Soomes on levinud arvamus, et õnnelik kooselu eeldab seksi vähemalt kaks korda nädalas. Uuringud näitavad aga, et tegelikkus on sellest kaugel.
Soome seksielu kaardistava Finsexi viimase, 2015. aasta uuringu andmetel seksivad alla 35-aastased soomlased keskmiselt 1,5 korda nädalas, keskealised kord nädalas ja üle 55-aastased kaks korda kuus, vahendab Helsingin Sanomat.
Kahe seksikorrani nädalas ei jõua uuringute andmetel Soomes ükski vanusegrupp. Kust siis tuleb arusaam, et õnnelikuks kooseluks on vaja seksida vähemalt kaks korda nädalas?
See tuleb välja Finsexi uuringust, kus küsitakse muu hulgas, mitu korda nädalas tahaksid olla seksuaalvahekorras, kui see oleks sinu otsustada. Seksuaalvahekorrana lähevad arvesse nii seks partneriga, suuseks kui käega rahuldamine. Vastanud meestest 69 protsenti ja naistest 47 protsenti pooldab kahte korda nädalas. Vähemalt korra nädalas tahaks seksi 85 protsenti meestest ja 65 protsenti naistest.
Ühel või teisel põhjusel aga ei lähe soovid ja reaalsus omavahel kokku. Enamus inimesi seksib vähem kui oleks soovi.
Paarisuhetes on seksi roll suurenenud. Naistest pooled ja meestest üle poole sooviks rohkem seksuaalvahekordi, eriti on tõusnud seksisoovijatest naiste hulk. Põhjus arvatakse olevat selles, et tänapäeval peegeldab seks armastust. Kui partner soovib seksiga, tähistab see armastust, seetõttu peetakse tähtsaks seksi hulka.
Pole teada, kas inimesed tahaksid tegelikult ka seksida kaks korda nädalas, või on see ainult soov. Inimesed lähtuvad sageli sellest, et suhte alguses seksiti kaks korda nädalas ja see tundus hea. Samapalju tahetakse ka hiljem, kuigi tegelikkuses seksitakse vähem. Mõjutada võib ka varasem suhe, kus oli palju seksi. Mõeldakse, et kui noorena oli tore, miks siis hiljem mitte.
Põhjus, miks inimesed on kinni seksikordade arvus võib tulla ka sellest, et ollakse harjunud end teistega võrdlema. Nii võrreldakse omavahel sissetulekuid, samuti kehakaalu. Seksi puhul võetakse aluseks Finsexi uuring ja selle põhjal on meedias räägitud kahest korrast nädalas, mida peetakse normaalseks. Finsexi uuringute põhjal on kirjutatud artikleid alates 1970ndatest aastatest alates.
Uuringu tulemusi on tõlgendatud ja need on hakanud elama oma elu. See puudutab ka seksikordade arvu. 1970ndatel vastasid inimesed, et on seksuaalvahekorras keskmiselt kaks korda nädalas. Pärast seda on seksikordade arv vähenenud, aga arusaam normaalsusest on jäänud sellest ajast alates samaks.
Seksikordade arvust aga räägitakse rohkem seetõttu, et seda on kerge mõõta. Samas jäävad kõrvale teised seksuaalsuse vormid nagu hellitamine ja flirt. Suu- ja käeseksi peetakse samuti vähemoluliseks ja seda arvestatakse vähem ka küsitlustes. Seetõttu on tekkinud küsimus, mida üldse peetakse seksuaalvahekorraks. Seksuaalsus võib inimestel avalduda mitmel eri moel ja neid asju ei saa alati kordades mõõta.
Aga kui suhtes pole üldse seksi? Kuigi paljud soovivad seksida rohkem, on ka neid, ja seda eriti naiste hulgas, kes ei soovi üldse seksida. Abielunaistest ligi pooled on märkinud, et ei soovi tihtipeale üldse seksida, meeste hulgas on neid 10 protsenti.
Sageli arvatakse seksi puhul, et see on samasugune vajadus nagu nälg või janu. Samas jäetakse tähelepanuta, et seks pole kõigi jaoks samavõrra oluline. Seksi puhul tuleb välja ka paradoks: kuigi seda peetakse ühelt poolt loomulikuks asjaks, märgitakse teisalt, et selle nimel tuleb teha tööd. Paaridele antakse nõu, kuidas seksielu turgutada, et suhe püsiks. Seksi peetakse liimiks, mis paare omavahel seob. Kui see lõppeb, siis kummitab lahutus.
Seksisoovi puudumist on hakatud vaatama kui probleemi, mitte kui elu loomulikku osa. Pikas suhtes on erinevad faasid. Samas pole teada, miks on probleemiks just seksisoovi puudumine, mitte aga liiga suur seksisoov. Pole ka teada, mida seksisoovi puudumise all silmas peetakse – kas seda, et ei soovita suhtes olles seksida või on seksisoovi kadumise põhjustanud näiteks haigus.
Kas seksil on üldse tähtsust abieluõnne puhul? On märgatud, et õnnelikud paarid seksivad rohkem. Seksikordade arvu ja õnnelikkuse vahel on seos, aga see pole põhjus-tagajärg ahel. Neil, kel on hea suhe, on ka hea seksielu. Samas pole kindel, et suurem seksimine tagab õnnelikuma suhte.
Seks pole ainus heaolu mõõdik. Neist Finsexi uuringus kajastatud paaridest, kes polnud aasta jooksul kordagi seksinud, olid 10 protsenti ometi õnnelikud. Seksikordade arvust on suhtes tähtsam see, kas ja kuidas on võimalik oma elu kujundada ning soove täita.
Meediast tuleb palju murelikku kurtmist selle üle, et seksitakse liiga vähe kas siis väikeste laste, interneti või Netflixi tõttu. Taustal on kusagil ideaalne määr, milleni on vaja jõuda. Aga kui püstitada küsimus teisiti: milline on ideaalne seksikordade arv just selles suhtes? Inimesed oleksid rahulolevamad, kui ettekujutus paarisuhtest poleks nii standardiseeritud.
https://www.hs.fi/hyvinvointi/art-2000007686858.html
