. Kas seda peaks aga ravima tablettidega, või on vaja mingeid muid muutuseid. Sama nähtus on koroonakriisi puhul, kus distantsõpe ja kokkusaamiste piiramine on suurendanud noortel rahulolematust. On selge, et noored tunnevad end halvasti, kui peavad olema üksi kodus. Kas seepärast on vaja hakata neil depressiooini ravima, või on vajalikud muud ühiskondlikud muutused.
https://www.hs.fi/hyvinvointi/art-2000008056909.html
