Soome põhjaosas elav 21-aastane Fatima räägib, et on pere- ja suguvõsa auvägivalla tõttu olnud juba kümmekond korda haiglas ravil.

Naine haiglaõdedele ei rääkinud, mis temaga tegelikult juhtus. Ta ütles, et kukkus trepil, kuigi kodus polnud treppi, vahenbab MTV.

Fatima annab intervjuu Oulu vastuvõtukeskuse salastatud osakonnas. Seal julgeb naine asjadest rääkida. Naise nimi on muudetud.

Fatima tuli Soome 2015. aastal 16-aastaselt. Ta on pärit Aafrika idaosast, aga sündis araabiamaades väljaspool kodumaad. Teda kasvatas koduhooldajana töötav ema ja ta hakkas juba 3-aastaselt emaga kaasas abis käima. Lapsena liikus ta pidevalt ühest linnast teise.

Oma ema kaotas Fatima Türgi ja Iraani vahelisel piiril. Nad liikusid koos teiste migrantidega eri gruppides. Fatima ei tea oma ema saatust tänase päevani. Oma mehega kohtus naine Türgis. Abiellumine tundus loomulik ja mees pakkus turvatunnet.

Nüüd tunnistab Fatima, et abiellus mehega, et mees teda kaitseks, mitte ei peksaks, vägistaks ja ähvardaks tappa. Kui Türgist jätkati teekonda, küsiti Fatima käest, kuhu ta läheb. „Euroopasse,” vastas naine. Ta oli üllatunud, kui tema käest pärast seda riigi nime küsiti.

See oli esimene kord, kui Fatima sai aru, et Euroopa koosneb eri riikidest. Ta tegi Google’sse päringu, mis on Euroopas kõige turvalisem maa ja sai vastuseks: Soome.

Kui Fatima tagantjärele mõtleb, siis hakkas mees muutuma pärast Soome saabumist. Mees muutus päris vägivaldseks, kui nad said Soomes elamisloa ja läksid vastuvõtukeskusest omaette elama. Elamisloa saamine oli vastuvõtukeskuse elanikele suur õnn. Fatima poleks aga osanud arvata, et tema jaoks tähendas see üksindust ja õuduste algust.

Abielupaar läks elama ühte Põhja-Soome valda. Mees kontrollis naise iga sammu nii, et tagantjärele on isegi raske kirjeldada kõiki vaimse ja füüsilise vägivalla liike. Mees sulges naise koduseinte vahele ja eraldas täielikult teistest inimestest. Lisaks tuli mees mitmel korral nädalas naisele kätega kallale.

Naine ärkas enne meest, et mehele süüa teha. Koolist kiirustas ta koju enne meest, et jõuaks söögi ära teha ja toad koristada, et meest ja mehe sõpru tervitada. Naine tunnistab, et on pärit kultuurist, kus mehe peale kaebamist tõlgendatakse kui usu ja kultuuri teotamist. Fatima räägib, et üritas olla mehele hea naine.

Naine räägib, et mees oli selline, kellele ei tohtinud öelda ei, siis mees vihastas. Kui mees nõudis naiselt raha, siis vastuseks ei saanud olla, et raha ei ole. Seda tuli tuttavatelt laenata. Samadel põhjustel ei olnud võimalik seksist keeldumine.

Kui mees tahtis naist, siis ei tohtinud öelda ei. Isegi kui naine ei soovinud, pidi ta mehega magama vastu tahtmist. Selles kultuuris pole sellist asja, et mees vägistab naise, vaid mehel on selleks õigus. Naine märgib, et ta teadis, et Soomes on oma naise vägistamine kuritegu. Naine arvas, et politsei ei oleks midagi teinud, kui ta oleks sellest teatanud.

Naisel oli raske sellest teistele rääkida, kuna teda rõhus kogukonna surve. Mehe sõbrad ja lähedased teadsid hästi, mis koduseinte vahel toimub, aga kõik survestasid naist sellest vaikima. Kõik inimesed ümberringi rääkisid, et naine peab mehele kuuletuma ja vägivalla ära kannatama.

Korra põgenes naine vägivalla eest kodust ühte lähedasse toidupoodi. Müüja kutsus politsei ja kiirabi ning naine viidi haiglasse. Politsei ja advokaat käisid naisega rääkimas ning soovitasid esitada kuriteoteate. Fatima ei julgenud.

