Soomes elav eestlane kirjutab uskumatuna tunduva loo oma kurvast kogemusest seoses lastekaitsega Soomes. Pere ei leidnud Soomes rahu ja pidi Eestisse tagasi kolima.
Lugu on järgmine:
Lastekaitse juhtum Soomes 2018
Tere,
Möödas on juhtumist aasta ja 8 kuud. Olen ennast vähehaaval nüüd jõudnud koguda ning valmis kirjutama oma juhtumi lastekaitsest. Meie perest tehti kiireloomuline laste äravõtt 15.03.2018 kell 17.15 politsei ja 3 lastekaitse töötaja poolt, ära võeti meie pere kõik 2 last. Töötajatel polnud isegi paberit näidata, rääkimata põhjusest mida ma ka ei teadnud ega osanud oodata. Kui küsisin põhjust, öeldi, et meil seisab „kahtlus” laste väärkohtlemises. Mingeid tõendeid neil näidata polnud. Arstile nad ka lapsi ei viinud, et otsida võimalikke sinikaid. Pelgalt 7-aastase jutu põhjal, mida ta rääkis koolis neljale töötajale, tehti otsus sotsiaaltöötajate poolt. Otsust samaal päeval ma ei saanud, vaid sain otsused 16.03.2018 (ise kohale minnas ja nõudes). Laste vanused ära viimise ajal olid: 7a ja 2a.
Mainin ära, et 2-aastasel on diagnoos mõlemapoolne hüdronefroos (neeru funktsiooni iseärasus), mis tekitab põiepõletikke ja momendil, kui lapsed ära viidi, oli lapsel põiepõletik ja talle pidi manustama antibiootikume. Laps oli niigi haige ja viidi ema juurest ära.
Täpsemad põhjused sain teada alles esimesel koosolekul, mis toimus nädal pärast laste ära viimist. Näidati meile ette lastekaitse avaldus, mille tegi poisi õpetaja koolist. Põhjus seisneski pelgalt oletuste põhjal ja lapse jutu põhjal. Ühtegi asitõendit polnud! Laps oli räääkinud koolis, et ema ja isa on teda löönud ja väiksemale lapsele on vägisi sisse söödetud midagi. Kuid kui laps keeldus, siis andsin vastu näppe. Veel oli poiss öelnud, et peksame neid rihmaga ja sulgeme kinnisesse ruumi, mis ei vasta absoluutselt tõele. Samuti rääkis ta muid jaburusi, mis on 6-7 a lapse kõnele väga iseloomulikud, kellele meeldib asju välja mõelda.
Tegelikkus on see, et poiss on arvel psühhiaatriakliinikus ja talle on pandud diagnoos (raske kõnehäire) ja ta soome keel on tunnistatud logopeedi poolt puudulikuks. Ta saab regulaarselt logopeedi teenust ning mänguteraapia teenust, mis aitavad tal areneda eakohaseks ning toetada keelelist struktuuri. Poisi kõne vastas tollal 3-4-aastasele. Poiss ise on muidu väga elav ja hüperaktiivne. See oli kirjalikult ka logopeedi poolt kirjutatud sinna märkmetesse, kuhu logopeed teeb otsuseid ja mida sotsiaalasutus ka vajadusel näeb. Seda teadis ka kool, et lapsel on diagnoos ja kõnehäired. Sel puhul võidakse koolis valesti mõista last või ta võib valesti ennast väljendada. Tüdrukul on aga neerupuudulikkuse diagnoos, mis võib tekitada põiepõletikke. Neerupõletik oli tal diagnoositud märtsi alguses ja määrati 10 päeva AB kuur. Rohtu pidi andma hommikul ja õhtul ja kogus oli suur, kuna põletik ise oli väga suur. Laps keeldus rohtu vastu võtmast, kuna seda pidi manustama väikse süstlaga suhu. Üritasime abikaasaga mitmel korral seda suhu manustada, aga ei õnnestunud. Laps siples ja sülitas/oksendas kohe rohu välja. Kuna laps ei olnud nõus vabatahtlikult rohtu vastu võtma, tuli seda anda vägisi. Lapse ise hoidis käsi kinni, et ta ei liigutaks ja et ma saaks korralikult rohtu anda. Ja seda nõu andis ka lapse neeruarst, et rohtu tuleb anda vägisi, sest põletikust peab lahti saama. Meie 7a poiss nägi rohu andmist pealt, kuna see tsirkus oli igaõhtune ja poiss mõistis olukorda valesti. Talle jäi mulje, et teeme lapsele liiga. Seda oli rääkinud koolis. Sellest piisas sotsiaaltöötajatele, et lapsed eemaldada perest.
