Paljude inimeste jaoks on Soomes raske koorem, kui nad teavad, et on kedagi teist, näiteks oma lähedasi koroonaga nakatanud. Tegelikkuses aga ei peaks end keegi teise nakatamise pärast süüdi tundma.

Kuigi kõik räägivad, et ennast süüdistada teise nakatamises ei saa, on ometi raske olla, tunnistab 75-aastane soome naine, kes nakatus koroonaga novembrikuus. Ta nakatas teadmatult oma meest, kes on siiani koroonaga haiglas, vahendab Helsingin Sanomat.

Naine räägib, et tunneb end nii süüdi, et on hakanud teisi inimesi kartma. Mees teda ei süüdista, ta süüdistab end ise. Ta ei suuda uskuda, et oli nii rumal, et läks sellisesse kohta, kust sai nakkuse.

Soomes on ametlikult koroonat põdenud 48 500 inimest. Kõik nad on saanud nakkuse kelletki teiselt. Koroona tagajärjel on surnud üle 700 inimese. Süükoorem võib olla raske kanda.

Kõik end siiski süüdi ei tunne. On ka neid, kes leiavad, et pole süüdi teiste elus või surmas. Oma meest nakatanud soomlanna püüab ka nii mõelda, aga ei suuda. Kui talle öelda, et me kõik oleme pandeemia ohvrid, siis hakkab ta nutma.

Terviseameti peaarst Hanna Nohynek kinnitab, et keegi ei peaks end teiste nakatamises süüdi tundma. Koroonast on niipalju teada, et nakatamist on väga keeruline vältida. Pole näiteks teada, kui palju viirust üks või teine inimene eritab. Teada on, et nakatunu eritab viirust juba mõned päevad enne haigusnähtude ilmnemist. Paljud nakatavad teisi veel enne, kui ise teavad, et on nakatunud.

Nohynek ja tema abikaasa on samuti haiguse läbi põdenud. Ta räägib, et elu on sageli ebaõiglane. Kõike ei suuda inimene kontrollida ja tagajärgedega tuleb õppida elama. Kergesti leviv nakkushaigus on üks sellistest asjadest.

Soome naine, kes oma meest nakatas oli saanud nakkuse koorilaulu proovis. Seal hoiti vahesid, aga ei kasutatud maski. Ta räägib, et nad olid mehega väga ettevaatlikud kogu kevade, suve ja sügise. Kui koroona olukord oli novembris veidi parem, siis leiti, et võib korraldada koorilaulu proovi ja naine läks sellega kaasa. Keegi ei osanud arvata, et ühel oli koroona. Mõned päevad peale proovi helistas koorijuht ja teatas, et kõik on nakkusega kokku puutunud. Koroonaproov sai antud järgmisel päeval ja tulemus selgus veel päev hiljem.  Juba siis arvas naine, et ka mees on nakatunud. Temal tuvastati koroona mõned päevad hiljem.

Naine ise põdes koroonat suhteliselt kergelt. Ainult ühel ööl oli halb olla, aga ta isegi ei mõõtnud palavikku. Mehel läks halvemini, ta viidi kiirabiga haiglasse. Algul tundis ta end hästi ja ta saadeti haiglast koju. Siis aga tema tervis halvenes. Ta viidi üle teise haiglasse, kui peaks olema vaja intensiivi. Seda mees ei vajanud, aga talle anti lisahapnikku. Haigus nõrgestas meest nii, et ta on olnud kolm kuud voodihaige. Mees on olnud kümmekond aastat seljavigastuse tõttu ratastoolis. Koroona-eelse seisundi taastamine võtab aega veel 9 kuud. Mees pole pessimist, aga pikk haigus on hakanud teda rõhuma. Naine loodab, et mees pääseb koju, aga kuivõrd mees on kogukas, siis naine temaga üksi hakkama ei saa. Naine eriti meest haiglasse vaatamata minna ei saa, aga nad helistavad paar-kolm korda päevas.

