Mida soomlased kahetsevad enne surma? Paljud kahetsevad näiteks seda, et ei veetnud lähedastega piisavalt palju aega. Osa inimesi kahetsevad oma käitumist, et ei klaarinud lähedaste inimestega suhteid, räägib surmaeelse hooldekodu juhataja.

Üks mees tõusis just voodist üles. Ta mõtleb selle peale, kas on piisavalt elu jooksul teisi inimesi aidanud. See mõte rõhus teda surivoodil: ta oli teinud ainult oma tööd ja kogenud elus palju, aga nüüd mõtles ta selle peale, kas on teisi piisavalt aidanud, vahendab MTV.

Voodiveerel istunud mees mõtles selle peale, kas ta oleks saanud teisi rohkem aidata, sest selleks oli võimalusi olnud. See mõte rõhus meest elu lõpuni, räägib hooldekodu juhataja Riikka Grå.

Riikka on elukutselt sotsiaalpsühholoog ja sotsiaalterapeut, samuti hooldekodu Koivikko juhataja. Surmaeelses hoolekodus veedab inimene oma viimased päevad: vahel nädalaid, vahel mõne päeva.

Kui inimene on juba mineku peal, siis ta enam rääkida ei jaksa. Enne seda aga võib inimesel olla veel palju, millest rääkida, kui lamad voodis ja enam liikuda ei jaksa. Siis on inimestel rohkem aega oma mõtete jaoks. Paljud inimesed kahetsevad enne surma.

Kahetsuse teemasid on väga palju. Inimesi painab see, et liiga vähe aega sai veedetud pere liikmetega, kuigi nad olid kallid. Paljud kahetsevad seda, et ei julgenud teha elus olulisi asju, kuigi oleks saanud veel õnne nautida. Kurbus tuleb ka sellest, kui saadakse aru, et elu on läbi ja midagi enam teha ei jõua. Aeg on see, millel on võim, räägib Riikka.

Üks naine oli soetanud suvila ja mõtles, et töötab veel mõne aasta, küll on aega veel pensionil olla. Siis on aega suvilas olla ja seda nautida. Sellist aega aga kunagi ei tulnud. Naine ütles siis targad sõnad: ära ela siis, kui oled pensionil, ela nüüd. Seda ta kahetses. Ta oli teinud kõvasti tööd, aga unustanud, et neid häid aastaid ei pruugi enam tulla.

Osa inimesi rabavad kõvasti tööd ja elavad nii kokkuhoidlikult, et seda elu lõpus kahetsevad. Teisest küljest võib majanduslik olukord olla elu jooksul nii kehv, et unistuste reise koos perega ei saa kunagi ette võtta.

Inimestel on palju unistusi, mis ei täitu. Siis on palju neid, kes on muudkui edasi lükanud: et küll saab siis, kui lapsed on suured ja omaette elama kolinud.

Küllap teab igaüks, et igapäevased väiksed asjad on elus tegelikult kõige olulisemad. Lähedased inimesed ja suhted lähedastega on lõpuks need, millele mõeldakse. Mõnedele võib tunduda, et aega ei ole, aga seda hiljem kahetsetakse.

Osa inimesi kahetseb oma käitumist, et ei klaarinud suhteid teatud inimestega. See võib olla lõpus väga koormav. On neidki, kes loodavad, et teine inimene annab või palub andeks. Osa ootab enda juurde inimest, kes kunagi ei tule.

Inimeste vahel on palju sellist, millest ei räägita, aga mis jääb inimest painama. See on eluga leppimine: et kõike pole võimalik teha. Vahel on aga liiga hilja. Mõnesid asju ei saa elu lõpus enam ära korraldada. Olulisem võib olla see, et lõpp oleks talutav. Seetõttu tuleks suhted ära klaarida nüüd ja kohe. Enamasti on need elus kõige olulisemad asjad.

Riikka räägib, et pole veel kedagi kuulnud kahetsemas, et oleks pidanud tegema rohkem tööd, kuigi töö on paljude jaoks oluline ja selle järgi inimesi määratletakse.