Mida mina sel ajal siis tegin, et lapsi tagasi saada? Muidugi esmamõte oli kohe Mairega (nimi muudetud- toim.) ühendust võtta, kuna tollal, kui oli tema juhtum, jälgisin telekast ja imestasin ise , et mismoodi Soomes eestlastest vanemate ja lastega käitutakse. Niisiis kirjutasin ja helistasin Mairele, tema soovitused olid otsida hea advokaat ja säilitada külma närvi ning mitte alla anda. Olen elu lõpuni talle tänulik! Võtsin advokaadi, tegime taotlused ja kaebused kõrgemasse organisatsiooni (kohtusse), et lapsed on ebaseaduslikult perest eemaldatud, st. nende elu ei olnud hädaohus. Advokaadi sõnul oleks pidanud sotsiaaltöötajad pakkuma esmajoones perele tuge ja toetusi ja pidama koosolekuid ning uurima peret lähemalt. Selle asemel tegutseti julmalt ja rikuti seadust ning pere ning laste tervist ja heaolu.
Nõudsin tõendid psühhiaatriahaiglast poisi kohta, et varasemalt polnud kunagi poiss midagi sellist rääkinud ja tal ei ole avastatud vägivalla tundemärke. Ja samas imestas eesti arst ka seda, et kool oli lapse diagnoosist teadlik, et tal on raske kõnehäire. Sain tõendid ka lastenõuandlast, kus peab lastega käima alates laste sünnist kontrollis. Ka seal ütlustes polnud laste kohta mitte midagi sellist, mis viitaks vägivallale või hooletusse jätmisega, vastupidi kõik oli hästi, ka märkis arst, et ema ja laste vahel on alati soe suhe olnud, kui tulevad vastuvõtule, kõik vaktsiinid on korrapäraselt tehtud ning vajaminevad uuringud.
Kui poisil hakkasid esimesed ilmingud käitumishäirete näol ja rääkimises, siis suunati meid logopeedi ja psühholoogi juurde, teraapiatesse, olime absoluutselt kõigega nõus, tunnistasime, et ta tõepoolest vajab abi ja tuge, me ei keeldunud ühestki toest. Lõpuks sai laps psühhiaatriakliiniku kliendiks, kus tehti tal vajaminevad uuringud, et saada täpne diagnoos. Autismi lapsel ei avastatud, küll aga kerge autismispektri häire ja raske kõnehäire. Sügavamalt ei hakatud uurima, kuna arst ei pidanud vajalikuks. Tegime tihedat koostööd kooli ja erinevate asutustega. Teadsin tollal isegi, et kui keelduda abist, mida pakutakse, siis tuleb tegemist lastekaitsega. Kartsin enne meie juhtumit lastekaitset väga. Kogusin kõik vajaminevad tõendid laste kohta, et need esitada advokaadile. Lastekaitse otsuses seisnes, et lapsed olid paigutatud asendusperre 120km kaugusele meist ja lastega suhelda ega neid näha ei lubatud. Kuna meil seisnes laste väärkohtlemise kahtlus, siis selleks puhuks tehakse kõik helistamise, nägemise ja kohtumise keelud Soomes. Olin kogu aeg suures stressis, sest ei näinud lapsi, ei saanud helistada lastele. Kirjutasin asendusperele sõnumeid ja pärisin, kas kõik on korras. Proovisin hoida häid suhteid asendusperega. Asendusperega olen iga päev õhtuti olnud ühenduses ja nad väidavad kirjas, et suurem laps on väga rahutu ja neil on väga raske last maha rahustada. Ilmselgelt on juba trauma lapsele tekitatud. Asenduspere ema rääkis sotsiaaltöötajatele koosolekul (mis on lindistatud), et pidi ka manustama tüdrukule rohtu, kuid kui ta ei olnud nõus vastu võtma, siis pidi ta seda tegema vägisi ja tüdruk nuttis ja röökis väga kõvasti. Saime lastega lõpuks kokku, pisem on täiesti šokis, mulle tundub, et ta ei tundnud mind alguses äragi. Lapsed viidi samal õhtul või laupäeval uude asendusperre – minule mingit otsust selle kohta siiani paberil pole antud.
Kuni mina ja elukaaslane olime reedel laste juures kokkusaamisel, siis minu ema vestles ukse taga eelmise asenduspere emaga ja lastekaitse töötajaga, ja asenduspere ema rääkis seal põhjustest, miks lapsed uude koju viidi. Tuli välja, et laste elu oli asendusperes mitu korda ohus.