Naine on otsinud oma süütundele leevendust psühhiaatri juurest, aga sellest polnud eriti abi ja ta lõpetas selle ära. Oma sõpru ei tahaks ta samuti häirida. Tal võiks olla keegi südamesõber, aga sellist tal kahjuks ei ole. Naine tunnistab, et õhtul uinub hästi, aga ärkab öösel vastu hommikut. Peas keerlevad koledad mõtted ja enam und ei tule.

Psühholoog ja kognitiivne psühhoterapeut Katja Myllyviita räägib, et naise puhul on tegemist nn ellujäänu süütundega. See on süütunne, mida põevad sõjas või õnnetuses ellujäänud ja mille põhjuseks on teiste surm. Myllyviita väitel on süütunne hea, kui see aitab parandada inimese käitumist. Kui aga sündmusi ise mõjutada ei saa ja inimene end süüdistab, siis võib kergesti tekkida häbi. Inimene arvab, et on vale ja halb.

Mõned inimesed tunnevad end rohkem süüdi kui teised, aga teadlased ei tea, millest see tuleb. Sel võivad olla pärilikud põhjused. Enamasti arvatakse, et süütunne on õpitud. Suuremat süüd tunnevad pere vanemad lapsed, kuna neid on pandud väiksest peale teiste eest vastutama.

Myllyviita väitel on süütunne hea, kui see muudab inimese aktiivsemaks ja aitab teda edasi. Vastutajad sageli mõjutavad sündmusi ja võtavad vastu väljakutseid. Aga kui end tunda süüdi asjades, mida pole võimalik mõjutada, siis mõjub süütunne enesetundele halvasti. Süütunne suureneb siis, kui tunneme end abitute ja võimetutena.

End süüdi tundev soome naine tunnistab, et on hakanud kaotama huvi asjade vastu. Kui veel sügisel tundis ta huvi koroona-uudiste vastu, siis nüüd enam mitte. Ta üritab mõelda, et pole ainus, kellega nii on juhtunud, aga see eriti ei lohuta. Teda vaevab see, mis ta mehele tegi. Teda oli hoiatatud.

Inimeste eraldumine ja teiste vältimine tulevad psühholoog Myllyviita väitel sellest, et inimene häbeneb. Häbi tuleb arvamisest, et teised mõistavad inimese hukka samamoodi nagu inimene seda ise endaga teeb. Samas pole teised tavaliselt nii karmid kui oleme ise. Aitab rääkimine, aga siin oleneb, kellele oma asjadest rääkida.

Häbi on probleemiks siis, kui keegi teine ütleb, et probleemi pole, aga see ei mõju. Inimene oleks nagu teises dimensioonis. Ta hakkab mõtlema, et teised ei saa asjadest aru. Sellisest süütundest vabanemine nõuab järjekindlat tööd. Endale tuleb sisendada, et tegemist polnud asjaga, mida oleks saanud ise mõjutada. Võib mõelda nii, et see oli saatus.

End süüdi tundev soome naine räägib, et rahustab end väljas liikudes ja metsas kõndides. Siis pääseb ta mõneks ajaks oma mõtetest. Aga siis tuleb jälle meelde: miks ta pidi minema sinna kooriproovi. Olukorda parandaks see, kui mees saaks koju. Ta loodab, et jaanipäevaks on mees kodus ja kõik unustatud.

Myllyviita sõnul võib nii mõelda tuleviku kohta, aga veel parem oleks endaga sotid selgeks teha nüüd ja praegu. Lääne inimene on harjunud pikka aega mõttega, et asjad lähevad nii nagu peab. Samas elus ei pruugi alati nii olla. Pandeemia on hea näide selle kohta.

Vahel aitavad haigus ja surma piiril käimine mõista, kui hea on elada. Et elu on väärtus omaette, kuigi ei pruugi saada kõike, mida tahad. Ei tasuks niipalju mõelda sellele, mis saab suvel, kui kõik on läbi, vaid mis omab tähendust just nüüd ja praegu.

Soome naine räägib, et tunneb rõõmu sellest, et päevad lähevad pikemaks ja valgust on rohkem. Vaktsiinid tulevad ja töötavad. Kui lumi sulab, saab minna taas rattaga sõitma.

https://www.hs.fi/hyvinvointi/art-2000007793093.html