Üks patsient vaatas elu jooksul tehtud pilte ja tunnistas, et neid on hea vaadata. Samal ajal imestas: ma olin elu jooksul nii kena, kuidas ma seda varem ei märganud. See patsient tunnistas, et polnud end elu jooksul piisavalt hinnanud.

Üks naine kahetses enne surma, et polnud oma keha eest rohkem hoolitsenud. Et oleks rohkem pidanud laskma end hellitada ja masseerida. Oleks võinud kasvõi küüsi värvida. Naisel tulid pisarad silma, kui vabatahtlik töötaja värvis tema küüsi. Need olid liigutavad hetked.

Mõned on mõelnud elu jooksul, et kui saaks veel mõned kilod vähemaks, siis saab kanda teatud rõivaid. Või et kui näeks noorem välja, siis oleks rohkem rahul. Enne surma võib välimus olla ängistav, kuna muutused on hästi näha.

Üks noor naine rääkis, et on väga raske sellisena olla, seetõttu ei soovi ta kohtuda enam sõprade ega lähedastega. Paljud ei soovi end pildistada lasta.

Need, kes on oma välimuse eest hoolitsenud, tahavad, et nende juukseid sätitaks. Mõnedel käib kohal juuksur.

Paljud inimesed näevad surmaeelses hooldekodus vaid surma. Seal on aga ka palju muud: on aega mõtiskleda ja meenutada, teha endaga teatud lõpparve. Igaüks peaks olema lahkem oma elu suhtes. Paljud leiavadki põhjuse suhtuda endasse armastuse ja mõistmisega. Nõudlikkus oma keha suhtes kaob ajaga.

Inimene peaks õppima end armastama nüüd ja praegu. Et ei elaks oma elu teiste järgi, vaid kooskõlas oma sisemise ja välise minaga. See on selline finiš, milleni paljud ilmselt elu jooksul ei jõua. Aga kuhu on võimalik jõuda, mõtiskleb Riikka.

Paljud teevad oma otsused ja valikud selleks, et keegi teine seda soovib või tahab. Ema, sõbra või ühiskonna arvamus võib olla nii hirmutav, et midagi muud teha ei söanda. Hiljem võidakse aga seda kahetseda.

Kui inimene on julgenud otsustada, julgenud tegutseda, kuigi see oli raske, siis on inimesed oma viimastel hetkedel rahulikumad. Kui inimene elab kooskõlas iseendaga ja on sel teekonnal ka teiste vastu hea, siis on tunne lõpus rahulik.

Kui aga inimene seab oma sammud teiste järgi või teiste meeleheaks, siis on nad lõpus nii kurvad, et neid on võimatu lohutada. Sellised asjad jäävadki inimesi painama.

Riikka küsib tavaliselt siis patsiendilt, kas oled lõppude lõpuks olnud iseenda peremees. Sellele vastatakse enamasti jaatavalt. See, kui elus on olnud midagi halba, ei muuda kogu elu veel halvaks.

Hea elu on see, kui inimene kiidab heaks selle, mis elus on juhtunud. Sellise heakskiidu kaudu väheneb kahetsus, kui asju veidi eemalt ja perspektiivis vaadata. Mõeldes, et selline see elu siis oli.

On mõttetu kaaluda ja arutleda, mis oleks saanud kui oleks teistmoodi teinud. On lihtne mõelda, et mõni valik oleks võinud tuua parema elu, kuigi see pole teada. Olulisem on mõelda sellele, mis on elus olnud erakordset. Kui vahel pole suutnud muutusi ette võtta kartusest riski võtta, on ikkagi otsused tehtud parema äranägemise järgi. Sel hetkel oli see parim otsus.

Kui inimene ei suuda kuulda võtta oma sisemist häält, siis lõpuks hakkab ta tegutsema teiste tahtmise järgi. Sellisel juhul võib väline pilt olla ilus, aga inimene pole rahul iseendaga. Need on inimeste jaoks sageli rasked teemad. Seetõttu tuleb selliseid asju delikaatselt arutada.