Esimene asenduspere elas maal ja neil olid farm ja hobused. Selline olukord oli, kus poeg tegi lumememme sõiduteele. Vaatamata pereema mitmele keelule, et tulnud poiss tee pealt ära ja siis pereema läks teda sealt ära tooma ja laps karjus – „Sa tapad mind, Sa tapad mind!”. See näitab ja tõestab taas seda, et laps ei oska end alati õigesti väljendada.
Teine olukord oli heinaküünis vmt, kus lapsed olid minu arusaamist mööda jäänud (loodetavasti korraks) omapead ja poeg oli tõstnud tüdruku (2a) tõstuki peale 4,5 m kõrgusele ja sõidutas seal teda üles-alla, päris kõrgel. Õnneks sai pereema jaole ja keegi viga ei saanud.
Kolmas juhtum oli hobusetallis, kus poeg avas hobuse talli ukse (tüdruk sealsamas jooksmas), aga õnneks rahuliku hobuse oma, aga kõrval oli olnud agressiivne hobune, oleks võinud taas õnnetus juhtuda.
Pereema on neid sündmusi kinnitanud – selle kohta on ka meie telefonivestluse lindistus, kus pereema kinnitab, et kõik oli nii ja pidi kirjutama soome lastekaitsele raporti selle kohta. Sotsiaalasutus kunagi neid raporteid kannatajatele (ehk lapsevanematele) ei anna!
Täiesti kohutav, mis toimub – kust ma tean, et uues asendusperes on lastel ohutu? Kes garanteerib, et saan tagasi terved lapsed? Lapse vaimsest tervisest ei maksagi enam rääkida.
Kirjutasin ka Eesti juristile Keijo Lindebergile. Kus palusime abi juba eesti juristilt ja Eesti lastekaitse peaspetsialistilt Pr Katrin Malmilt. Kuid tulemusteta, nad ei saanud midagi teha, kuna lapsed kuulusid Soome riigi alla. Allpool on kiri eesti advokaadile:
Lootes Teie abile,
Kas selline asi on võimalik, et kuna oleme Eesti kodanikud, siis soovime selle asja üleviimist/ laste üleviimist Eestisse, eesti lastekaitsele, kes tegeleks meiega juba Eestis edasi. Mis õigused meil sellises olukorras on? Sisuliselt on meie lapsed röövitud, kuna samal päeval kui lapsed viidi, otsust me ei saanud! Mul on Eestis sugulasi, kes võtavad meie lapsed hea meelega enda juurde, nii kauaks kui asjas selgus. Soome lastekaitse isegi ei kaalunud kiireloomulises ära viimises sugulaste juurde toimetamist, kuigi mu ema elab Soomes. Mul õde võib teha sissekirjutuse Eesti lastele ja ka mulle päeva pealt. Tal on korter Tallinnas ja ta on väga heal järjel. Mul on olemas lastekaitse otsused mõlema lapsele, on olemas Soome juristi poolt väljastatud kaebus. On olemas asenduspere kirjalikud vestlused, kus on kirjas et nad ei saa poisiga hakkama. On olemas naabri tunnistus, et me pole vägivaldne perekond, on olemas lastevanaema tunnistus, on olemas lasteaiast 2 tunnistust lapse kohta, et neil pole mingit kaebust olnud lapse kohta ja arsti tõendid ning koolist on olemas tõend, et laps pole olnud uues koolis vägivaldne ja on saanud kõik teraapiad mis oleks pidanud saamagi, oma diagnoosi puhul. Saan teile kõik vajalikud dokumendid saata , mida vajate.
Kiri sai saadetud, aga kahjuks aidata nad ei saanud. Pidime asja siiski Soomes lõpetama. Mu süda oli lõhkemas, kuna abi ei paistnud kuskilt tulemas. Lapsed kannatasid asendusperes, ja solgutati neid ühest perest teise. Lõpuks saadeti nad juba kolmandasse asendusperesse, kes „väidetavalt” saab lastega paremini hakkama, kuna nende endi lapsed on diagnoosiga ja nad harjunud raskete lastega hakkama saama. Poiss jõudis olla seal nädala, kui juba järjekordselt pere ütles, et ei saa hakkama ja poiss saadeti meist 400km kaugusele kinnisesse asutusse, kus on niiöelda ilma vanemateta lapsed või suurte käitumishäiretega lapsed, kes ei saa tavakeskonnas hakkama.
