Soomes elav eestlane kirjeldab, kuidas ta eile, 14. mail võimalust kasutas ja Eestis arsti juures käis. Eestlane märgib, et mingeid probleeme polnud tagasi Soome saamisega.

Jutt on järgmine:

Käisin eile Eestis päevase kruiisiga Tallinnas hambaarsti visiidil, sest eile oli esimene päev kui sai käia nii, et sind ei panda karantiini. Toon teile välja siis võrdlused Eesti ja Soome vahel ning need on ebareaalsed.

Soome poolelt algas reis Eestisse üpris rahulikult, sain oma pileti kenasti iseteenindusest kätte ja algul ei saanud arugi, et mingi kriis on. Kui üles läksin juba ootama, siis tundus asi juba veidikene teistsugusem. Inimesed istusid üksteisest 1 meetri kaugusel ja igal pool olid ka kirjad maas, et 1 meeter peab vahet hoidma. Kohe kui laeva hakkasime pääsema, tuli sealt uksi avama eesti keelt kõnelev meesterahvas ja hakkas karjuma „Hoiame 2 meetrit vahet”.

Läksime siis laeva ja no kui Soomes on nii, et inimestel lastakse otsustada, siis Eestis sind sunnitakse tegema nii nagu on vaja ja seda kõhedust tundsin ma juba laevas. Igal pool kõlaritest kostis vaid inimest hirmutavad nõuded hoida 2 meetrit vahet ning laevas liikuda 1-2 inimest korraga.

Kohe, kui Tallinn paistis, siis läksin ooteruumi ootama ja seal seisid 2 turvameest väga lähestikku üksteisele rääkides juttu ja oodates, kuna uksed avanevad. Kusjuures need samad turvamehed rääkisid enne seda veel teistega ka alla 2-meetriste vahedega juttu. Nüüd tekibki küsimus, kas siis Eestis kehtib seadus, et sa võid ühe inimese juurest teise juurde minna, hoidmata 2 meetrit vahet, aga 3 inimest koos enam olla ei või?

Hakkas siis laevalt väljumine ja need samad „Tähtsad” turvamehed seal valvasid ja kõva käskiva häälega hõikasid „Hoiab 2 meetrit vahet”.

Tallinnas laevalt maha tulles pidid kõik seisma 2-meetriste vahedega koridoris, kus taas käratati iga nurga peal „Hoiab 2 meetrit vahet” ja see ei olnud sõbralik, vaid see meenutas mulle teise maailmasõja Hitleri-sarnast käsku. Konkreetne, karjuv ja agressiivne.

Kui järg jõudis riiki sisenemisel minuni, ootas mind ees mundris politseinik, näo ees mask ja prillid. Minult küsiti dokumenti, taheti teada, kuhu ma lähen, miks ma lähen, kellega kohtun, kauaks ma lähen ja näitaksin tagasi mineku piletit.

Läksin siis edasi hambaarsti vastuvõtule, kus oli selline tunne, nagu nad ei teaks üldse, et midagi toimub ja üleüldse tavakodanikud Eestis nägid välja nii sellised, et nad on juba tüdinenud sellest koroona teemast.

Sai siis arstil ära käidud, läksin passile järgi Pinna tänava politseijaoskonda. Kohe, kui sisse astusin, ei pannud üldse tähelegi, sest mõtlesin, et kätte desinfitseerimine on vabatahtlik ja kõndisin nendest purkidest mööda otse saali, kui juba seljatagant üks naisterahvas käratas mulle „Kuhu te lähete, puhastame kõigepealt käed ära”.

Okei, sai siis see ka tehtud ja liigutud edasi. Kui istusin sinna teeninduslaua taha, siis tuli sinna naisterahvas mulle dokumenti väljastama. Tal oli ees sarnane kaitseklaas nagu ehitustöömaal pannakse, kui relakaga hakkad metalli lõikama, et sädemed näkku ei lendaks. Kõikidel ülejäänud politseinikel olid maskid ees ja nad olid justkui missioonil päästmas tervet maailma.

Kõikide Eesti turvameeste ja politseinike puhul jäigi mulle justkui mulje, et nad olidki sellise käitumisega nagu „Lõpuks ometi saame meie ka tähtsad olla”. Nad paistsid kõik välja nagu superkangelased, üli konkreetsed, kõva tõsise agressiivse tooniga kõike ütlevat.