Kui asjad välja öelda, siis toob see kergenduse isegi siis, kui see toimub elu viimastel meetritel. Kui asjadest räägitakse ausalt, on lohutav see, kui vähemalt keegi teine kuulis. Teisest küljest on ka neid inimesi, kes viivad oma rasked asjad hauda kaasa.

Inimesed püüavad sellega kaitsta oma lähedasi, mitte rikkuda nende tuju ja jätta neile rasket koormat. Samas on hea, kui elu üle saab olla uhke ja rõõmus. Teistele piisab ka sellest, kui valitseb tasakaal elu ja valikute vahel.

Riikka räägib, et ei tea sellist, kellel oleks olnud sajaprotsendiliselt superelu. Oma eluga võib olla rahul ka siis, kui elu jooksul juhtus nii häid kui halbu asju. Hea ja halb käivad käsikäes. Need ei välista seda, et inimene tunneb, et on elanud head elu.

Kui pere koguneb lahkuva lähedase juurde, siis öeldakse tavaliselt palju häid sõnu, mis jäävad edasi elama. Surivoodil ei kahtese keegi seda, et on olnud hea oma lähedaste suhtes.

Üks hooldekodu patsient kuulutas söögilauas, et on elus proovinud kõike ja ei kahetse midagi. Mõnes mõttes ongi enne surma kahetsemine mõttetu. Elu on elatud, valmis, mõelda tuleks järgmise faasi, suremise peale. Osa on juba noorelt valmis elust lahti laskma, mis on ehmatav. Kui küsida selle noore käest, kas midagi jäi pooleli, siis vastatakse, et ei, kõik on valmis. See on imelik, kuna paljud eakadki ütlevad, et nii palju asju jäi veel pooleli.

Riikka peab kahetsust tekitatud tundeks. Kui oma tegusid võrrelda teatud väärtuste või nõuetega, siis võib tekkida süütunne. Oma valikuid hinnates võib lõputult kahetseda, aga inimene võiks olla leebem enda suhtes. Öelda, et kõike sai proovitud. Ja et minu elu oli selline.

Nüüd ja praegu ei tea keegi, mis on õige ja mis väär. Vahel tuleb lihtsalt julgeda elada. Siis on elul mingi väärtus. Ei ole vaadatud oma elu kõrvalt. Kui talitada vastavalt olukorrale parimal viisil nii enda kui teiste jaoks, siis ei oleks vaja kahetseda. Süüdistamise asemel võiks mõelda, et alati kõike ette ei tea. Lihtsalt tuleb olla julge.

Olulisem oleks oma elu vaadata nii, et tegin arukaid ja vahel mitte nii arukaid otsuseid, aga tegin asju ja olin iseenda peremees. Ja nüüd on see hetk, kui kõik on valmis. Kahetsemine ei muuda surma lihtsamaks, vaid see lisab hirmu ja ängistust. Süüdimõistmine ja karmus on kõige kurvemad asjad, mida inimene võib endale enne surma teha.

Aeg läheb muudkui edasi, ühtki minutit, tundi ega päeva enam tagasi võtta ei saa. Seda teavad kõik, aga sellega on raske leppida. Samas aga peavad inimesed sellega arvestama, et ükskord on piir ees. Keegi ei tea ette oma päevade arvu. Seetõttu on hea arvestada sellega, et kõik on siin maailmas ajutiselt.

Inimene võiks mõelda, millist elu ta tahab elada. Mis on elus oluline ja mismoodi oleks võimalik elada nii, et oleksin kooskõlas iseenda ja ümbritsevaga. Et ei peaks oma elu kõrvalt vaatama. Seegi on elu eest hoolitsemine, kui haarata kinni võimalustest ja loota oma võime peale teha parimaid võimalikke otsuseid. Kuna tulevikku keegi ette ei tea.

Kui teha seda, mis vajalik, julgeda vastutada, aga ka haarata kinni võimalustest, siis on inimene vähemalt püüdnud. Nii kaua kuniks on elu on ka võimalusi. Võib proovida uuesti ja üha uuesti. Õige aeg elada on just nüüd. See on nii, leiab Riikka.