Tüdruk jäi üksi asendusperre edasi ja kiindus juba selle pere isasse. Kirjeldan natuke seda kohta, kuhu poiss viidi. Saime poissi minna vaatama nädal pärast seda, kui ta seal oli. See oli suur maja keset põlde, vana räämas maja. Selline 40ndate ehitis. Ja kõrval oli kool, kus need lapsed siis õppisid. Õuealal kõrged puud, 1 neist kohe murdumas. 1 kiik ja 2 palli, rohkem asju ei näinud. Sisse minnes oli lastel oma tuba, tuba oli pime ja külm, toas oli 1 voodi ja riidekapp. Kui kell sai 9 õhtul, keerati uks lukku ja kedagi välja ei lastud. Süüa sai teatud kellaajal ja magusat ei antud. Kõik, mis me viisime poisile (puuviljad, mõni maiustus) visati hiljem ära või jagati laste vahel laiali. Suures toas oli 1 telekas ja nn ühine koosviibimisruum.
Poisil tekkis ka seal viibides sinikas silma alla, väidetavalt oli ta jooksnud vastu ust. Kuid kuna seal olid väga vägivaldsed lapsed ja eri vanuses, siis ei välistanud me seda, et teda löödi. Saime natuke rääkida poisiga, ta oli täiesti kinnine. Ta pilk oli muutunud, ta vaade oli suunatud ainult maha ja silmanurgast paistis pisar, aga nutt ei tulnud välja. Ta ei rääkinud ise midagi, kui küsisin, siis vastas jah või ei. Ta oli täieliku trauma saanud. Poiss, kes on olnud alati elurõõmus, hüperaktiivne ja naljatilk, oli kui zombi. Ma hoidsin alati nuttu kinni kui lapsi nägin, ei tahtnud neile lisa stressi tekitada. Hoidsin ka kodus nuttu kinni, sest teadsin, et kui ma hakkan nutma, siis langen masendusse ja loobun võitlemisest. Abikaasa nuttis öösiti, sest ta oli ka kaotamas lootust juba, et lapsi tagasi saada. Proovisin endas leida jõu ja sisendasin endale, et ei jäta võitlust enne, kui mu lapsed on tagasi, lähen läbi tule ja vee, asun võitlusesse lastekaitsega, teen kõik, mis vaja. Pisem laps oli kogu aeg šokis, kui nendega kohtusime, tema liigutused olid uimased, nad olid nagu haiged. Pisem laps ei tundnud meid äragi kokkusaamistel. Pärast kohtumisi lapsed hoidsid minust kinni nii kõvasti ja rippusid jala küljes, pisem hakkas alati nutma, ei tahtnud mind ära lasta, aga ma ütlesin alati, et natuke pead veel olema tädide juures.
Peale kohtumist lastega teatati meile, et last hakkab üle kuulama politsei. Sotsiaaltöötaja ütles, et kui laps räägib sama juttu ka politseis nagu koolis, siis suure tõenäosusega lapsed eemaldatakse igavesti meilt, tehakse nii-öelda huostaanotto ehk laste päriseks äravõtmise akt. Kui aga politsei lõpetab uurimise, antakse lapsed ka tagasi. Kuid poisiga tegeletakse hiljem edasi, soovitati meile panna poiss vastavasse asutusse, kuna nende arusaam oli, et üksksi pere ei saanud poisiga hakkama ning poisi koht on haiglas, kus teda uurima-puurima hakatakse ja temast zombi teha ravimitega. Mina olin täielikult selle vastu, sest tean, et mu poiss pole hull ja ta on täiesti normaalne laps, kes on aktiivsem ja elavam kui teised, aga see ei tee temast hullu. Ja pealegi see, kuidas ta käitus asendusperes näitas vaid seda, et tal ei olnud seal hea olla, ta elas oma traumat sedaviisi välja. Sotsiaaltöötajad ei teinud väljagi, et laste elu oli peredes ohus. Kuna nad teevad tihedat koostööd asendusperedega. Ja asenduspered kuuluvad sotsiaali alla.
Sotsiaaltöötaja küsitles vahel last peres olles, ja laps oli korduvalt öelnud, et tahab koju. Samas tegi ta ka talle teste (valetamise kohta) ja töötaja sai aru, et laps tõepoolest valetas, sest oli ka sotsiaaltöötajale öelnud, et „sa lööd lapsi” . Peale 3 nädalat peres ja hullumajas oldud aega toimus poisi ülakuulamine ja tulemusteta. Kuna laps ei mõistnud, mida talt soome keeles küsiti. Ja politsei ei saanud aru, mis pudru laps räägib, kõne oli segane. Järjekordselt tõestab see seda, et lapse kõne ei vasta tema eale. Kuid kool ei võtnud seda arvesse, kui avalduse meie kohta tegi. Peale lapse ülekuulamist kutsuti ka meid ülakuulamisele ja küsiti küsimusi, seoses lapse väärkohtlemisega, minul oli advokaat ka kaasas. Oma ütlused antud, tuli 3 päeva pärast kõne, et võime tüdrukule järgi minna asendusperre. Läksime tüdrukule järgi ja tõime koju. Mul oli abiks ja toeks kogu selle perioodi ajal mu ema, mu abikaasa ja mu 2 head sõbrannat. Ilma nendeta poleks ma seda võitlust läbi teinud. Poisi saime koju 2 päeva pärast seda, kui tüdruku saime. Politsei oli asja lõpetanud, kuna nad ei leidnud mingit põhjust uurimist jätkata. Ja kuna politsei lõpetas asja, siis lõpetas ka sotsiaalasutus asja. Ja lapsed tagastati meile.
