Eesti filmirežissöör Veiko Õunpuu taotles Soomes 1990. aastal poliitilist varjupaika. Teisel pool Soome lahte ootas teda karm reaalsus.
Praegu jookseb Soome kinodes film Viimased. Filmis on armastust, musta huumorit ja läänelikke teemasid. Filmi ühendab Soomega see, et see on üles võetud Lapimaal ning peaosades on soome näitlejad Tommi Korpela ja Laura Birn, vahendab Ilta-Sanomat.
Soome valimine võttepaigaks polnud juhuslik. Õunpuu suhe Soomega ulatub 30 aasta taha, 1990ndatesse aastatesse. Siis taotles ta Soomest poliitilist varjupaika. Kuidas asi selleni jõudis?
Nõukogude liit okupeeris Eesti teise ilmasõja algul ning alates 1940. aasta augustist oli see üks liiduvabariik. 1980ndate lõpus aga hakkas liit lagunema. Majandus oli varemetes ja kaupluste riiulid tühjad. Puudus oli kõigest. Eestlased tahtsid taastada iseseisvuse.
Vabast Eestist unistas ka Tallinna teismeline noormees Veiko Õunpuu, kes pages koos sõpradega muusika maailma. Õunpuu mängis mitmes bändis ning veetis aega rokkmuusikat kuulates. See oli tema mull ja turvapaik.
Õunpuu lemmikute hulgas oli ka mitmeid soome bände. Ta kuulas gruppe Sielun veljiet ja Peer Günt ning Juice Leskineni lugusid. Eriti meeldis talle Kerava trash-metal bändi Stone muusika.
Õunpuu tundis, et nõukogude ühiskonnal pole talle midagi pakkuda. Ta ka ei varjanud oma tundeid. Kui Õunpuu teatas, et ei taha minna nõukogude sõjaväkke, siis lõi armee ohvitser teda. Õunpuu rääkis, et sai ka muidu peksa ainult seetõttu, et tal olid pikad juuksed.
Sõjaväekutse ajal kogetud löömine oli aga viimane piisk. Õunpuu otsustas Eestis lahkuda. Ta organiseeris omale kutse Soome. Seda oli vaja, et taotleda saatkonnast viisa ja üle lahe Helsingisse sõita. Õunpuu astus laeva 1990. aasta suve lõpus. Ta oli alles 18-aastane ja värske üliõpilane.
Nõukogude Eestis üles kasvanud Õunpuu jaoks oli Soome täiuslik koht. Telesaadete põhjal tundus Soome jõukas heaoluühiskond. Seda ebareaalsena tunduvat üleküllust oli ta ihalenud terve oma nooruspõlve. Soome oli eestlastele nagu tõotatud maa, räägib Õunpuu. Eriti meeldisid talle Soomes plaadipoed. Ta peaaegi nuttis, kui neid nägi.
Soome poodidega oli Õunpuu tutvust teinud mõned aastad varem klassiekskursiooni käigus. Nüüd tahtis ta sellesse muinasjutumaailma elama asuda.
Soomes aga oli reaalsus veidi teine. Mugava elu asemel sattus ta tööle maapiirkonda, et panna ralliautode rehvidesse naastusid. Liimilõhnaline töö oli raske ja stressirohke. Ööd veetis ta ühes tööstusrajoonis vagunelamus.
Õunpuu sõitis tagasi Helsingisse, läks politseijaoskonda ja palus poliitilist varjupaika. Ta tegi seda selleks, et lükata edasi tagasisõitu Eestisse. Ta teadis, et vastus tuleb eitav. Aga ta teadis, et protsess võtab aega ja selle ajaga võivad Eestis asjad muutuda.
Õunpuul oli õigus. Politseijaoskonnast saadeti ta Tamperesse, kust ta viidi koos mõne teise eestlasega ühte vanasse laagrikohta Hauho lähedal. Koht meenutas Õunpuule pioneerilaagrit.
Seal laagris oli Õunpuu senikaua, kuni Eesti kuulutati uuesti iseseisvaks augustis 1991. aastal. Ta pääses tagasi koju.
Kuidas on tookordsed läbielamised mõjutanud Õunpuu filme ei oska ta öelda, aga ta leiab, et pettumus toonase ühiskonnakorralduse suhtes on õpetanud teda vaatama elule läbi huumori. Õunpuu väidab, et on hingelt anarhist. Ta tunnistab, et usub inimestes headusse. Inimesed on täis vastuolusid, aga samas ilusad.
Sellised inimesed on ka Õunpuu viimases, kuuendas filmis Viimased. Film on saanud palju positiivset tagasisidet ja see on valitud Eestis kandideerima parima välismaise filmi Oscarile. Võimalusi konkursil edu saavutada peab Õunpuu aga nullilähedaseks.
https://www.is.fi/viihde/art-2000007620503.html