Mingil hetkel lõpetas naine söömise. Ta lootis, et sureb vaikselt ära, kui ei söö. Fatima loost tuleb välja mitmeid suguvõsa auvägivalla tunnuseid. Auvägivald võib esineda mitmel moel, näiteks naise liikumise ja suhtlemise piiramisena, ähvardamise ja survestamisena ning äärmuslikel juhtudel isegi tapmisena. See sarnaneb lähisuhte vägivallale, aga sellele lisandub veel kogukonna surve.

Üks auvägivalla tunnuseid on teise inimese varanduslik piiramine, mis võib olla kontroll raha üle ja tööl käimise piiramine või keelamine. Soomes tehtud uuringute järgi kogevad auvägivalda eriti migrantidest noored, kelle kodumaal on auvägivald tavaline asi. Vägivalla kaudu hoitakse pere või suguvõsa mainet. Enamus ohvritest on naised, aga on ka homosid puudutavat vägivalda.

Ametivõimudel on raske auvägivalda tuvastada, mistõttu selle eest karistatakse väga harva. See nähtus Soome kohtupraktikast välja ei paista. Paljudel juhtudel ei tea kannatanud oma õigusi ja ei oska abi otsida. Samuti ei usalda kannatanud ametivõimusid ja ei julge abi küsida.

Fatima jutust tuleb samuti välja, et ta ei julgenud kellelegi rääkida, kuna ei usaldanud kedagi. Nende kodus polnud kaamerat, seetõttu oli väga raske midagi tõestada. Ta arvas, et politsei ei usuks teda. Ähvardusi oli raske tõestada. Mees ähvardas ta kaebamise korral ära tappa. Mees rääkis, et raiub keha kaheks, ühe osa peidab Soome, teise Rootsi, et politsei ei leiaks ega suudaks surnukeha tuvastada.

Naist mõjutati ka muul moel, näiteks sellega, et ta on veel vähe Soomes elanud ja ei tea paljusid asju. Talle sisendati, et Soome politsei ei suuda midagi teha. Kui Fatima ähvardas kutsuda politsei, andis mees telefoni ja julgustas helistama. Siin on telefon, heliusta aga mida sa neile räägid, küsis mees. Samas lisas mees, et politsei ei suuda naist ööpäevaringselt valvata.

Kahel korral kutsuski Fatima politsei kohale, aga pärast seda ei juhtunud mitte midagi, kuna naine ei julgenud teha kuriteoteadet. Soomlastest tuttavad küsisid, kas nad saavad aidata, aga naine ei julgenud abi küsida. Naine mõtles, mis temast siis arvatakse, kui ta lahutab abielu. Ta kartis, et süüdistama hakatakse naist ennast, kuna mees paistis väljapoole igapidi korralik.

Otsustav hetk saabus 2018. aasta algul, mil Fatima helistas oma õpetajale, rääkis kõik ära ja palus abi. 2018. aasta märtsis taotles ta lahutust, aga ei rääkinud sellest mehele enne välja kolimist. Oma endisest kodust saabus naine Oulusse 2018. aasta kevadel, kui kooliaasta oli lõppenud ja eksamid tehtud.

Naine kartis, et mees leiab lahutuse paberid, mistõttu hoidis ta neid oma jope sisetaskus. Kui naine lõpuks Oulusse saabus, siis sai aru, et ta oli ennast täiesti ära unustanud. Naine lõpetab nüüd põhikooli ja edasi unistab gümnaasiumist ning ülikoolist. Ülikoolis tahaks ta õppida inimõigusi ning sotsiaaltööd, et saaks aidata sarnases olukorras inimesi.

Kodust väljaspool aga naine end turvaliselt ei tunne. Ta kardab eriti talve ja pimedat aega. Kodus tunneb ta end turvaliselt, eriti pärast uksele turvaluku paigaldamist. Naine on ostnud omale sõrmuse sõrme, igaks juhiuks, et mehed talle ei läheneks.

Oulus saab naine abi sotsiaaltöötajatelt, lisaks käib psühholoogi juures. Linnas on tal uus tugivõrgustik ja oma vanade tuttavatega ta enam ei suhtle. Mehe kohta on naine esitanud kuriteoteate, mida uurib politsei. Naine räägib nüüd, et saabus Soome alles 2018. aastal, kuna enne seda elas luku taga. Naine on Oulus leidnud ka oma kutsumuse, milleks on tantsimine. Ta tunnistab, et armastab tantsimist, kuna siis saab olla tema ise.