Lapsed olid kokku meist eemal 30 päeva + 1 nädal. See oli kõige raskem aeg mu elus ja see juhtum on jätnud jälje meie kõigi südamesse meie peres. Minul on märgata tervises muutusi halvemuse poole, mu emal on südameprobleemid halvenenud ja mehel tekkis nahahaigus. Lastele on trauma tekitatud. Peale Soomes juhtunut ei tahtnud ma enam selles riigis elada. Kuna sain aru, et meie inimõigusi ja seadusi on rikutud, siis ei näinud ma põhjust enam seal elada.
Võtsin suure otsuse vastu ja tulin ära Eestisse lastega. Lapsi hakkasin ravima Eestis. Ühe väikelinna lastekaitse võttis minuga ühendust ja ütles, et abistab meid igati. Kuna see toimus kevadel, siis laps pidi minema septembris Eestis ühe väikelinna kooli. Lastekaitse aitas meil aidata saada koolikoht, lasteaiakoht, kõik vajalikud teenused lapsele ja toetused ja meile endile ka pereteraapia ja nõustamised. Me käisime lastega ka psühholoogide juures ja eesti psühhiaatri juures. Laps alustas kooliteed Eestis ja peale 1 aastat võin öelda, et laps on muutunud nii palju, et ma vahest ei tunne teda äragi. Ta on rääkima hakanud väga ilusti, sest varem olid tal kõnehäired ka eesti keeles. Ta on sõpru leidnud, mida soomes polnud. Ta on hakanud käima muusikakoolis ja muudes ringides ja harrastama jalgpalli. Laps on väga õnnelik, sest tema kõnest saadakse aru ja ta saab suhelda oma emakeeles. Ta ütles mulle vahel, et „emme ma ei taha enam kunagi Soome minna, seal ei ole head tädid ja seal koolis kiusatakse”. Tüdruk aga pole veel siiani paranenud sellest juhtumist. Ta ikka öösiti vahest ärkab ja karjub, et „emme ära mine ära, muidu mind viiakse ära”. Ta ärkab igal öösel ja vahest on tal vihahood, kuid need lähevad iseenesest üle. Hetkel on meie peres kõik hästi ja paraneme tasapisi. Välismaal elades elad sa selle riigi seaduste järgi ja su inimõigusi võidakse julmalt ära kasutada. Eestlastesse suhtutakse teistmoodi kui oma riigi rahvusesse. Seda märkasin ma juba enne, kui meiega toimus see traagiline sündmus. Et vahet tehakse nii töökohtades kui muudes asutustes.
Kuna minuga on juhtunud selline sündmus, siis olen asunud teisi eestlasi aitama, kellel on sarnased sündmused ja probleemid lastekaitsega Soomes. Olen andnud nõu ja proovinud abistada igati. Olen liitunud grupiga Facebookis „Seaduslik Inimkaubandus”. Seal on eestlased, kellele on liiga tehtud, kellelt on lapsed ära võetud ja kes pole peale aastaid võitlemist ikka oma lapsi tagasi saanud. Mõnel läheb kauem ja mõnel rutem. Kurb on näha sellist statistikat Soomes, kui palju on lapsi ära võetud. Õiget numbrit me ei oskagi öelda, kuid eestlasi on palju ja peresid, kes kannatavad lastekaitse küüsis on ka palju. Paljud ei oska või ei tea kust abi otsida. Paljud ei tea, et selline grupp eksisteerib. Kuid olen saadaval, kui keegi tahab nõu/abi saada, sest õigel ajal saadud täpne ning asjakohane nõu, võib aidata pere edasi mõne sammu ja ka sammu lähemale saada oma lapsed tagasi koju. Olen praeguseni aidanud 8 peret ja teen seda ka tulevikus. Mulle on vahel kirjutatud ja grupi poolt suunatud minuga suhtlema. Olge tugevad!
14.01.2020
