Kuigi Soomes on kodutute arv viimastel aastatel vähenenud, on neid ikka tuhandeid. Pooled kodututest elavad Helsingi piirkonnas, Helsingi linnas oli neid eelmisel aastal ametlikel andmetel 1534.
Tuhande Helsingi elaniku kohta on kodutuid 2,8. Turus on vastav suhe 2,2 ja Espoos 1,8. Kodutute hulka arvestatakse väljas või ajutises majutuses elavad inimesed. Nende hulka arvestatakse ka vabadusse pääsenu vangid, kel pole elukohta. Samuti on kodutud need, kes ööbivad ajutiselt sugulaste või tuttavate juures, vahendab Helsingin Sanomat.
Helsingis on ligi 100 ajutust majutuskohta, aga need on kõik enamasti täis. Hädamajautuses elavad mehed ja naised eraldi, seetõttu on raske kodututel paaridel, kes tahaks koos magada.
Helsingis Hietaniemi hädamajutuses on kohtade arvu vähendatud seoses koroonaga. Lisaks on tekitatud kohti mujale. Kuigi kohtade arv on suurenenud, siis neid kõigile ei jätku. Hietaniemi majutuskohas on kohti 45 ööbijale, Alppikulmas ligi 40-le ja alla 29-aastastele mõeldud majutuskohas Nuoli vaid viiele. Lisaks on olemas öökohvik Kalkkers, mis asub Helsingi Kurvis ja kus saab tooli peal istudes öö mööda saada.
Helsingis tegutseb ühendus Vailla vakinaista asuntoa -yhdistys (VVA, tõlkes Ilma kindla elukohata ühendus), mille esindajad sõidavad öösiti autoga ringi ja pakuvad abi kodututele. VVA töötajate väitel on kodutuid tegelikult rohkem kui ametlikud numbrid näitavad. Hädamajutust oleks vaja praegusega võrreldes poole rohkem. Kella 21 ajal õhtul pole Helsingis enam vabu voodikohti.
Kõige enam leiab kodutuid Helsingis peavaksali ja Kamppi bussijaama ligidalt. Kodutud ööbivad lisaks trepikodades, tualettides ja lahti olevates avalikes ruumides. Suvel ja sügisel leiab kodutuid Helsingi ümbruse metsadest ja laste mänguväljakutelt.
Soomes on kodutute arv vähenenud alates 2013. aastast. Eelmise, 2020. aasta lõpus oli Soomes ametlikult 4341 üksi elavat kodutut. Seda on 259 võrra vähem kui üle-eelmisel aastal. Pikaajaliste kodutute arv aga eelmisel aastal kasvas esimest korda alates 2008. aastast – neid tuli sadakond juurde. Pikaajaline on iga neljas kodutu, neid on 1054. Pikaajalised kodutud on need, kes on olnud kodutud vähemalt aasta või korduvalt kolme aasta jooksul.
Kodutuse põhjused on enamasti sotsiaalsed ja tervislikud, mis on seotud alkoholi ja narkootikumide või võlgu jäämisega. Noorte osakaal kodutute hulgas on 20 protsenti, alla 25-aastaseid kodutuid on 850. Noorte kodutus pole viimase aastaga muutunud. Alates 2015. aastast on aga noorte kodutus kaks korda vähenenud.
Kodutute migrantide hulk vähenes aastaga 133 võrra ja see oli 2020. aastal 963. Kõiki kodutuid ei suudeta üle lugeda, näiteks jäävad välja Euroopa Liidu riikidest saabunud inimesed ja kolmandatest riikidest saabunud ilma dokumentideta inimesed.
Viimastel aastatel on suurenenud naiste ja noorte osakaal kodutute hulgas. Kodutuid naisi on ametlikult 1190. Kodutute hulgas on palju on Baltimaadest tulnud ehitajaid – neil on olemas töökoht Soomes, aga tööandja pole neile andnud majutuskohta.
Uus kodutute kategooria on madalapalgalised ja ettevõtjad. Varem on olnud oht jääda kodutuks madalapalgalistel, migrantidel ja alko- või narkoprobleemiga inimestel. Tööinimene võib jääda kodutuks, kui töö järsku lõppeb ja sissetulek kaob ära. Kui üürimaksetega jäädakse jänni ja inimene jääb võlgu, siis öeldakse elamispind üles. Kõiki koroona mõjusid pole veel näha. Kui inimesed kaotavad töö praegu, siis ilmnevad tagajärjed mõne aja pärast.
Hietaniemi kodutute ööbimiskohas on ööbimine tasuta ja sinna pääsevad täisealised Helsingi inimesed. Üks elanikest on 62-aastane Enska, kes on varem korduvalt istunud varguste pärast vanglas. Mees räägib, et ööbimiskohas on parem kui tänaval. Ta on veetnud 22 aastat oma elust Sukeva ja Sörnäineni vanglates. Noorena tarvitas ta alkoholi, nüüd enam mitte. Ta oli purjus peaga pannud oma jala bussi ratta alla.
Öökohvik Kalkkersist käib läbi 50-70 inimest. Seal pakutakse teed ja õhtusööki. Kalkkersisse mahub tavaliselt sisse, kui tulla varakult kohale. Hiljem tulijad saadetakse ukselt tagasi. Üks kodust ilma jäänud narkomaanidest paar räägib, et on kerge öelda, et loobu narkootikumidest, kui sõbrad ja tuttavad tänaval ikka ja jälle pakuvad. Selleks, et narkoprobleemidest lahti saada, oleks vaja oma elamist. Üks naine ütles, et on loomulikult halb valik hakata narkootikume tarvitama, aga miski selleks sunnib. Keegi pole lapsena unistanud sellest, et saada narkomaaniks.
https://www.hs.fi/kaupunki/art-2000007769515.html