Vot Eestis sa saad aru, et kõik on kohutav ja maailm on kokku kukkumas. Kõik on nii ohtlik, kõike piiratakse ja saabudes Eestisse on sul selline tunne, nagu sind kirjutatakse enamvähem vanglasse sisse. Ma ei ole muidugi ise kongis istunud, kuid kui mõnda filmi oled näinud, siis meenub sulle koheselt, et huvitav, kas nüüd tuleb see kõik ise läbi elada. Eesti riigis toimuvad asjad nii, et politsei haarab koheselt võimu ja täidab käsku. Politseinikud lausa naudivad inimeste piiramist selles riigis. Nad naudivad, kui nad saavad olla tähtsad, sind kamandada, sind küsitleda ja sind suunata midagi tegema. Eesti riigis on maailma uus kord saabunud ja sa teed kõike nii, nagu sulle öeldakse, sa mõtled ka nii, nagu sulle öeldakse.

Tulles tagasi Soome, sadamas ootas siis kõiki ees Eesti poolel küsitlus „Kuhu lähed?”. Sattusin siis Soome piirivalvuri otsa sel korral, kes rääkis ka eesti keelt. Küsis vaid, kas tööleping on? Ütlesin, et ma olen Soomes elanud pea 20 aastat juba ja siis vaatas vaid mu tuliuut passi, kiitis välimust ja soovis Hyvää matkaa!

Laeval tagasi sõites tuletati meelde iga natukese aja tagant, et tegemist on ikkagi kriisiolukorraga ja hoia 2 meetrit vahet. Ja see, kui palju on panustatud igal pool plakatite ja kleepsude ja märgiste peale, et see 2 meetrit vahet oleks… meeletu!

Jõudsin siis tagasi Soome ja hoidsime kenasti 1 meeter vahet, kui kõndisime alla, kus ootas meid ees passikontroll. Seal istusid Soome piirivalvurid ning 2 rida läksid otse kabiinide juurde. Külgede peal võtsid veel lisaks mõned piirivalvurid vastu inimesi. Ja imestama panev lihtsalt, ei mingeid maske või prille või midagi, nagu poleks üldse hull olukord.

Kui järjekord minuni jõudis, siis küsiti lihtsalt, mis tegin Eestis? Näitasin siis arstilt saadud arvet ja ütlesin, et käisin arsti juures.

Küsiti, kuhu lähen, kas töötan Soomes? Ütlesin, et elan Soomes juba pea 20 aastat ja on sissekirjutus.
Ei mingit kontrolli, ei midagi. Samal ajal, kui ta vaid mu passi skännis, küsisin, kaua see asi kestab veel ja ta vastas, et 14. juunini. Soovis mulle head teed ja nii lihtne see oligi. Mul oli hea meel taas tagasi Soomes olla, kohe sadamast välja astudes oli tunne, nagu oleks piirangutest vabanenud. Soome astudes tuleb kohe vabastav tunne peale, sest siin ei lähe inimesed lolliks peast oma piirangutega. Soomes on inimesed viisakad, mõistlikud ja sõbralikud. Kuulsin isegi sadamas, kui turvamees Soome keeles ütles ”yhden metrin väli, kiitos” ja see kõlas ka enamvähem selliselt, et „sa ei pea, aga sa võiksid”.

Ehk siis ma loodan, et minu vigasest Eesti keelest oli võibolla mõnele abi, kes plaanib Eestit külastada, kuid jah, lõpetuseks veel niipalju, et Soome poolel pole erilist midagi vaja tõestada. Kui sul on ikka vaja käia, siis mine ja käi ära, ja võta arve või tõend Eestist, ning saad kenasti tagasi. Minu kõrval oli üks meesterahvas, kes oli nädal olnud Eestis. Küsiti samamoodi, et kuhu lähed? Vastas, et “kotiin” ja siis niisama muuseas küsis see piirivalvur, et mis Eestis tegi? Ta vastas, et käis pere juures vaid. Selle koha pealt respekt Soome riigile, et piirangud on ja eriolukord, kuid siin suhtutakse sinusse kui inimene inimesesse. Eestis kohtad sa suhtumist, nagu vangivalvur vangi, kus tahetakse näidata võimu.

Minu soovitus kõikidele eestlastele, kui sul ikka on vaja ära käia siis mine käi ja tule tagasi nii, et ootab keegi autoga veel vastas ka. Küll nad su tagasi lasevad! See oli muidugi minu kogemus ja minu soovitus, kuid otse loomulikult võib lugejal minna teisiti.